Suhted, mida mehed kahetsevad.

Ühest küljest on need asjad meile kõigile teada. Mehhaanika on ju lihtne. Et pidu peal või hoos olles on süda kuum ja silm pritsib välku ja inimene naudib omaenda keele ja jalgade ja siis ka käte libedat jooksu ja siis ... teeb silmad lahti kohas, mida ei tunne ja näeb enda kõrval inimest, keda tunneb õige vähe ja südames läheb raskeks. Eriti läheb muidugi raskeks siis, kui kodus on oma naine, kellega koos vett ja vilet visatud. Või kui ärkamiskoht polegi võõras, vaid on seesama oma tuttav voodi (aga naine on kuskil ära) ja linad on oma tuttava lõhna ja triibuga linad, palju kordi varemgi määritud ja pestud. Tuttavad linad, aga võõras voodikaaslane. Nukker.
Muidugi, ega iga inimesega niimoodi ei juhtu. Võibolla teiega polegi juhtunud?
Aga. Kuigi üldine stsenaarium on nii sarnane nagu see, et meil on kaks kätt ja jalga ja midagi ihu küljes veel ja nende ihu küljes olevate asjadega võtame me enam vähem samu asju ette, on siiski meie tegudel isikupäraseid ja kordumatuid nüansse. Sama moodi ka nendel armastuselugudel, mida mehed hiljem kahetsevad.
Ma räägin teile mõned. Ja selleks, et mul oleks mugav rääkida, ei hakka ma täpsustama, kas miski on juhtunud minuga või minu tuttavaga. Võin vaid öelda, et need asjad ei ole juhtunud ainult minu peas. Väljamõeldut poleks mul huvitav praegu ümber rääkida. Ja, enne kui ma edasi lähen - olen mitu korda mõtelnud, et tahaksin elada nii, et võiksin väita - ma ei kahetse mitte midagi. Ja peaaegu, et võin ka. Aga sellegipärast on teinekord südames äng. Aga ütelge nüüd ise, kas siin on mingi sisuline vahe - kas tunda oma tehtud tembu pärast ängi või kahetseda. Vist on vahe. Sest näiteks - kui inimene tunneb ängi sellepärast, et ta elab ja on, siis ta ei tapa ennast ära, aga kui ta kahetseb, et elab, siis ta ehk tapab ennast ära. Mine võta siis kinni, kumb on vahvam ja positiivsem ättitjuud. Enesetapp on justkui jõulisem, aga ka eluvaenulikum.
Niisiis. Suhted, mida mehed kahetsevad või mille pärast tunnevad ängi nagu pärast paari pudeli Starka nahkapanekut (kui olete noorem - siis - jajah, õndsal nõukogudeajal oli selline kärakas, mille kohta Jüri Aarma laulis, et "püha paik on tualet, seal ma vandunud et, eluaeg enam Starkat ei joo" ja Lauri Nebel ja Kaarel Kilvet kordasid mahehäälse bäkina "Starkat ei joooooo!"). Näiteks, kujutage ette, et olete semu ja ühise naistuttavaga semu juures pralletamas. Saab juurde toodud ja ära joodud ja jälle juurde toodud ja nii edasi. Nagu need asjad käivad. Teie ajate aga vaikselt tüdrukuga liini. Teie ei tea, kas sõber ka selle tüdrukuga liini ajanud on või pole. Pole jutuks tulnud. Olete kamraadlikud, aga diskreetsed. Liin õnnestub ja mingil hetkel öö jooksul, kui sõber on manustatud kvantumi sees kustunud, teetegi tädile ära. Nii, see selleks. Aga aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, ja sõber ja semu võtab just sellesama tädi endale naiseks. Te olete sõbrad edasi. Te käite vahel neil külas (see on ikka just seesama korter, kus eelpoolkirjeldatud vigur juhtus) ja te ei tea siiamaani, kas sõber teab sellest aastaid tagasi juhtunud vigurist või ei. Et kas ta magas tookord sügavalt või ei, või et kas naine on pidanud vajalikuks talle rääkida või ei. Te ei söanda küsida kumbagi käest. Aga te kannate seda lugu tahes tahmata kaasas. Küllap kogu elu. Te ei ole ju justkui milleski süüdi, aga ikka on tükk sitta südames.
