Lapsed, raamat ja vein.

"Rääkige tõtt, nii nagu asi on." Lenin.
"Elu on tänapäeval väga keeruline." Stalin
Kui Stefan juunis sünnitushaiglast välja tuli, läksime järgmisel õhtul Lohusalu kõrtsu. Koos Rebastega. Ma olin eelmise õhtu pimeduses Rebaste rohelise Volga Kloogaranna düünidest oma Opeliga välja sikutanud ja ma ei tea, kas selle või Stefani pärast otsustas Raivo meile Lohusalus välja teha.
Rohelise Volga väljasikutamine oli pentsik. Tiuks helistas meile linna, et on Volgaga liiva kinni jäänud, et kas me tuleme Klooka.
Ma vaatasin oma Tiinale otsa: "Tuleme, aga tüki aja pärast alles. Helista Autoabisse." Aga Autoabi välja ei tulnud ja Tiuksil polnud tol hetkel ka raha.
"Tead, mis," ütles Tiuks uuesti helistades, "Minul ei ole siin midagi targemat teha," Ma jätsin teie maja juurde skeemi, kus ma Volgaga rannas kinni olen. Ja ootan teid, tulge siis ükskõik millal."
Katsusin kiiresti teha. Aga kõik lapsepudinad, üks värskelt sündinud ja kogu vahmiiil, seda siuh-säuh ei liiguta. Kui Klooka jõudsime, hakkas pimedaks kiskuma.
Tiuks lesis Volga tagaistmel selili, meie kodust võetud suvaline Loominu Raamatukogu näol ja kui ta Opeli tulede valguses ennast istuli ajas, ei olnud ta just kõige lootusrikkama näoga. Mõned noored kauboid olid tulnud ja lubanud Volga lihtsalt välja tõsta, aga avastasid et suudavad seda rohkest rauast tehtud autot ainult õõtsutada. Õõtsutasid siis. Ja Tiuks andis ketsi. Sest polnud abi. Volga kaevas ennast ainult sügavamale sisse.
Ma teadsin, et Opelil on kuskil konks, mille saab taha külge kruvida. Automüüja oli rääkinud. Mul on suht noor Opel ja ma ei tahtnud tõmbamise paela silla alt läbi pista. Kade poiss nagu ma olen.
Leidsin üles mulgu autoperses, kuhu konksu kruvida. Aga konksu ei leidnud. Võtsin üksipulgi kõik auto unkad, konkud ja träni lahti. Konksu netu.
Kiskus pimedaks. Ma ei näinud enam halli munnigi. Taskulampi pold. Tiuks vaatas kõrval. Närviline oli ta olnud ehk mitu tundi tagasi, kui oli veel mingi lootus roheline Volga kätte saada. Nüüd oli ta stoiline nagu vana indiaanipealik, kelle kõik lootused on kadunud juba isaisade põlvkondade kadumisega.
"Oota, Tiuks, kohe, kohe saame," rääkisin ma ja ei uskunud ise põrmugi, mida rääkisin. "Tead, mis, ma sõidan koju ja toon taskulambi. Ilma taskukata ei tee siin enam midagi." Tiuks oli sellises indiaanlase seisus, et ei öelnud sõnagi. Ainult noogutas niimoodi sügavalt. Valmis taluma kõiki eluraskusi.
Oli selge, et ega rohelist Volgat ööseks sinna üksildasse mereranda jätta ei saa. Hommikuks oleks ta nagu vene laste konstruktor lahti võetud.
Panin kodus garaazhituled põlema ja otsisin veel. Ei midagi.
Võtsin taskuka, sõitsin tagasi rohelise Volga ja Tiuksi juurde. Kiskusin kogu träni kuni tagavararattani veel kord pulkadeks ja tundsin ära konksu. Oli seal, kus pidigi olema.
