Rakvere teatri omadega aega surnuks löömas. Ja muudki.

Kuidas ma Rakvere teatri omadega koos napsu võttes esimest korda pärast nõukogudeaega öö soolaputkas veetsin.

Nõukogude ajal õnnestus mul paar korda võmmi kukkuda. Kusjuures - ainult üks kord asja eest. Siis oli siis, kui me olime keska ajal ENSV lipu maha võtnud. Too lipp sai maha võetud siis, kui me võtsime hulkudes napsu ja klassivennal oli sitahäda ja tal polnud millegagi pühkida.
Siis ma olin tõesti süüdimatu tüüp. Ma kandsin mitu nädalat heast kangast valmistatud Nõukogude Eesti lippu sallina. Oma arust olin väga punk ja sürr. Keegi ei pannud tähelegi.
Teine kord peeti meid kinni mingite teiste tüüpide pähe, kes olid maipühaööl Nõmmel lippe maha kiskunud ja pargis põlema pistnud.
Tookord istusin 10 päeva Lubja tänava kongis (ebaseaduslikult, sest süüdistust mulle ei esitatud ja prokuröri süüdistuseta tohtis isiku tuvastamise ettekäändel kuni kolm ööpäeva kinni pidada.) Need 10 ööpäeva olid tõtt-öelda päris pikk aeg. Ja ma ei teadnud, kas mind pannakse istuma või lastakse vabaks.
Ja kolmas kord olin Mitshurini tänaval kainestusmajas. Täiesti banaalsetel põhjustel. Ma polnud purjus. Ja kaine ka mitte. Mu pealt-saja-kilone kamraad läks patrullimiilitsatega filosoofilisi probleeme arutama. Nood kutsusid kongi ja siis polnud pikka juttu. Mäletan hetke, kui keegi lükkas mind kongi ja kellegi käsi sisenes mu teksapükste tagataskussse, kus oli raha.
Ja ma tundsin, et raisk, mul pole jõudu selle vastu midagi teha. Virutasin oma käe selle käe peale vastu oma perset. Aga see käsi lahkus minu taskust koos minu rahaga. Ja mind tõugati kongi.
Kuidas ma siis see kord kinni kukkusin?

Lool on ka eellugu.
Käisin Raasikul ansambel Kraaka kontserdil (jumala eest, ma ei tea, kuidas bändi nime kirjutatakse, võibolla hoopis Craca?, igatahes see on Eesti bänd, mis asutati aastal 1969.).
Kontsert oli lahe ja ma veetsin aega suurepäraselt. Aga ma sain pähe endale augu. Ja tükk aega ma polnud päris kindel, kuidas. Aga siis Eku, kelle me olime kaubelnud kaasa kaineks autojuhiks, seletas mulle.
Ma olin olnud sutt vintis ja kohutavalt väsinud. Eku nägi, et ma mitu korda hakkasin püstijalu magama jääma. Muidu ma ei kõikunud ega midagi.
Ja siis me olime väljas. Seal oli selline terav sillutis. Ja siis ma jäin püsti seistes magama ja kukkusin näoli sillutisele ja sain pähe augu.
Prillid muide jäid terveks. Aga auk oli muljetavaldav - nina ja laup korpas. Nii, et ma näen juba paar nädalat välja nagu vana jota (mis ei olegi väga kaugel sellest, mis ma tegelikult olen).

Ja lugu ise.
Raskvere teatrist öeldi meile, et täna teevad nad proovi kuskil mujal.
(Proov muide oli Martin McDonaghi tükiga "The Lonesome West", ma ei tea, mis eestikeelseks pealkirjaks jääb. Jaanus Rohumaa lavastab Rakveres. Ma tõlkisin ta eesti keelde. Normaalne tükk, kui viitsite, minge vaatama. Ma saatsin McDonaghi kopiraidihoidjale meili, et McDonaghiga väikest intervjuud saada, aga nad saatsid mind pikalt. Tahtsin McDonaghilt küsida üht-teist iiri puskari kohta, mida läbi tüki juuakse ja katoliikluse kohta, mille üle iiri puskari joomise juures arutletakse, aga mulle öeldi, et McDonagh on ostetud sisse juba 37 riiki ja et tal on intervjuude andmisest siiber.)
Helistasin siis Üllar Saaremäele sinna kuskile mujale. Ja see kuskil mujal oli Kaarel Karmi suvila ja nad ei teinud üldse proovi, aga mängisid jalgpalli.