Kui alguses oli juttu, et kaaslase petmine tekitab ängi, siis tegelikult võib ju ka vastupidi olla. Kui suhe on sant ja äravanunud, kui suhe ei ole õilis nagu heledakskantud teksased, aga on nagu võidunud ja väsinud vatijope. Aga mingist siivsusest ja kohusetundest nühitakse muudkui edasi. Ja kui siis on julgust vabastavaks vembuks, siis on korraga rohi rohelisem ja päike säravam ja oma selg sirge. Ümberringi käib justkui elu. Ammu polnud seda juba märganud!
Võtame ühe selge ja lihtsa loo ka. Sa võtad napsu. Kohe himuga võtad. Raha on ja kohe palju on ja siis saab ootamatult otsa. Sa istud tänaval maas (on ilus suveaeg ja see on okei) ja naerad vaikselt iseenda üle ja pead tegevusplaani. Ja ennäe, mingid sellid kutsuvad su endaga kaasa, neil raha küll, tõsta ainult toopi. Mis seal ikka, eks siis tõstadki. Ühes kõrtsus ja teises ja kolmandas. Aga neil on üks lahke tädi ka seltskonnas (et mitte öelda - lits) ja sina, teadmatagi kas naljaviluks või tõsiselt, trumm ja pulgad on lennanud ju nagunii vastu taevast, ajad temaga väikest liini. Ja mõtled, et asja saaks kasvõi tualetis ära ajada. Aga tädi ütleb, et ei-ei, lähme parem siia kõrvale parki. Eks siis lähetegi. Aga pargis, pingi peal, ei jõuagi justkui veel ühtki nööpi lahti teha, kui selja taga on kiired ja rasked sammud ja sulle langeb kraesse selline dünamo, mida varasemast ei mäletagi. Mürtsti mööda pead. Teadvus kaob kuhugi. Häguselt tajud, et keegi vabastab sind sinu taskute sisust, telefonist, dokumentidest. Tunned, et keegi tõstab su käe ja kangutab sõrmest abielusõrmust. Sa tahaksid kogu hingest kätt ära tõmmata, aga teadvus on hämar ja su käsi ei kuula sind. Ja näe, abielusõrmus tulebki ära ja seda ei võeta kaasa koos näpuga. Kulm on sul järgmisel päeval vikerkaarevärviline ja käsi on kipsis - ju sa siiski üritasid kedagi või midagi lüüa, aga sa isegi ei mäleta selle inimese nägu, keda lõid. Mida siis selle loo kohta öelda. Kas kahetsed? Ei oska isegi seda öelda. Sees on tühi tunne, seal pole isegi kahetseust. Ihu valutab igast otsast ja on teadmine, et millagi peab hakkama uusi dokumente tekitama ja oma telefoninumbri peaks ruttu kinni panema.
Või üks pisut teistmoodi lugu. Sa oled hea kamraadi pool. Mehed mõlemad. Juba mitu päeva. (Sellestki loost ei puudu väike naps, aga teda pole siin nii suur kogus ja mark on ka päris viisakas.) Aga kamraadi juures on ruumi parasjagu niipalju, et on üks suur voodi ja põrand. On valida, kas magada põrandal või üheskoos voodis. Milles küsimus? Muidugi koos voodis. Aga teie ei tea ja sõber isegi ei tea, et teda tõmbab homoseksuaalsuse poole. Ta on justkui seda varemgi tajunud, aga on vististi oma teadvuses alla surunud. Nüüd, pimedas ja teki all ja väike naps ihus, pääsevad käed liikuma. Ja need käed teevad igasugu asju ja mitte ainult käed. Jätame detailid, kes neid nii täpselt teabki, seekord fantaasia hooleks. Ja mis hommikul on? Pea kaine, päike paistab kardinate vahelt sisse. Tuba justkui seesama, aga kahel mehel on mingi omavaheline asi, mis jääbki vist nende vahele. Aga üks on heteroseksuaal ja teine vist midagi muud. (Arstid räägivad, et sättumus on sünnipärane, ma ei tea, kuidas see tegelikult on.) Mis su hinges siis sel päikesepaistelisel hommikul on? Kahetsus? Raske öelda. Äng? Seda vist küll.