Ega Opel pole Volgast raskem ja Volga oli kõhuli liivas. Ma surusin hambad risti ja libistasin ettevaatlikult sidurit. Ei midagi. . Oopel urises ja kaevas ennast aegamisi liiva. Vahetasin kohta. Võtsin hoogu, palvetasin, et köis vastu peaks ja rapsasin hooga. Volga nõksatas. Nii jupsisime tubli tunni. Kaevasin Volga rattaid välja ja andsin aga jälle tuld. Tirisin Opeli ja oma tahtejõuga raskest rauast tehtud Volgat. Tiuks andis Volgale gaasi nii et tagant liiva lendas: "Vähem gaasi, Tiuks!" Ja siis oli Volga väljas. Siiani vaikinud Tiuksi suust igavene pikk tiraad, mis sisaldas palju värvikaid sõnu ja lõppes fraasiga: "... no misasja mul oli vaja siia ronida!" Nüüd sai minust vana indiaanlane. "Tiuks," ütlesin ma, "Ära kunagi vabanda, ära kunagi ennat süüdista. See ei aita mitte sittaga." Tiina oli väiksese Stefani-präänikuga sünnitushaiglast koju jõudnud. See täitis mind meelerahuga. Lohusalu kõrtsu läksime koos Rebastega, Tiuksi ja Raivoga, järgmisel päeval. Ja koos Stefaniga, kes oli siis 5 päeva vana. Meie lastega on lihtsalt läinud nii. Kui Ekke oli 5-päevane, siis ta käis Olümpia saunas. Tookord olid ka Rebased ligi. See on meie projekt laste ühiskonda integreerimisest. Ja noorte emade päästmisest depressiivsest koduarestist. Annab minu meelest häid tulemusi. Aga tollest juunikuisest kõrtsuõhtust saati oligi Tiina nüüd sitsinud tittedega kodus. Pipa on viiene ja põõnab öösiti. Aga Ekke pooleteisene ja röögib vastu hommikut Stefaniga vaheldumisi. Nii, et Tiina loobib hommikul kella neljast seitsmeni lutipudeleid vasakule ja paremale ja on siis, kui ma tööle sõidan, suht kudenud olemisega. Ühel kenal päeval viipas Kauri õde Kirsi mu läbi akna Hella Hunti (mina traavisin Pikkadesse Kokkadesse odavat putru sööma) ja pistis pihku kutse Kauri uue raamatu esitlusele. Ma vangutasin pead. Küllap oli minus sutt kadedust, aga ma loodan, et rohkem rõõmu, et keegi viitsib. Kauril tuleb tekste ja raamatuid nagu saelaudu. Ja häid tekste. Otsustasime Tiinaga teha teise autingu ja lõuad korralikult viltu võtta. Muidugi koos lapsetükkidega. Esitlus ja praaznik pidid olema Linnateatri kammersaalis. Kui ma kohale jõudsin, veerantund pärast algust, kammisid Veidemann ja Päevalehe fotograaf Marko juba minema. Nad olid oma töö kärmelt ära teinud. Järgmisel päeval lugesin Päevalehest Veidemanni teksti. Tekst nii et lase aga olla. Sündmuse kirjeldus ja teose arvustus, ilusad pildid juures. Proffide värk. Hasso ja Kristin seisid teatrimaja ees ja klaarisid miskit. Ma katsusin mitte süveneda klaarimisse ja aitasin neil ühe suitsu ära tõmmata. Helistasin vahetpidamata Tiinale, et kaugel ta koos lastega on, aga Tiina telefon ei vastanud. Seal saabus Lõhmus oma daami ja kifti, minu meelest päevinäinud, aga elegantse ja hõbedase bemar kupeega. Jäin tahtmatult halli bemarit vaatlema. See seisis mul otse nina ees ka. Istusin trepil, joogiklaase polnud veel välja jagatud, kuulasin seest kostvat kammermuusikat ja siis keegi luges mingit teksti. Haigutasin. Olin tunnikese eest kandnud Tiina arvele, mis oli jumalast tühi, üle väikese raha, et ta saaks taksoga Laiale tänavale sõita. Nüüd ma polnud kindel, kas ülekanne ikka läks õigeks ajaks kohale. Aga kiiret polnud kuhugi. Ma teadsin, et täna me joome. Joome pikalt. Ja alustamisega ei pea kiirustama. Las sündmused arenevad omasoodu ja tasapisi. Aga - ma sirutasin