Rongid, viin ja nõukogude vene - kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest.

Ma ei tea, kas teiega on nii. Et aeg ajalt hakkab peas kummitama justkui mingi luulerida või lauluke. Ja ei teagi, kas see on kuskilt varem kuuldud või on päris enda loodud. Minuga küll on nii. Ja mind ei üllataks, kui nii oleks kõigi inimestega. Näiteks, kunagi keskkoolipoisina käisin ma Hasso Krulli juures (kes oli siis ka keskkoolipoiss) veetsees ja seal oli, ilmselt kempsupaberiks, eelmise aasta lauakalender.
Noh, nõuka ajal olid ju kodukempsudes tavaliselt pühkimiseks tükkideks lõigatud ajalehed - ja uskumatu küll, rullis kempsupaberit vist ei olnudki see olemas. Ei - vahelepõikena - oli olemas küll, läti oma, agas ee oli defitsiit ja kui keegi oli kuskilt altleti saanud või seisnud ära pika järjekorra, siis võis teda näha tänaval liikumas, läbitungimatu ilmega, aga õnnelik nägu ees ja õlal nööri 12 läti kempsupaberirulli. Teised inimesed vaatasid teda siis kadedalt ja mõtlesid, et kust ta sai. Ja ega siis ei võtnud ma pühkimiseks selliseid meetripikkuseid juppe kui nüüd, võtsin nii parasjagu, et sain kahekorra keerata - iga läänemaailma roheline oleks seda nähes rahulduse saanud.
Aga Hasso Krulli kempsus oli tookord see hästi halvale paberile trükitud (nii, et vastaspoole trükk paisits läbi) vana lauakalender. ja lehele, kuhuni kempsuskäiad olid end välja pühkinud, oli keegi kirjutanud luuleread:
chorus: "Batista was a nice girl,
oh she was an ice girl."
Just niimoodi kahte ritta oli see kirjutatud. Ma mõtlesin tookord, et küllap oli see Hasso (Hasso siis luuletusi ei avaldanud, aga laulis teinekord kitarri saatel mõne punklaulu - näiteks mul siiani kõrvus kõlava geniaalse loo "Mina olen kõige ilusam" - rohkem sõnu selles punkrokkloos ei olnudki ja viis oli ka väga ühetaoline, aga erakordselt meeldejääv. Ma ei ole Eda-Ines Ettit veel laulmas näinud, aga millegipärast ususn, et Hsso ei jäänud oma paremail päevil talle suurt alla. Viisi vist küll ei pidanud, aga mis siis.)
Nojah, ega ma ei tea, need read võisid kuuluda ka Hasso vennale Peetrile kellest hiljem sai, niipalju kui ma tean, bändimees ja narkootikumiasjatundja. (Peaks talt uurima, kust maitsvaid narkootikume saab.) Hea küll, see ei olegi tähtis. Aga seal kempsus mõtlesin ma, et näe, kellegi on keerelnud peas kaks mõttetut rida ja ta on need ajaviiteks üles kirjutanud ja iis ilmselt on need ta peas keerlemise järele jätnud. Ja ta pole neile ridadele suurt tähtsust omistanud. Aga ma arvan muide, et sellised asjad pole tähtussetud ja sedasorti read suurt halvemad kui mingi: olla või mitte olla, mis ilmselt ka on olnud reake, mis on kellegi peas keerelnud, ilma et mees asjale suurt tähtsust oleks omistanud või mõistnud, mida need read võiksid tähendada. Ned Batista ridu mäletan ma ju siiamaani - rohkem kui 20 aastat hiljem.
No vot samamoodi on kunagi mul peas keerelnud rida: "Mu peas kihutab rong, mu peas kihutab rong." Ma ei tea, miks. Ma isegi mõtlesin, et mis tähendus sellel real võiks olla. Et kas see tähendab, et mõtted keerlevad nii kiiresti, et neil ei saa sabast kinni ja inimene ei suuda enam millegi üle järele mõtelda ja mõtteid peatada ja hakkab hulluks minema. Või on see sisse jäänud ühe hullumeelse joonistatud pildilt, kus inimese lauba seest avaneb tunnel ja - ennäe - pea seest kihutabki välja selline realistlik rong ja pahvib korstnast auru. Aga ausalt öeldes - iga konkreetne tähenduse andmine oleks vähendav. Mu peas kihutab rong - sellega on kõik öeldud, kui üldse midagi on öeldud.
Häid laused ja laule ei ole vaja ja isegi ei tohi lahti mõtestada. Lihtsustamine hävitab nende võlu. Kui te teada saaksite, miks Mona Lisa naeratab, ei huvitaks see naeratus teid enam raasugi ja läheks varsti meelest. Ma vean kihle, et leonardo ise ka ei teadnud. Aga ta teadis, et seda ei olegi vajagi teada. No näiteks - aastaid lausin ma purjuspäi Tõnu Tepandile järele - "Enne veel kui külge mulle haagitakse vedur, tagumisest vagunist ma välja viskan vedru, tagumise vaguni tagumisest aknast, ma viskan oma vedru välja" - ilma et ma oleks iial soovinud järele mõelda nende sõnade sisu või tähenduse üle. Ja ega eriti ei soovi siiani. Aga sõnad on head.
