Mis teha, kui inimesele ei meeldi inimesi tappa? Tappa anda?

Sõjaväest hoitakse kõrvale. Hoiti nõukogude ajal, hoitakse nüüd, hoitakse ka teistes riikides ja teistel aegadel. Ja on ka neid, kes lähevad vabatahtlikult, lähevad hea meelega, ükskõik millise riigi sõjaväkke, kas siis raha teenima või niisama. Näiteks eestlasena Prantsuse Võõrleegionisse.
Ma olen Inglismaal koos naisega hääletades sattunud rekkamehe peale, endisele palgasõdurile, kes rääkis uhkusega oma teenistusest Falklandi saartel ja näitas plahvatuses ärarebitud sõrme könti. Kuidagi nadi tunne oli selle mehega koos olla. Ta vaatas minu - idaeurooplase - noort naist kuidagi looritatud pilgul. Mulle tundus, et ta hindas, et kas see seal on müügiks. Ja tundsin, et kui konflikt tekib, saan kohe pasunasse. Et on mees, kes machoactionvärki naudib.
Ma olen sõjaväes käinud. Vene kroonus. Läksin sinna pärast pooleaastast kõrvalehoidmist, kui olin lihtsalt omadega nii puntras, et ei osanudki eluga midagi peale hakata. Ja sõjavägi ravis pisut. Seal oli nii vastik, et hiljem olin nõus seda igapäevaelu (ilma sõjaväeta) leplikumalt taluma.
Samamoodi ravis üht tuttavat tüdrukut enesetapumõtetest ja katsetest see, kui sanitarid teda hullumajas mõnitasid. Ta ei tahtnud hullumajja tagasi.
Mind ei terroriseerinud vene sõjaväes oluliselt keegi. Mõnitamist ja kaklemist muidugi oli - noh, see dedovshtshina värk. Aga mis seal ikka, kaklus siis kaklus, kaklesin ära, kui see teistele niiväga meeldis. Olin seda elus ennegi teinud. Aga nõme ja vastik oli. Tüütu. Eks käisin ka, kirsad jalas, jooksmas ja lasin kalashnikovi. Minu jaoks nõme seegi. Ma ei ole füüsiliselt just kõige viimane makaron. Ei olnud enne sõjaväge. Kroonus sõin ennast igavusest rasva ja kaotasin igasugusegi füüsilise vormi.
Tolknesin sõjaväes poolteist aastat ära, aga ega must õiget sõdurit ei saanud. Minust ei tehtud kroonus meest. Ma olin oma tshastis ainus kõrgema haridusega inimene ja olin rjadavoi ja arvata kõige lollim ja ebasõdurim sõdur kogu tshastis.
Kui nüüd algaks sõda ja mind mobiliseeritaks ja mulle antaks püss pihku, ei oleks minust mingit tolku. Kuigi ma oskan püssi lasta ja Eesti iseseisvus ja Eesti Vabariik on mulle väga olulised. Aga selle vabariigi kaitseks ei suudaks ma maha lasta ühtegi vene sõdurit. See hakkab mulle vastu. Ma ei suuda endale selgeks teha, et see, kui ma paar vanjat maha kõmmutan, võib vabariiki kaitsta. Minu mõtlemise viga.
Raske öelda, kas sõjas võiksin isegi nii puntrasse minna, et laseksin pigem maha iseenda kui et kellegi teise. Aga võib isegi nii olla. Siiani pole ma kunagi ennast tappa tahtnud. Aga kui mul oleks valida, kas ma pean laskma maha inimese, keda ma ei tunne ja kes pole mulle midagi halba teinud (aga on vaenuliku riigi armee sõdur), siis ma ei oska öelda, mida teeksin.
Mind on mürgitanud sisseloetud paranoia, et teise inimese tapmise ängist ei saa kogu jooksul lahti (Dostojevski). Kuigi, eks olen lugenud ja ka Remarque'i ja Hemingwayd ja tean, et lahingus tapetakse ja hiljem elatakse muretult ja halbu unenägusid ei vahita. Aga kurat teab, kummal õigus on. Eks mõlemal võib olla. Oleneb asjaoludest.
Ma olen mõtelnud, et suudaksin tappa ainult siis, kui keegi otse minu perekonda vägivallaga ähvardab, või ongi vägivaldne olnud. Tapaksin hoolimata seadustest ja paragrahviähvardusest, mõtlemata õiglusele või jumalale. Veritasu. Aga kes sedagi teab. Eks sõltu jälle asjaoludest.
Saadagu ometi aru. Minusugustest halisevatest humanistidest on sõjaväel oma ridades rohkem kahju kui kasu. Kurat teab, kuhu sellised oma püssitoru heaks arvavad pöörata. Täna sinna, homme tänna.
Hasso Krull, nagu päris paljud mu tuttavad, sai sõjaväest ära hullumaja abil. "Simuleerisid, jah?" küsisin ma talt kunagi hiljem. "Ei mis," poetas Hasso, "Ega see, kes sõjaväkke minna ei taha, ei olegi ju riigi vaatepunktist normaalne."
Palgaarmee on ainuke lahendus.
Aga raske saab olema nendega, kes palgaarmeest tsiviilellu tagasi tulevad. Sest ega nad vaimus tegelikult iial tule, ka siis kui vormi enam ei kanna. Päästikusõrm jääb ikka tõmblema. Ja nende vaenlane on igalpool nende ümber. Või mängukaaslane.
Kord vene või nõuka ajal olin Tallinna varieti baaris nina keskmiselt täis tõmmanud. Mind luurasid seal kaks poissi. Ja kui välja tulin, siis ujus üks kilu külje alla, noris natuke ja kukkus siis poksima. Viha tegi, sest ega ta must üle ei olnud, aga ma olin lihtsalt täis nagu tatikas, mis viga sellist loputada. Tümitamine kestis kaua ja ma jäin siniseks ja veriseks nädalateks.
Kui poiss mu peksmisest väsis, tuli ta sõber, kes kogu aeg oli kõrval seisnud, justkui vabandama: "Saa aru, ta tuli Afganistanist ja on omadega segi." See tegi mind veel vihasemaks. Kes purjus meest peksukotina kasutas, oli ise justkui ohver ja kannataja. Siga selline.
Parem oleks jätta palgasõdurid sõjamängu mängima kogu eluks. Ainult, et 55 aastasest palgasõdurist pole sõjas suurt tolku (kuigi, mine tea, kogemus loeb ka midagi).
Öelge ise, kas ma olen naiiv? Minu jaoks tähendab sõdur seda, et üks inimene tapab legaalselt teisi inimesi (olgu sõja ideed ümber kui ilusad tahes - eks mõlema poole sõduri päästikulevajutamist õigusta ilusad ideed). Ja mulle on see vastuvõtmatu. Ma ei saa sellest üle ega ümber. Kui kodumaad saab kaitsta ainult inimesi tappes, jääb kodumaa minust kaitsmata.
Nendest, kes tappa ei taha, on sõjaväel rohkem kahju kui kasu. Raha kulub nende peale mõttetult ka rahuajal. Ja sõja ajal võib nad ju täis jootes ja siis püstoliga selga togides lahingusse ajada teisi samasuguseid maha laskma, aga milleks. Tapamaja ei lahenda sõda. (Kui nad muidugi purjuspäi pihta saavad sihitud.)
Täna lugesin lehest: "oktoobriks oli kaitseväes 102 teenistuses hukkunust 23 enesetapjad." Neist ei saanudki teiste tapmiseks suutelisi mehi. Tõelisi mehi. Lödid tüübid nagu mina. Tühja neist siis kah.