ennast teatri kivitrepil istudes ja haigutasin veelkord - klaasid võiksid nad ikkagi juba kätte jagada. Õigupoolest peaks raamatuesitlusi alustama klaaside kättejagamisest. (Vahele ma võin öelda, et mina olen nii ihne, et oma raamatuid üldse ei esitle. Võibolla pole asi ainult ihnsuses. Mulle lihtsalt ei meeldi enda puhul sellised pidulikud asjad. Sünnipäevi ei pea ma ka. Ma tahaks, et asjad juhtuks kuidagi juhuslikult ja ilma suurema peo ja pauguta. Küll aga meeldib mulle hirmsal kombel teiste raamatute esitlustel tasuta juua ja kamraadidega möla ajada. Vaat see on hea aja mahavõtt.) Siis Tiina tuli. Ta ei saabunud taksoga. Astus pika sammuga mööda Laia tänavat, Pipa lippas sabas ja ees lükkas ta käru, kus Stefan vaikselt vigises. Käru käsipuule on Tiina pannud lauajupi, kus peal Ekke istus. Nad olid tulnud trollibussiga. Nüüd jagati juba veini. ("Vein?, kus on siis Hennessy X.O. nagu Kauri raamatuesitlustel kord ja kohus?," tõstsin ma nahaalselt häält.) Räntsatasin fuajeesse Pino kõrvale lääbakile. Peatasime koos Pinoga kinni iga mööduva kelneri ja nõudsime järelpanu kõike. Juustu, viinamarju, meloneid (ei hakanud väikeste suupistetükkidega mängima, koukisime kohe pool melonit väikeste tükkide alt välja ja panime tuksi suupistevaagna kujunduse - see langes kokku nagu kaardimajake) ja muidugi veini. Kõigepealt võttis Pino endale kaks punase veini klaasi korraga. Ja siis tundis ta, et sellest võib väheks jääda. Kes teab, kauaks veini jätkub! Pino tahtis kindlustada tagalat. Ja nõudis targalt endale terve pudeli. Kelner oli üliviisakas, aga kõhkles pisut. Pino ei taganenud oma nõudmistes millimeetritiki. Üliviisakal kelneril ei jäänud muud üle kui järele anda. Läksime Pinoga trepile suitsu kiskuma ja kuna me kogu raskelt hangitud veinikogust ei jaksanud kaasa tassida, jätsime osa varudest raske südamega lauale. Sokutasime Stefani ma ei tea kelle järele vaadata. Ja Tiina tuli ka pläru tõmbama. Enamasti ei suuda inimesed keelduda, kui sa pistad neile poolekuuse poja sülle ja ütled: "Kuule hoia natuke poissi, ma teen õues ühe suitsu." Trepil oli üks teine väike laps. Tema tegi harjutust munakiviga. Viskas munakivi õhku ja hoidis siis kahe käega peast ja ootas, kuhu kivi kukub. Ekke sooritab sama etteastet toas palliga ja niidab vaase ja lampe. Too plika aga proovis veel, kui kõvasti õnnestub munakivi vastu tänavat virutada. Kivitükke lendas ja kostsid päris korralikud põmmud. "Vaata, kas mõnele autole saad pihta?," ütlesin ma vaikselt, "Siin on nii palju uhkeid autosid." Tüdruk sihtis. Korraga ärkas ta ema, kes oli kogu aeg paari sammu kaugusel pläru kiskunud ja krabas tal kivi käest. Seal nägin ma ilusat ukraina tüdrukut, kellega Kaur on paar korda abiellunud ja lahutanud. Juurdlesin, kas nad on parajasti abielus või lahutatud, aga mul ei tulnud meelde. Kuidagi sattusin jutuotsale ukraina plika sõbrannaga, kes rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas ta ekspordib turska Vladivostokist Norrasse. See käis mul üle mõistuse. "Kas siis see kuradi kallis soolatursk, mille ma Tromsö ja Bergeni vahel ostsin, oli sinu Vladivostokist toodud tursk, mille norrakas mulle seitse korda kallimalt maha müüs?" "Ilmselt küll," ei olnud tüdruk kade. "Mes, Põhjameri on siis tursast tühi või?" Tüdruk tõmbas suitsut ühe mõtliku kõhvi: "Meilt osta tuleb neil odavam, kui ise püüda. Läbi