Hea küll, kõik need mõtted hakkasid peas keerlema sellepärast, et peas - ja jumal hoidku ma ei tea, kas minu või kellegi teise peas ja millal - tekkis võrdluspilt Venemaast. Et Venemaa on justkui üks rong, mis kihutab kuhugi - ükski reisija ei tea õigupoolest kuhu - ja reisijad istuvad rongis ja joovad muudkui viina. Selline ilus ja kurb pilt.
Täna hommikul asja üle mõtiskledes, hakkas mulle isegi tunduma, et Ellen Niidu lasteluuletus ja tuntud laul Piilupardist kes oli rongijuht ja jäi rongi juhtides magama ja lasi rongil kraavi sõita, mängib just sellesama ideega. Venelased võiksid sellest laulust teha multika ja anda Piilupardile justkui läbi unehämu viirastuvalt erinevate vene riigijuhtide nägusid - tsaar Nikolaist Gorba ja Putinini.
Aga kiisud ja kutsud peaksid muudkui jooma viina ja haukama hapukurki, mida Venemaa avarustel kihutavates rongides on joodud ja haugatud nii palju ja nii südamest. Olen isegi seda teinud teinud. Nendest viinapudelistest ja hapukurkidest saaks moodustada pika rööpa Moskvast Havannani ja tagasi. Või sisegi mitu rööbast. Ellen Niidu ilusa lastelaulu seostamine võib muidugi olla minu süvenev idiotism ja ajupehmenemine, aga mis sa teed ära, aju hakkab muutuma hapukurgitaoliseks roheliseks olluseks!
Selle teema valguses haakus hommikul voodis kõhtu silitades raadiost kõrvu ka eesti keeles lauldud lauluke: kaugele, kaugele, vagun sinine... Ma mõtlesin, kust kurat, see nii tuttav on. Lauldi nukralt ja helgelt. Aga muidugi see on see mingi galuboi vagon mingist vene filmist - võibolla teie teate, kust, mina ei tea. Nüüd tulevad mulle meelde ka küüditamised. Pärast küüditamisi on ju nii tore kui me vene nukra ja ilusa: kaugele kaugele, galuboi vagon - eesti keelde tõlgime ja maha laulame. (Ilma irooniata.)
Ja nüüd ma ei saa teisiti, kui pean ümber jutustama Eno Raua filmistsenaariumi, mis samusti seostub Venemaa ja rongidega ja mida Eno Raud paju aastaid - noh nii pool elu - peas kandis. Ja mul on silme ees, kuidas ta seda vintispäi ümber jutustab. Aga ma ei või piiblil vanduda, kas ma ikkagi kuulsin seda tema enda räägituna või Rein Raua ümberjutustatuna. Ükskõik. Film on lühike, aga väga hea. Ja loodetavasti kunagi teostatakse. Või õigupoolest on seegi lihtsalt üks jõuline kujutluspilt nagu peas keerlev luulerida.
Vene-eesti piir Narvas. Aeglaselt veerevad kaubarongid. Rongihuiked. Igavus. Venemaa poolt tuleb aeglasel-aeglaselt kaubarong, teel olnud juba igaviku. Rong peatub piiril. Ja eemalt tuleb patrull. Kaks saksa vormides meest, üks neist ohvitser, teine sõdur, ketikoera metallplaat kaelas ja saksa lambakoer. Patrull jõuab kaubavaguni juurde. "Avage," käsutab ohvitser. Ja sõdur veab raginal kaubavagni ukse eest. Vagun on täis inimluid. Maast laeni. (Ma ei tea, kuidas teha nii, et kondid vagunist välja ei valguks.) Need on eesti meeste luud. Noh - seda otse kuskil ei seltada, aga me teame - eks ole. Ohvitser tunnistab inimluid hetke jooksul ja - siin võib mu mälu mind petta, aga vist oli nii - tõstab käe kõrva äärde - kõik on korras. Ja annab käsu vagun sulgeda. Kaubavaguni uks jookseb raginal kinni. Ja rong sõidab edasi. Kostab aegane rongiratasse trat-taa ja siis kuuleme kuskilt kaugelt, justkui teispoolsusest eesti meeste tarmukat laulu: "Aga keegi ei suudle nii õrnalt, kui mu väike Eestimaa neid."
Mälu võib mind pette ja ma olen võibolla selle pildi enamoodi ümber mõtelnud, aga umbes nii ta oli. Ja võtab pagana ilusti ja hingeliselt kokku selle eestlaste absurdika elu ja ajaloo ja sõjad ja küüditamised ja sakslased ja venelased ja rongid. Ainult viina selles filmis ei ole. Aga film on välja mõeldud viina juues ja selle vaatamine ajaks võibolla ka jooma.
Minu kõige ilusamad vene rongides joomised jäävad keskaaaega. Kui me käsisme klassivend Andresega loomi vedamas. Ma ei tea, kas teile on see asi tuttav. Tollal oli päris in. Loomavagunites veeti eesti sigu ja mullikaid hea meelega Venemaale. Meie vedasime mullikaid Tselinogradi Kasahsatanis. Sellest võiks asjatundjad muidugi eeposi kokku kirjutada (ma loodan, et vana loomavedaja Remsu teeb seda kunagi, kui ta veel teinud pole).
