Psühholoog otsib jumalat.

Noor psühholoog Kaarel Tamre on töötanud psühholoogina vanglas ja löönud aega surnud Burjaatja budistlikus kloostris. Elatab ta ennast juba kümmekond aastat juhislike ehitustööotsadega Rootis ja Inglismaal.

Äsja tõlkis Kaarel eesti keelde ameeriklase Morgan Scott Pecki paksu psühoteraapiabestselleri "The Road Less Travelled". Pecki raamatust leidis Kaarel, mida oli kaua otsinud - silla religiooni ja psühholoogia vahel, sest praktiseeriv ameerika psühhoteraapiaguru jõuab ka välja jumala otsimise ja leidmise vajaduseni. Raamat peaks ilmuma aasta lõpul.

Kaarel kuulub mu nende tuttavate hulka, kellest enam ei mäleta, mis asjaoludel me tuttavaks saime. Küllap võttis Alvar või Peedo ta meile külla tulles kaasa. Kümmekond aastat tagasi. Kaarliga nagu meil klappis ja siis hakkas ta hiljem ise külla ilmuma. Mitte sageli. Kord või paar aastas. Siis sai joodud. Sai lõputult räägitud. Budismist ja psühholoogiast ja niisama elust.

Kord oli mul luul, et ma tahan hirmsasti pinu vanu vinüülplaate kassetidele lindistada ja Kaarlil oli veel vinüülplaadimängija alles ja kassettmakk ka. Siis veetsin hõlmatäie plaatidega päevakese Kaarli toonases ateljees. Lindistasime ja rääkisime ja rääkisime.

Kuigi Kaarel palju ei räägi. Ta rohkem kuulab. Võibolla see mulle sobibki, sest pisut joonuna on mul kõnepidamatus, mis teinekord võib üle minna pikkadeks vaikusteks. Siis ei hakanud Kaarel ka rääkima. Olime koos pikalt vait. Kuni avasime uue pudeli ja mul tekkis jälle kõnepidamatus. Nii et Kaarel on sündinud psühholoog. Kuulaja ja analüüsija. Scott Peck muide räägib, et tõeline, analüüsiv kuulamine on raske töö. Ja et armastus on raske töö. Issand jumal, nagu Tammsaare.

Sedasorti ajaveet on väga eestlaslik, et muudkui juuakse ja räägitakse. Aga võibolla üldse inimlik, sest mida muud nad kuskil NYs või Londonis või Pariisisiki muud teevad kui et joovad ja räägivad sõnu, mis mitte kuhugi ei vii. Olen seda isegi seal teinud.

Vaikne Kaarel ei ole suur sõnade sõber nagu ma juba mainisin ja siis pole ka ime, et järgmisne klooster, kuhu ta plaanib asuda - on zen busistlik klooster. Kus tehakse vähe sõnu, kus asi on tegudes ja sõnadetaguses. Ma pinnisisn Kaarlit pikalt, et mis uss teda on hammustanud, et ta sinna kloostrisse kipub ja jumalast räägib - pange tähele Kaarel ei näe välja nagu hilisnõukaaegne noor eesti hull, kes vahetpidamata esoteerilisi käsikirju veeris ja kõrgelennulist ja sisutut juttu veinipudeli taga veeretas - siis me olime ju kõik suured budistid. Olin vist minagi. Aga ega ma midagi huvitavat teda ei saanud.

Kaarel meenutas seda vana zenlookest, mis ilmselt on väljamõeldis. Kuidas mees tahab hirmsasti mungaks saada, aga õpetaja ei võta. Mees muudkui põlvitab ja palvetab kloostrii värava taga. Õpetaja ei võta jutule. Siis raiub mees oma vasaku käe maha ja kingib maharaiutud käe õpetjale ja siis lõpuks õpetja ütleb, et hea küll, tule siis õpilaseks.

Ega see varemkuuldud lugu mulle midagi ei seletanud. Küll alles nõukaajal armastati neid zenparadokslikke lookesi ja koane veeretada! Me ju armastame teravmeelsust ja paradoksi ja head anekdooti edasi jutustades saame isegi kuidagi kaunimaks ja edevamaks.

Noh, ma sain Kaarlist aru, et ega ta muidu rahu ei saa, kui zen kloostris õpib.

Küsisin Kaarlilt, et kas need, kes psühholoogiat õppima lähevad, teevedki seda selleks, et iseenda kohta rohkem teada saada? Kaarel oli nõus, jah, tõesti, sellepärast nad õppima lähevadki. Aga koolis tuleb õppida jumal teab mida kokku ja õppur avastab, et oma asjadega tegelemiseks jääb tal üsna vähe aega. Sellepärast venibki enamiku psühholoogiastuudium mõne aasta pikemaks kui ette nähtud. Kaarlil kõigest poolteist aastat pikemaks.