Murmanski müüme." "Tere, kevad," ma saatsin koni prügikasti nördinult ja pika kaarega. Vajusin majja sisse ja võtsin Tõnu kõrval platsi. Tõnuga oleme viimastel kordadel - veider küll - rääkinud sporditegemisest. Mina ei tee juba aastaid mitte midagi. Olen endale (ja teistele) öelnud, et mõned head aastat on minu ainuke spordiala lapsed. Ja õlleklaasid. Aga Tõnu spordib tihedalt. Kui viimati nägime, sõitis ta autoga Aegviidu vahet, suusad katusel ja viis oma jalgratast jalutama kesklinnast Kakumäele ja tagasi. Nüüd käib jõusaalis. Ma vaatasin Tõnu pikalt. Mulle ei mahtunud see pähe. "Kaua sa seal jõusaalis siis ühekorraga ennast piinad?" "Nii kaks tundi. Oleneb kuidas tuju on," rüüpas Tõnu veini. Uibo läks mööda ja küsis nagu alati, millal me Loomingusse tekste toome. Viskasin kulpi ja lubasin kohe varsti tuua - just nagu iga kord, kui me kohtume - juba aastaid. "Hea küll, mehed," ohkas Uibo, "Teiega pole täna midagi peale hakata," ja kandis oma veiniklaasi edasi. "Oota-oota," peatasin ma, "Miks sul kaks Kenderi uut raamatut käes on?" "Ühe võtsin ilma rahata, retsenseerimiseks, teise ostsin oma raha eest endale." Uibo läks edasi. Küll mõni inimene on ikka raamatusõber. Mis ta teeb nende raamatutega? Need hakkavad ju toas tolmama ja ajavad aevastama! "Kas siis täna saab raamatu ilma rahata?" küsisin ma, "Tavaliselt esitlustel ikka müüakse ja ma ei osta kunagi." "Saab käll. Näe ma võtsin ka," näitas Tõnu oma Kenderit. "Ma siis läehen võtan kiiresti ka. Enne kui otsa saab." Tõin raamatu. Küll oli paks. Puha sõnu täis. "Ei tea, Tõnu, kas jumal armastab neid kes usinad on? Noh, nagu Kaur." "Oh," ohkas Tõnu kohe sügavalt, sest tal on minu meelest jumala ja jumalarmuga omad sotid, "Selle jumala armastusega on nagu ta on. Ta võib ju armastada, kui sa usin oled, aga siis läheb ta tähelepanu kuhugi hoopis mujale ja ta unustab sinu hoopis ära. Ole usin või ära ole." See jutt meeldis mulle ja ma kiusasin sama jutuga pärast ka Kauri. Aga Kaur ei lasknud end kuidagi häirida. Küllap ma ikka kade olin. Sest ma vehin palehigis lehtedesse plärasid kirjutada. Aga ilukirjandust ei ole ma enam umbes kümme aastat kirjutanud. Kui prooviks, ega vist ei teakski, kuidas see käis. Baumann astus mööda ja rääkis UFOdest ja ulatas ühe ajaleheväljalõike koopia nagu ta pea iga kord teeb. Pistsin tasku ja lubasin kodus läbi lugeda. Aga jumal paraku, olen selle vist siiski ära kaotanud. Asjad ei armasta mind ja lashuvad minu juurest tihti teadmata suunas ja sõnalausumata. Tasapisi võitlejate read hõrenesid. Välja ilmus ka konjak, mida napsasime suurte klaaside kaupa. Kaur oli kuhugi kadunud. Saalinurgast avastasime suure tordi, kollase martsipanikoorikuga kaetud. Seal peal oli veel mingi väga tark tarkusesõna, mida minu hõre aju pole suutnud kinni pidada. Oli vist tähtis tort, aga me ei hoolinud. "Kas sööme torti ka?" küsis keegi. "Muidugi," hüüatas Kristin, kes oli koos Hassoga ära olnud ja siis jälle kuskilt pinnale kerkinud ja murdis otsemaid endale käsitsi suure tüki. "Hei," hüüdsin kelnereid, "Kas mingid taldrikuid ja lusikaid on?" Kelnerid käisid uurimas. Taldrikuid ja lusikaid ei olnud. Oli ainult tort. Lõime kõik oma viis näppu sisse, mõni kümme ja kangutasime suuri tordilahmakaid. Mu veini ja konjakiuduses ajus ärkas justkui miski ja ma ütlesin: "Oodake." Haarasin järelejäänud tordiräbala ja tuurisin