Ma ei mäleta, kas me käisime pärast kümnendat klassi suvel või? Küsige mu pinginaabri, Andrese käest, ta mäletab võibolla paremini. Igatahes tükk aega passisime Luige baasis oma otsa ja lõpuks saimegi vooru, kuigi vanad olijad ei tahtnud noori posise niiväga lasta ja tutvusi meil õieti polnud. Saime vagunitäie mullikaid ja heinad ja tööriistad ja laadisime need kõik Ülemiste jaamas kaubavagunisse. Brigaadi vanad sõitjad õpetasid meile igasugu nippe. Kui mullikas ei taha vagunisse ronida, võtad tal sabast kinni ja keerad saba rusika ümber ja väänad natuke. Siis tuleb mullikale elu sisse. Sa pead vahtima, et ta ilusti vagunisse astuks ja jalga ei murraks - ta on sinu vastutusel.
Sõit käib loomadega samas vagunis ja magamine heinakuhja otsas. Mullikad on ninapidi köitega tihkelt seina külge tõmmatud. Aga öösel sa kuuled, kuidas nad madistavad ja hommikul näed, et neil on õnnestunud imekombel üksteisest üle ronida ja end puha sassi ajada. Siis tuleb mullikad lahti harutada.
Rong sõidab aeglaselt-aeglaselt läbi vene metsade. Tihti võiks kasvõi ise kõrval joosta. Ülemistelt Tselinogradi sõitsime vist kaks nädalat. Kaubavagiunis on sul ka kaks suurt veevaati, kus on mullikate joogivesi. Ja nende vaatide põhjas on sul konservid ja pudelid. Need pudelid on veinipudelid, mis on pärit teistest kaubarongidest, mis veavad veini lõunast põhja. Kaubajaamades müüvad vagunisaatjad odavalt mahakandmisprotsendi alla minevat veini.
Tihti peatus rong vene külakestes, et kiiremaid ronge mööda lasta ja siis ei teadnud sa kunagi, kaua ta seisab. Sa hiilisid küla peale, kõrv kikkis, et kuulata neid vagunite liikveletõmbamise raksakaid, kui rong aeglaselt minema hakkas - siis jõudis rongile veel peale joosta. Andres näitesk jõudis õllekas saba ära seista ja kohalikku õlut võtta. Ta ees oli kohalik õli solvunud, et kannu liiga vähe õlut lasti ja kurtis üle õlleka: "Seltsimehed, vaadake, selline kannutäis tuleks meie heale Iljitshile saata, et ta näeks, kuidas töörahvast koheldakse." Oli Breku-aeg.
Nii istud sa läbi soojade suveöiste vene metsade veeredes vaguniuksel - pikk loomavaguni uks on muidugi lahti veetud - ja vanade loomavedajate tarkuse järgi on tõmmatud köis istuja rinna kõrguselt üle ukseava, et sa välja ei pudeneks - jood aga veine ja laulad laulukesi. Pärast seda sõitu oli minu sooviks sõita korra ka mööda BAMi ja läbi Siberi - ja loome veetigi ka Tallinnast Vladivostokki - siuke sõit võttis oma poolteist kuud - aga Nõukogude Liit lagunes enne kui ma selle teostada jõudsin.
Hiljem Inglismaal kirjeldasin ma seda sõitu ühle saksa poisile, Matthiasele ja tal tekkis kohe kange tahtmine järele proovida. Ta tahtis kohe minna. Aga eanm neid ronge polnud.
Ma märkan, et ma olen vajaliku portsu märke täis kirjutanud ja pole jõudnud ära rääkida pooli asju, mida kavatsesin. Kuidas Venemaal ringi hääletades sai rongidega jänest sõita ja reisirongides vagunisaatjatest neidudega (vene üliõpilased, kes suvel taskuraha teenisid) öösiti napsu võetud. Vagunisaatja võis su piletiraha eest väiksema summa eest peale võtta ja teinekord ka niisama. Ja sellest kuidas mind ootab suve hakul ees rongisõit, Euroopa kirjanikerong, millest suur jupp läheb ka läbi Venemaa ja millest ähvardab kujuneda suur jooming. Ma valmistun selleks juba praegu - nimelt nii, et ma ei joo.
Ja tegelikult tahtsin rääkida hoopis Vendikt Jerofejevi romaanist "Moskva-Petushki", kus on ka Venemaa ja rong ja viin ja mille eestikeelse tõlke esitlusel sõideti viina ja hapukurkidega varustatult reserveeritud elektritshkavagunis Balti Jaamast Paldiskisse ja tagasi. Nii ilusale ja hingeminevale raamatuesitlusele polnud mina elus veel sattunud. Seal olid olemas ka Massandra ja Agdam. Aga mina vahtisin kuiva suuga. Ma kahtlen, kas ma eurorongis euroveinidest üldse nii oskan mõnu tunda, nagu neist.