Terviseks!

Miks öeldakse juues - terviseks - kui moralistide jutu järgi on joomine paha ja ainult paha ja ruineerib nii füüsisliselt kui moraalselt?
Kunagi olin saunaolemisel koos Fred Jüssiga. Olin keskmiselt täis ja uurisin Jüssilt, et kas ta teab, miks me ikkagi nii palju joome? Et kuidas loodusemehe vaatepunktist asi tundub?
"Ära muretse," ütles Jüssi, suur rahu ise, "Ega ainult inimesed ei joo. Kogu loodus joob. Kui sipelgapesa tabab mingi häving, siis päästavad sipelgad kõigepelt oma happevarud ja alles siis järglased - vastsed."
"Aa. Aga miks?"
Ja nüüd ma ei mäleta. Ei mäleta, mis Jüssi sellele vastas? Kas olin liiga täis, et mäletada või polnud paraku Jüssilgi midagi olulist selle norimise peale kosta.
Teismelisena tundus joomine mulle jama. Tundus, et inimene pole siis adekvaatne. Milleks siis juua? Tobe on olla ebaadekvaatne. Iseasi kui joomine midagi juurde annaks. Läks ikka hulk aastaid ja harjutamist, kuni hakkas mõikama, mida joomine juurde võib anda.
Viga oli selles, et mind polnud kodus jooma õpetatud. Pigem oli antud mõista, et joomine on paha-paha. Mis viis muidugi selleni, et ma hakkasin hirmsal kombel jooma. Et kui juua, siis ikka kohe suurtes kogustes, pildituks, oksendamiseni ja raske pohmellini.
Pidin kaua õppima, et hakkaks mõikama, mida jook head võib anda. Ja õpin tegelikult siiamaani.
Ma nüüd oma lastele pole väikest joomist keelanud. Kuueaastane Pipa saab kätte oma igapäevasse lonksu õlut. Seda lonksu on Pipa saanud umbes aasta jooksul. Ta lausa nõuab oma igapäevast õllelonksu ja muidugi jooks ta õlut rohkem, kui ma annaks. Vahel ta klõnksabki kaks punnsuutäit, enne kui ma midagi jõuan öelda. Ma pigistan siis ka selle koha pealt silma kinni ja ei hakka õiendama.
Minu suureks üllatuseks teatas Pipa ühel päeval, et talle õlu enam ei maitse. Mul vajus suu üllatusest lahti:
"Pipa, sulle õlu enam ei maitse?"
"Ei maitse, jah."
"Varem ju maitses? Sa ju lausa kiskusid mu käest õllepudeleid ära."
"Aga enam ei maitse."
Asi jäigi mulle hämaraks. Ma ei käinud rohkem pinda. Kahtlustasin, et tegu oli mõne arvamusliidri mõjutusega. Kuskil on keegi, kelle arvamus on tähtsam kui isa hoiakud.
Samamoodi olid lood siis, kui ma Pipa soovil tegin talle keemilised lokid - ta oli siis vist kolmene. Algul oli kõik hästi. Aga siis oli keegi lasteaias midagi öelnud ja Pipa teatas, et talle enam lokid ei meeldi, et ta tahab neid peast nüüd ära. Aga keemilisi lokke ei saanud peast ära võtta.
Selle eest teab Pipa nüüd, mis värk keemiliste lokkidega on ja saab ise otsustada, kas ja kuipalju ta neid tahab.
See ongi moraal.
Keelamine ajab jooma. Asjalik joomisõpetus laseb inimesel ära tunda, palju ta tegelikult jooki vajab.
Samad lood on narkotsiga. Häbiväärne, et ainult näppu viibutatakse. Sellega heroiinist ei võõruta. narkar saadab näpuviibutaja pikalt.
Kõigepealt tuleks rääkida, mida heroiin head teeb, mis võimalusi ta annab ja siis kainelt ja asjalikult rääkida, mida ta sitta võib teha ja on teinud. Siis jääb noor nolk võibolla juba kuulama ja otsustab ise, mis ta tahab.
Minu poolest võiks viin ja kanep olla omahinnaga müügil. Ja võimalikult peaks jagama adekvaatset teavet nii sellest, miks nii paljud neid armastavad, kui sellest, miks päris paljud viina kärvavad (kanepisse suremisest pole nagu kuulnudki). Mul on tunne, et siis joodaks vähem. Kui sul on näiteks raudteetsisteri täis konjakit, mida nagunii elu jooksul ei jõua ära juua, kui plju sa siis jooks. Ma arvan,e t algul võtaks ma kõvasti, aga siis tahaks teada, mis muud ilusaid asju peale konjaki veel maailmas on ja jooks parajalt.
Aga kui on raske kätte saada - nagu skandinaavlasel nädalavahetusel - siis tuleb iga hinna eest kätte saada ja iga hinna eest kõik nahka panna.
Minu meelest öeldakse terviseks sellepärast, et teatud kogustes aitab alkohol hoida nii füüsilist kui psüühilist tervist. Tulgu ta terviseks - on selle ütlemise alatoon - justkui väike manitsus iseendale, et hübva asjaga pole vaja ennast maha tappa.