läbi saalide ja pakkusin kõigile, kes ette jäid. Vähesed söandasid keelduda. Murti haralisõrmi kollast martsipani ja pisteti peost suhu. "Kuulge," tegi keegi avastuse,"Kõik joogid on otsas!" "Lähme Nokusse," tuli kiire vastus. Korjasime lapsepräänikud maja pealt kokku. Ühel oli lutt kaotsis ja ma murdsin uue pakendi lahti ja torkasin talle luti suhu. Olin varunud lutte päeval apteegist õhtu jaoks kohe mitu tükki. Piduliste riismed vedasid enda aeglaselt mööda laiu ja pikki tänavaid Noku klubini. Ma pidin mitu korda trepist üles-alla tuurima, et kogu lastekarja ja kärundust üles saada. Klubikaarti mul pole. Võtsin jalast kinga, pistisin ukse vahele, et lukk kinni ei langeks ja muudkui võtsin astmeid. Lastega koos joomatuuridel käimine mobiliseerib. Sa tead, et sa ei või päris lääbakile jääda. Jood, palju jood, ikka püsid kuidagi püsti. Krabasin leti ääres Tiinale veini ja endale õlut. Nokumehed ei usaldanud mind ja lasid iga ostu kohemaid kinni maksta. "Kas ma võin hiljem maksta kõik korraga?," küsisin, kui olin kümmekond minutit alandlikult leti ääres oma järge oodanud ja õlle nina ette saanud. Noku oli puupüsti täis. "Ei. Meie põhimõte on, et maksta tuleb - "without leaving the counter". ("Jama," ütles mulle hiljem Laser, "Mina maksan alati hiljem ja ühekorraga.") Seisin, kõrvad lidus, ja ootasin millal kaarditerminal mu järgmise õlle eest mõned kroonid välja prindib. Muidugi, eks ma nägin kahtlane välja - ärajoonud ja ajamata habemega. Aga mul on kius, et näen välja nagu näen, ikkagi peaks inimest võtma inimesena - kuni ta mingi sigadusega pole hakkama saanud. Samal päeval olin Äripäevast lugenud, et nüüdsest kehtib Eestis maksevahendina USD. Ja juhuslikult oli mul taskus mingit dollaripuru - rongisõidust alles jäänud päevarahasid. Uurisin arglikult, kas Nokus dollar maksab? Tühja ta maksis. Sukeldusin lauamängudesse. Ma pole neid mänginud juba aastaid. Ma ei teagi, kes see oli, kes kõigepealt mind kabe äraandmises korralikult läbi nüpeldas. Tükki kolm mängu järjest. See meeldis mulle. Olen äraandmises oma arust käsi ja katsusin eriti peenelt mängida, aga mängisin ilmselt iseennastki üle. Või olin lihtsalt pinal. Lapsetükid olin kogunud kolmnurgas enda ümber ja kõik nad põõnasid: Stefan kärus, Pipa diivanil ja Ekke kokkulükatud tugitoolides. Tiina resideeris ühes kaugemas lauas ja muudkui viskas viltulõuga. Pipale sai mõned diivanipadjad peale tõstetud ja tulemus oli muidugi, et aeg-ajalt tahtis keegi talle otsa istuda. Siis ma röögatasin. Askoga tegime mõned head mängud. Vedelas ehk äraandmises olin nüüd järje peale saanud. Aga males ja nurgast-nurka hiina kabes tegein haledaid vigu ja sain kitlisse nii et tolmas. See ainult tõstis tuju. Lüüasaamine annab vunki. Tiina pani end minuga mängimise järjekorda. Aastaid tagasi, Liverpoolis, mängisime Tiinaga päris palju. Aga siis olime mõlemad viletsad kaotajad - kaotaja jäi ikka kuidagi vikseks ja raskemeelseks ja me leidsime, et targem on mängud katki jätta. Vaid poolimänguga tuleme vahel vindisena toime. Kell tiksus varaseid hommikutunde. Asko ja Iir tõusid diivanilt, et koju minna ja ma avastasin, et kõrts on juba peaaegu tühi. Krabistasime veel paar partiid Toomas Väljatagaga nuppe ja ma tellisin takso. Kell oli neli ja nüüd olime tühjas kõrtsus viimsed mohikaanlased. Takso tuli tänava otsa. Ma läksin vastu, et masin Noku ette