Miks ma ei taha üksi elada.

Olen kuulnud mitmeid müüte, mis püüavad põhjendada inimeste üht või teist elustiili. Näiteks - me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Või - inimene on tugev siis, kui läheb tagasi oma juurte juurde. Ega ma neist aru saanud ole. Misasjad siis on need juurika inimese juured? Ja mismoodi ma oma lapsepõlvest pärit olen?
Ütleme üks vasesest perest pärit laps saab miljonäriks - ta tahtis rebida end oma lapsepõlvest lahti. Aga teine jäi ikka vaeseks. Ühe joodiku lapsest sai karsklane, teisest joodik. Ja mõlema puhul räägitakse, et lapsepõlv on olnud määrava tähtsusega. No, kuulge!
Aga midagi selles lobas siiski on. Inimesel on kuradi raske oma harjumusi muuta (selles mõttes oleme kõik pensionärid). Lisada olemasolevale midagi on pisut võimalik. Tervem püks jalga ja uuem auto perse alla. Miks mitte.
Aga kui inimene peab üleni ja tervenisti uude rolli sisse elama, siis ta jääb virelema. Nagu vaeslaps, kes peab võõrasema orjama. Vaeslaps saab justkui siis õnnelikuks, kui ta saab printsile mehele. Paraku muinasjutt meile edasi ei räägi, kas vaeslaps oli printsi lossis õnnelik või ei. Tegelikult on mõlemad variandid võimalikud. Vaeslaps, kes kogu aeg oli just lossist unistanud, võibolla saabki - neelab alla kõik printsi truudusetused ja sigadused ja alandamised - talle piisab lihtsalt sellest, et ta on printsil mehel. See aga, kes pole kunagi lossist unistanud, pistab ühel ööl leivatüki taskusse ja laseb printsi juurest jalga ei tea kuhu.
Noorelt olen ma leierdanud oma äratundmist, et abielu ei ole midagi inimesele loomupärast vaid on kunstlikult juurde poogitud eluviis. Et abielu on inimloomale mingil kummalisel põhjusel harjumuseks saanud (Marx näiteks rääkis, et abielu aitas varandust koos hoida, aga eks neid teooriaid ole palju). Ja et miks elada ebaloomulikult?
Ma kritiseerisin oma vanemate kooselu ja rääkisin teinekord, et misasja te koos elate, kui see teile ei meeldi (ega nad nüüd kogu aeg ei tülitsenud, aga vahel ikka, nagu kõik abielulised, keda ma oma elus näinud olen). Tagantjärele olen aru saanud, et tegelikult olid nad siiski koos õnnelikumad kui olnuks lahku minnes - sest nad olid harjunud nii elama. Neil oli turvaline isegi tülitsedes. Ja kui üks neist suri, siis rääkis teine temast ainult häid sõnu (see üllatas mind ka).
Ma ei ole kunagi kodust ära jooksnud nagu paljud teised.
Ärajooksmised lõppevad enamasti tagasiminekuga, aga tean ka selliseid juhuseid, kui on 16selt mindud teise linna või sõbranna juurde oma elu elama ja jäädudki.
Ma käisin küll hulkumas, aga tulin alati tagasi koju virisema ja virelema. Kuni hetkeni, mil ma lõpetasin kontsi ja mind suunati teise linna tööle.
Seal teises linnas veetsin kroonu eest kõrvale hoides ühe talve. Mul oli toas üks madrats, mille olin kodust toonud ja esimesel üksielamise päeval ostsin ühe tooli. Need jäidki mu ainukesteks mööbliesemeteks kogu selleks talveks. Ma ei saanud isegi kardinaid ette pandud, aga sest polnud ka eriti lugu, sest mu akna taga oli tühermaa.
Nüüd oli mul siis võimalik oma teooriat rakendada ja elada üksi ja loomulikult, mitte mingis kunstlikus koosluses. Nojah, ma ei tulnud sellega toime. Enamuse ajast virelesin, vedelesin pikali oma madratsil või istusin toolil, vaatasin kardinata akanast välja ja ei teinud mitte midagi. Kui just, et unistasin, kuidas ma tegelikult tahaksin elada. Aga ma ei võtnud midagi ette, et unistusi teostada (peamiselt unistasin, milline see maja, kus ma elaksin, peaks välja nägema). Muidugi muutusin väga depressiivseks ja mingil hetkel sai mulle sellest kõigest villand.
Ülejäänud talve veetsin peamiselt oma kursusekaaslase köögis suurte koduveinipudelite ja väikeste laste seltsis pliidi alla puid lisades ja lobisedes. See osa talvest oli päris mõnus.
Tagantjärele hakkab mulle koitma, et ma olen harjumuste ori ja vilets kohaneja. Nii olen ma hiljem ikka kellegi juures manukana elanud. (On teada ju inimesi, kes ongi vallasandi või manukana elu omaste või võõraste juures mööda saatnud - näiteks Juhan Liiv). Ja minu unistus õigest eluviisist on olnud, et oleks privaatne kong kuskil lõbusas kloostris. Et oleks privaatsust, aga oleks ka seltsi. Et kui tahad teiste hulgas olla, siis lähed puhketuppa ja jood teed ja vahid telekat ja ajad teistega plära. (Noh see on vist umbes nagu ühikaelu, mida mul oma elus pole õnnestunud kunagi proovida).