Ja veel üks pisut äraspidine lugu. Sa oled noor ja naisküsimuses üsnagi edukas. Nii edukas, et vahel tüütab see voodiasi isegi nagu pisut ära. Ja erektsioon on sul tip topp. Nii et kui viitsiks ja noku natuke katki ei läheks, siis kasvõi tee ja tee ja tee õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni. Enam justkui ei viitsigi. Aga oled jällegi külas ja seal on palju inimesi ja voodeid mõnevõrra vähem ja erinevatel hetkedel vajuvad erinevad inimesed horisontaali. Sinagi keerad omaarust vaiskesse nurgakesse ihuüksi vinklisse. Aga siis justkui ärkad pooleldi. Ja saad aru, et üks tädi on sinu juures tegevuses. Mitte just kõige ilusam tädi nende hulgast, keda sa eelmisest õhtust mäletad. Ja nüüd tegutseb ta väga ühemõtteliselt ja hirmsast vintis on ta ka. Võibolla ta on sinust ja sinu käitumisest üht-teist kuulnud. Mis sa siis nüüd teed? Pistad püssi põõsasse? Võta kinni, mis siin nüüd nirum ja mis ilusam lahendus on? Tädi sulle ei istu, aga teine inimene on nii tahtmist täis. Kuidas sa siis naisterahvast solvad! Ja muidugi oskab ta nokuga teha nii, et noku ei küsi enam sinu soovist või keeldumisest ja on varsti püsti. Ja tädi jätkab. Ja võtab ja võtab ja võtab. Ja sa tead, justkui naermagi ajab, aga tegelikult sa ei naera, üks tädi on su purjuspäi vägistanud, läbi tõmmanud. Mis sa kostad?, kus sa pistad? Tõmbad püksiluku kinni, lähed õue ja paned ühe suitsu. Uni on korraga ei tea kuhu kadunud. Astud hoopis jala taskakesi kodu poole. Taksoraha justkui on, aga tunded on sees segased ja neid on vaja selgemaks jalutada.
Ja siis üks klassikaline variant. Õigupoolest nõukogudeajast. Oled naisemees, aga vahel teed tempu ka. Ei võta asja teab kui tõsiselt. Aga siis ühel halval päeval on noku otsas tilk. Sirvid arstiraamatut ja saad aru - sa vana raisk - trihhomonoos (hea, et midagi hullemat pole). Mõteld pisut ja tead - selle said sa sellelt, selge (hea seegi, kui tead kindlalt, kellelt). Ja mõte number kaks - oma naine! Jajah, ja naine juba teebki juttu. Et temalgi on midagi jalgevahel justkui valesti. Mõtled korra, et äkki saaks hoopis teda süüdistada, aga kussa, naine elab siivsat elu. Mis sa ikka keerutad. Asi on selge. Kuidas sinna Hiiule dispanserisse nüüd minna? Naine aga oskab asju ajada, ta korraldab selle tutvuste kaudu ära. Leegis hoitud traat aetakse noku otsast sisse. "Jajah," ütleb arst, "On küll. Trihhomonoos on." Arstil ei teki mingit emotsiooni. Sul lööb süda raske pumpsuga. Sest siukest asja pole varem elus olnud. Saad retseptikese, saad tabletikesed ja varsti on asi korras. Aasta pärast valgustad muretul toonil õlletoas sõpru, et kuidas seal Hiiul asi oli ja käis. Kas kahetsed ka? Mine võta kinni.
Muide, mul on väike moraal ka. Asi, mis aastaid tagasi oleks mul südame pahaks ajanud. Noorelt mõtlesin ma, et elus on tähtis võimalikult palju erinevaid asju kogeda. Et misasja ma muidu elan. Kodus ja ahju taga. Nüüd tundub teisiti. Elu on õrn ja habras asi. Ja inimseuhted ka. Pagana lihtne on neid ühe hooletu liigutusega kihva keerata. Ja kui sul näiteks munajooksus toores muna lusikalt maha kukub, siis ega teda ju enam kokku ei pane. Et munakollane sisse ja valge ümber ja koor kah kokku liimitud ja ehk tuleb sellest veel tibugi. Ei tule ju. Ehk nagu inglased selle sama asja kohta on ütlenud: "Humpty Dumpty sat on the wall, Humpty Dumpty had a great fall, all the king's horses and all the king's men, couldn't put Humpty Dumpty together again."
Aga ega nii moraliseerivalt ja nukrameelselt ei pea ju lõpetama. Elus on nukrust niigi küll. On ju maailmas ja Tallinna linnaski vahvaid kauboisid küll, kes teevad päevast päeva igasugust tempu ja pihitooli ei otsi. Ega see iseenesest ei määra. Sigu ja ingleid on nii kirikuõpetajate kui litside hulgas. Mis määrab? Ma ei tea. Igaühel on oma skoor elus ja oma eluraamat.