Nojah ja siis ma sõitsin oma vahmiili ja fotograafiga ka sinna ja Saaremäe tuli mulle vastu ja vutt oli parajasti läbi saanud ja Roman Baskin sõitis parajasti oma autoga Karmi suvilast minema ja ma mõtlesin, et näe, Baskin otsib oma "Tõe ja Õiguse" (kirjutasin meelega Õigus suure tähega) jaoks Eesti näitlejate koorekihti igast Eesti teatrist - ja et õigesti teeb.
Ja siis me jõime.
Mida Kaarel Karm seal suvilas ei teinud mitte vähe. No meie jõime vähemalt kindla peale vähem kui Karm.
Ja siis me vaatasime Karmi suvilas ringi. Noh, tegelikult tegi keegi isegi justkui ekskursiooni.
Ja ma nägin kuskil kapi serva peal pisikest mängu-petrooleumilampi.
Lambi küljes oli nupp ja ma vajutasin ja lamp põlema ei hakanud. Ja ma mõtlesin, et lamp käib patareidega. Ja tegin mängu-petrooleumilambi lahti ja seal sees olidki nõukogude patareid aastast 1972. Karmi aegadest või?
Patareid ei olnud isegi mingit sitta välja ajanud. Ma mõtlesin, et see on igati õigustatud tegu ja vabastasin lambi nendest patareidest ja kinkisin ühe oma naisele ja võtsin teise endale. Ja see karm 72. aasta patakas on mul siiani alles.
Aga ma kardan, et meie naisega saime nendest vanadest patareidest hiljem energiat isegi liiga palju.

Vahepala.
Intervjuu McDonaghi tüki lavastaja Jaanus Rohumaa ja McDonaghi tüki mängija Üllar Saaremäega. Kaarel Karmi õues, odavat viskit juues. (Oli see nüüd "Canadian Gold" või "Scottish Leader", kas teie teeksite neil vahet. Muide ma ei ole märganud, et kuskil oleksid spetsialistid degusteerinud rämpsviskisid, mida mina koos laiade Eesti töörahva massidega kõige rohkem hävitan.)
Rohumaa (R - kõlab justkui rohi): "Kuule, räägi, mis väljaandele sa teed?"
Sauter (S - kõlab justkui siga): "KesKus."
R: "Vaat kus pime! Teatrist on nüüd hakanud huvituma!"
S: "Tead, ei, neil on pohhui, ma mõtlesin ise, et ma tuleks hea meelega siia. Et kas see on neile söödav..."
Saaremäe (ÜS - kõlab justkui üliõpilaste selts): "Tarvo Hannes Varresel oli KesKusiga olnud, oled kuulnud...?"
S: "Ei."
ÜS: Tarvo Hannes Varres helistas KesKusi toimetusse: "Kas KesKus?" Ja sealt vastati: "MisKasKesKus?" Selline dialoog oli olnud."
R: Muide, Hannes, nüüd vaatame kas sa oled kõva mees või ei ole. Ütle välja. "Me läksime Mare Väljatagaga Gagarini puiesteele.""
Hannes ütleb: "Me läksime..." ja jääb mõtlema, et kellega ja kuhu ikkagi. Paus ja naer.
Näitlejad on ikka paadunud oma hääleharjutustega. Mul hakkab siiani teinekord poolunes kerima: "Kriimu näoga Triinu lamas trepi taga kraavis." Ja muu sarnane kooliaegne lõuapudi. Võimalik, et kui ma ükskord suren, siis võibki mingi taoline automatistlik fraas olla mu elu viimane mõte. Need on näitleja (kes ma pole, kuigi käisin koolis) emapiim ja kümme käsku.
Hannes proovib uuesti ja takerdub Väljatagagagasse. Jõhker naer.
Ma läehen tuppa viski järele. Rohumaa hõikab järele: "Metsamaa ja Kuulmann lubasid seitsme paiku läbi astuda." Ma ei saa teada, mis ta sellega mõtles. Viski on tähtsam.
"Sipsti," kirjutan ma hiljem lauale jäänud diktofonilt Saaremäe sõnad maha, "Alguses on viski ja pärast läheb löömaks. Ööbik nöögib, ööbik nööbik, ööö pikk sööbik..." Muudkui aga hääleharjutused.
Keegi: "Aga ütle nüüd - jaamakorraldaja Jajajev..."