vedada. Jätsin jälle oma kinga kõrtsu välisukse vahele, et uks kinni ei langeks ja liipasin sokis. Kui üles tagasi ronisin, et vahmiili alla vedada, juhtus minuga midagi. Meditsiiniliselt ei osaka ma sellele seletust anda. Ma istusin laua taha, kus ma kogu õhtu nagunii olin istunud ja hakkasin naerma. Naersin pikalt ja mul polnud vähematki aimu, mille üle ma naeran. Marihuaanat tõmmates on sellist asja varem esinenud, aga tol õhtul ma ei tõmmanud marihuaanat. Ja juues on esinenud põhjendamatuid nutuhoogusid. Põhjuseta, arusaamatu naer oli midagi uut. Naersin niikaua, et, kujutate ette, hakkasin oksele. Ma ei ole juba aastaid oksendanud. Organism on nii mürgitatud, et ma arvasin, et võin ennast kasvõi surnuks juua, aga okserefleksi enam ei teki. Ma olin eksinud! Mul oli hea meel! Olin nagu süüta neitsi! Okse mulksus ja tõmbles mu sisikonda pidi ülespoole ja paiskus naerupuuksude vahel kõrisse. Registreerisin kuidagi, et ei ole ilus otse lauale oksendada. Panin käe suu ette ja surusin hambad risti. Okse paiskus suhu ja ma mõtlesin, et kas proovin Ehlvesti nippi, et oksendad suhu, hoiad suu kinni ja neelad okse alla tagasi. Mina pole seda kunagi proovinud. Tundsin, et ma ei tule Ehlvesti nipiga toime. Arusaamatu naer turtsus uuesti mu sees ja kerkis üles ja ma ei suutnud pidada. Pursaksin naerma ja okse purskus suust lauale ja malelauale ja põrandale ja mulle sülle. Naersin tükk aega, siis oksendasin veel, siis naersin veel. Ja nii tükk aega vaheldumisi. Kõik tundus absurdne. Ettekandja seisis korraga minu kõrval: "Teate," ütles ta külmalt, "Selle koristamine ei kuulu minu tööülesannete hulka. Te peate ise ära koristama." "Feer inaff," ütlesin, "Ma viin need lapsetükid ja naise alla taksosse, tulen üles tagasi ja koristan ära." Asjaaja seisis sealsamas kõrval, rahu ise: "Nii räägivad kõik, lähevad korraks alla ja tulevad tagasi. Aga rohkem me neid ei näe. Te ei tule ju tagasi." Ma ahmisin õhku: "Misasja!?" Mul on ilmselt palju haigusi, psüühilisi ja füüsilisi. Aga üks kaugemale arenenumaid on terav õiglustunne. Ma ei kannata, kui mind valetamises kahtlustatakse. Eriti siis, kui ma ei kavatse valetada. Panin suu lopsti kinni ja rohkem ei rääkinud ma sõnagi. Asjamees ei saanud jälle minust mõhkugi aru: "Misasja? Te olete veel meie peale pahane?" Tassisin vahmiili alla taksosse ja tulin üles tagasi. "Andke lapp," oli ainuke, mis ma ütlesin. Küürisin siis. Küürisin pikalt ja põhjalikult. Korjasin okset ja väänasin ämbrisse. Lõpuks ilmus alt takso juurest Toomas Väljataga: "Jäta Peeter, kõik ootavad taksos." "Las ootavad. Ma pean koristama." Ma olin purjus ja kangekaelne. Ma olen üldse kangekaelne oinas. "Tule nüüd, Peeter." Ja ma läksin. Me haisesime kergelt. Seda oli taksos tunda. Joogi ja okse järele. Lapsed magasid õndsalt. Võtsin Statoilist endale veel paar tumedat õlut ja kapist taksoraha. Taksojuht oli ladna, ei kortsutanud kulmugi. Jõudsime koju. Väljas oli valge ja ma peksin Pipa üles, et ta omal jalal viiendale korrusele roniks, sest meil oli peale tema veel lapsi ja tavaari. Vahmiil kobis magama. Istusin kööki maha, jõin õlut ja olin ikka veel Noku omade peale - õigusega või õiguseta - nii vihane, et ei suutnud hommikuni magama jääda. Puhtast vihast. Kokkuvõttes oli kena õhtupoolik. Ainult Kauri uue raamatu kaotasin ma kuhugi ära. Ja Tiina oma rahakoti koos kõigi dokumentidega.