Vahel olen mõelnud, et kuidas võis olla, kui nad sajandialguse Pariisis said hotellis elada - et see oli ka ehk selline ühikaelu. On ju palju kuulsaid mehi (näiteks Genet), kes veetsid hotellitubades suurema osa elust.
Tegelikult ma siiski ei tea, kas ma suudaksin ühikas elada, sest ma olen kogenud, et unistused, kui neid hakatakse teoks tegema, saavad hoopis teise värvingu. Unistused peavad vist pähe jäämagi.
Mul oli veel üks võimalus aru saada, kuidas ma ei suuda kohaneda. Sattusin kunagi Inglismaale, kus mulle kohutavalt meeldis.
Ma polnud mõelnud, et selline raamatutest, seebikatest ja kooliõpikutest tuntud maa kõigi oma reaalitega (nagu politseinikud kõrgetes mütsides ja hobustel, punased telefoniputkad ja prügikastid ja vasakpoolne liiklus ja terraced house'id ja mustad kastikujulised taksod ja Beefeaterid ja vahtkonnavahetus Buckinghami Palee ees ja nii edasi ja nii edasi - kui olete kunagi seal käinud või nainud lapsepõlves soome telkust inglise seepe - näiteks Coronation Streeti - küllap tulevad nad teilegi peagi silme ette) võib tegelikult olemas olla.
Mulle oli üllatuseks tajuda, et inglise keel pole koolitunnikeel või keel, milles lauldakse rokki, aga inglise keelt räägib suvaline kõrtsujoodik või kerjus tänavalt.
Ühesõnaga olin jõudnud unistustemaale ja ei tahtnud sealt enam ära tulla. Jäingi sinna kokkuvõtteks üsna pikaks ajaks - ligi kaheks aastaks (sama kauaks kui nõukogude sõjaväkke) - aga kas ma seal kohanesin?, oh ei.
Ma ei suutnud Inglismaal olles isegi kirjutada, ei inglise ega eesti keeles. Sest olemine oli siiski depressiivne ja misasja sa kirjutad, kui sul on niigi paha olla, siis pole ju kirjutamisel mõtet nagu ka ühelgi muul tegevusel.
Veidi leevendas asja, et tulin vahepeal korra kodust läbi ja võtsin ühe eesti tüdruku sinna seltsiks kaasa.
Kokkuvõtteks sain siiski aru, et ma ei suudaks kunagi ühelgi teisel maal päriselt elada. Mul poleks mugav.
Ja kas sellepärast, et mul on Eestis mingid juured või? Ei, mina küll ei usu. Ma olen siin lihtsalt harjunud.
Samamoodi olen harjunud elama perekonnas (kuigi võin vindisena seda inimese õnnetut olukorda, et tema ainuke mugav olemine on elada ebaloomulikes tingimustes, nüüdki kurjalt kiruda).
Ja nüüd ongi mul juba mõned head aastad oma perekond. Täpselt samamoodi nagu minu vanemad, tülitsen tihtipele ja täpselt samamoodi nagu nemad, ära lahutada ei taha. Sest üksiolek oleks veel hullem. Vahel mõtlen küll nukrusega, et minu lapsed vaatavad ka kõrvalt ja võivad kunagi mõelda: misasja te koos elate, kui muudkui tülitsete.
Aga, teate, me üldse viriseme - näiteks Eesti üle - aga elame ikka Eestis; või üldse elu üle, aga elame ikka ja ära surra väga ei tahagi.
Ahsoo, kas te olete kunagi näinud mõnda õnnelikku abielu, kus mitte kunagi ei oleks mõeldud lahutamisele (elus, aga mitte ajakirjade värvilistel piltidel)?
Mulle tundus pikki aastaid, et ma kahte sellist tean. Neile oli siis oma rasketel aegadel hell mõelda. Et näed, selline asi on siiski võimalik. Hea küll, et mina ei suuda, aga keegi siiski suudab. Aga ega mul kaua õnnelik olla ei lastud. Mõlemad paarid läksid pärast aastatepikkust kooselu põhjalikult tülli ja plaanisid lahutada.
Nagu ühe paari mees mulle ütles, avastasid nad (kolme lapse vanemad, keskealised inimesed), et on tegelikult täiesti erinevad inimesed (jumal hoidku, kõik inimesed on ju täiesti erinevad).
Aga nüüd tuleb moraal. Pärast lühikest pettumust mõtlen ma neile kahele perekonnale jälle hellusega. Kumbki neist ei lahutanud. Ja väikeste (ja ka suurte) tülide kõrvale oskavad nad tekitada aeg-ajalt ka mõnusat olemist. Lausa hell on kõrvalt vaadata ja irooniaga vürtsitatud kodusoojusest osa saada.
Ja ma katsun ise ka elada nii, et tülide kõrval oleks mõnusaid aegu ka. Sest kui ma lahutaksin, mis siis oleks? - virelus.
Niiviisi võin ma küll lugeda ja nõus olla, et inimesele on loomuomasem taimetoitu süüa, aga kuna mulle lapsest saati vorst maitseb, siis vitsutan. Sest loomuliku ja kauni elu peal jääksin närvaks ja kurvaks.