Keegi: "Aga ütle nüüd - Miku mikrokalkulaator."
Te saate aru - veidi võtnud näitlejatele pakub üksteise diktsioonivigadega lohkutõmbamine lusti. Ja lohkuminemine pakub ka lusti.
S (üritab tööd teha): "Mina tean seda Kaarel Karmi lugu, et Karm mängib "Maskeraadis" (Lermotovi omas) Arbeninit ja vaatab, et raisk, kell on nii palju, et viinapood pannakse kohe kinni. Nagu see nõukogudeajal oli. Ja mängib ennast keset monoloogi, kusjuures tükk on ju värsis, eks ole, lavaservale ja ütleb lavapoisile: "Too ära," ja siis läheb monoloogiga edasi."
Mulle tuleb Karmi peale mõeldes hirmus suitsuisu. Laenan suitsu ja panen samal teemal edasi: "Ma olen mõelnud, et keegi võiks teha uurimuse sellest, kuidas Eesti näitlejad on laval napsuvõtustseene võtnud. Vaata, paljudel neist on napsuga ka väga isiklik suhe olnud ja need stseenid on olnud etenduste pärlid. Ma mäletan, kuidas Heino Mandri "Vaikuse Vallamajas" (Kruusvalli tükk) mingit revidenti mängides jõi väga hellalt altkäemaksuviina ära ja tegi siis väikese songi ja dänci: "Lapsed tuppa, tali tuleb..."
Ja Mandri lõpetas vaatuse ühelt jalalt teisele keksides ja lapselikku tantsu tantsides fraasiga: "Lilledel on surmakuuu..." See mõjus absurdselt, naljakalt, võikalt ja erutavalt.
Ja ma mäletan, kuidas Juhan Viiding ja Rein Aren, surnud mehed, kes mängisid koos viinavõtustseeni nii, et peaingel Gabriel ja endine peaingel Lutsifer laulsid seda mängu vaadates kooris ülemist do-d...
(Muide - veel endistest - kui me aastaid tagasi koos Õnnepalu Tõnuga jooki panime, siis ta ütles - ma arvan, et meid mõlemaid silmas pidades: "Bitch - bõvshi intelligentnõi tshelovek.")
Aga need Aren ja Viiding tegid viinavõtustseeni ühes teatud tões ja õiguses (no ikka Tammsaare ja Mikiver ja Draamateater) ja millise helluse ja kirega!
Noh, nad olid õpetajad, seal kuramuse Treffneri või Mauruse koolis. Voitinski ja, ja, ja, vot selle õpetaja, keda Aren mängis, ei tulegi meelde. Teile tuleb või?
Ja siis seal tükis Juhan Viiding, kes kirjutas siiamaani hingava luuletuse sellest, kuidas keegi ta kolleeg talt teatritrepil küsib, et mitu rolli sul on olnud, kus sa pead laval surema ja ta vastab, et neid on olnud neli-viis ja see kolleeg ütleb, et kas sa tead, et see ei pidanud tähendama head ja pärast, kui ta kummardab tüki lõpus publikule, siis selle kummarduse sees on veel üks kummardus ta südames sellele kolleegile (ma ei tea, kes see kolleeeg oli, see käharpäine kolleeg - ja ausalt öeldes, ma ei tahagi teada, kuigi, kui ma nüüd järle mõtlen, siis ma arvan, ert tean kah.
Aga kui nii heade luuletustega on tegemist, siis liiga palju üle küsida pole vaja.)
Nojah, ja siis see õpetaja Voitinski seal tükis sureb ära ja siis see Aren kandis Viidingut süles ja tsiteeris Pushkinit ("Sest mis vahe on Jeesusel ja Pushkinil - eks olnud mõlemad suured luuletajad - ainult üks kirjutas oma luuletused ise, aga teine lasi teistel kirjutada.") - no see oli jumalast hell hetk.
Ja nüüd nad on mõlemad, Aren ja Viiding, surnud. (Aga meie oleme elus. Oleme ikka või?) Mehed, kes periooditi võtsid kirglikult viina ja siis jälle kirglikult ei võtnud viina. Pikkade tsüklitena. Sa vana raisk, mitmeaastaste tsüklitena. Peab ikka kirg olema. See selleks.
Hea küll, mul ei andnud hing rahu ja ma helistasin. Kõigepealt ma helistasin Hendrik Toomperele ja küsisin, kellega koos õpetaja Voitinski tões ja õiguses viina võttis ja Hendrik ütles täpselt nagu ma ise olin enne iseendale öelnud: "Ma tean küll, aga ma ei saa öelda." Ja lisas: "Aga helista Sulevile." Helistasin Sulev Teppartile ja tema ei saanud ka öelda, kellega Voitinski viina võttis. aga Sulev ütles:
"Mikiver istub mu kõrval, ma küsin tema käest." Ja küsis ja ma kuulsin kaugelt-kaugelt mis Mikiver ütles ja siis ütles Sulev sedasama ja ma teadsin, et ma olen seda kogu aeg teadnud - Slopashev.
Slopashev oli Rein Aren. Seal Mikiveri tões ja õiguses veel - kuidas Voitinski läheb trahterist juurde tooma - tühi viinapudel taskus - ja koolipoisid - kõik elavad ühikas või selles Mauruse koolis ju ühe katuse all - teevad õpetajaga asja: "Härra Voitinski, pisut jalutama, värsket õhku hingama?" - "Jajah, jah, jalutama, jah, värsket õhku hingama..." tshekkavad järgi, et ahaa, soru vasakul pool palitutaskus. Ja vahetavad pärast viinapudeli veepudeli vastu ära.
Oh, kui te ei ole näinud stseeni, kuidas Rein Aren joob klaasist vett, mida ta peab viinaks ja ajab silmad punni ja pruuskab siis vee suust välja ja ütleb paatoslikult: "See on vesi."- noh, kui te seda näinud pole, ei suuda mina seda teile ka näidata. Aga millestki te olete siis igal juhul ilma jäänud.
Või ma mäletan, kuidas Mikk Mikiveri Fedja Protassov (Tolstoi "Elavas laibas", eks ole) laseb enne enesetapukatset restoranis endale viina tuua ja kuidas ta seda viina pikalt ja hellalt valab ja vaatab ja käes hoiab ja lõpuks joob. Sellised asjad ei ole mingi temp, see on inimese südametõde ja teater kõige paremas mõttes.
No kui natukegi mõelda, siis neid stseene, kuidas väga head näitlejad, kellel on viinaga isiklik sott, on laval elegantseid viinaviskamisestseene teinud, saaks kohe väga palju.
Toominga lavastatud joomistseen "Põhjas"(Gorki), kus lavale tuuakse mitmekümneliitrine tavalise pooleliitrise viinapudeli taoline pudel ja seda hellitatakse: "Ta tõi viina, kohe hakkame jooma!" Noh see kõlas hellemalt kui "Mu isamaa on minu arm..."
Hermaküla lavajoomastseenid (Oh, gad!) (no näiteks "Punttilas" (Brecht)). Aga muidugi, eks see tahaks ka vastava soodumusega teatriajaloolast.
ÜS: "Mina tean Karmist seda lugu, et kuidas ta läks pärast etendust koos Lindauga sõbralikult kodu poole ja ütles Lindaule, et: "Ole hea, ära mind kuhugi maha jäta. Jooma või kuhugi. Ja siis jõudsid Balti Jaama meeste peldiku juurde. Ja Karm ütleb: "Kuule, ma käin siin korraks sees ära." Ja läkski. Ja oli. Pool tundi. Tund. Üle tunni. Siis tuli üks tüüp, kes läks ka peldikusse ja Lindau palus: "Öelge rahvakunstnik Kaarel Karmile, et ma ootan teda juba ammu!" Ja mees läks ka sisse ja oli pool tundi ja oli tüki teistki. Ja siis tuli välja (Saaremäe tõstab nüüd häält): "Rahvakunstnik Karm palub öelda, et enne ta siit välja ei tule, kui see lits tema varitsemist ei lõpeta!"
S: "See on tuntud lugu. Aga see polnud Karm, see oli Hugo Laur. Homoseksuaal. Vähemalt nii mu õpetaja Mikiver jutustas."
ÜS: "Hugo Laur või? Aga kas sa seda tead, et Hugo Laur on siin selle maja (Karmi suvila) arhitekt?"

Siikohal see Rakvere joomalugu lõppeb, et lõppeda igaveseks või jääda järgnema ja jõuda selleni, kuidas ma pool ööd Rakvere soolaputka kõval pingil trellide taga veetsin. Trahv on mul siiani maksmata. Raha ei ole.