Selle psühholoogide koolitamisega on Eestis kentsakad lood. Igal aastal treitakse ülikoolides valmis paarkümmend psühholoogi. Ja ega neile otseselt mingit tööd kuskil pole. Meil pole psühholoogide kasutamise traditsiooni ja talupoeglikud eestlesed ei saa ka aru, miks nad peaks oma firmasse tööle võtma mingi psühholoogi. Kurat teab, mis see seal teha kavatseb! Muiduleivasööja.

Kaarel leidis oma esimese töökoha vanglas. Seal oli palk kolmandiku võrra kõrgem kui psühholoogidel muidu, nii 7 tuhande tuuris. Vanglas oli ka nii, et psühholoogi koht oli neil ette nähtud, aga ega kellelgi polnud aimugi, mida psühholoog tegema peaks. Nii, et Kaarli esimene tööülsanne oli leida, millega ta võiks tegeleda. Eks ta siis tegeles vangidega. Aga kuna vangid teavad, et nende ennetähtaegne vabastamine sõltub muu hulga ka sellest, mida psühholoog nende kohta arvab ja kirjutab, siis nagu Kaarel ütles, läks asi varsti üsna koormavaks.

"Kes seal vanglas üldse töötavad, kes lähevad vangivalvuriks?"

"Ühest küljest inimesed, kellel pole mingit muud tööd. Ja teisest küljest suured idealistid, kes tahavad inimestele head teha."

"Kas sa neid teisi, neid missioonikindlaid valvureid ka nägid."

"Ega ei näinud küll," naerab Kaarel ja ma mõtlen, et ju vist oli ta ise üks selline. Vanglas pidas Kaarel vastu kolm kuud.

Eesti psühholoogide üleproduktsioon ajab psühholoogid psühholoogiliselt keerulisse seisu.

Ameerikas on psühhoterapeudi või psühholoogi juures käimine endiselt in. Seal käib nii mafiosnik (nagu me Sopranodest teame) kui juht kui koduperenaine. Saksamaalgi maksab haigekassa su esimesed 150 seansssi psühhoterapeudi juurde kinni. Eestis saad tasuta abi alles siis, kui sa oled piisavalt hull, et sind hullumajja kinni pista. Kui veene pole veel läbi lõiganud, pole haigekassa abi loota.

Ma mõtlen ketserlikult, et ehk on see heagi ja sunnib inimesi ise ja sõprade ja koduste abiga oma probleemidega hakkama saama. Kui psühholoog ootab iga nurga peal, küll on siis tore depressioonis olla ja psühholoogilt lohutust manguda.

Kuna Ameerikas plekib riik su psühhoteraapia kinni siis, kui sul on diagnoos, siis kirjutab arst muidugi kohe diagnoosi. Ja - nagu Kaarel poetab - igale inimesele on võimalik panna mingi psüühilise häire diagnoos.

Näis mis saab siis, kui me EUs oleme, kas siis hakkad sina läbi haigekassa maksma kinni mu ajaviitmist Kaarli psühhoteraapiakabinetis, kui Kaarel on enda oma avanud? Ole kindel, ma ei kõhkle sinna sinu raha eest minemast, võtan Kaarli juurde paar pudelit veini kaasa ja räägime elust ja armastusest.

Kaarelgi nendib, et Ameerikas, kus psühhoteraapia on in - on asi suuresti ärilistel alustel.

Nii jäi mulle ka mulje Kaarli tõlgitud Morgan Scott Pecki ülipopulaarset raamatut lugedes. Raamat on tõesti inimlik, tihe ja avatud ja ei anna otseseid retsepte, kuidas õnnelikuks saada, aga jutustab lõputult lugusid psühhoterapeudi igapäevastest marginaalsetest tööjuhtumistest. Räägib pigem mitte reeglitest, aga sellest, kuidas pshooterapeut peab tihti reeglite ja eeskirjade vastu minema ja lähtuma tervest mõistusest ja südametunnistusest. On tunda, etScott Peck on oma erila fänn. Ja muidugi saab psühhoterapeutikaraamatut lugedes panna iseendale kümneid diagnoose - pole psühhilist kõrvalekallet, mida mul ei eksisteeri - mul on olemas nii rahutus kui autism, nii liiga kõrge kui liiga madal enesehinnang - nagu ma arvan - kõigil enam-vähem normaalsetel inimestel.

Kõige selle üldinimliku huvitavuse juures jäi mul ikkagi mulje, et Scott Peck teeb misjonit psühoteraapia hädavajalikkusest igale inimesele. Aga eks see ole minu purjus eesti talupoja mätta otsast vaadates. Ja küllap ma räägiksin teist juttu kui ikka korralikult hulluks peaksin minema.

Zen kloostritest veel niipalju, et andsin Kaarlile lugeda hollandlase Janwillem van de Weteringi mälestused zen kloostri elust. Janwillem palus ka kaua õpetajaid Jaapanis, enne kui need ta jutule võtsid. Ikka öeldi, et see ei sobi teile, te olete teisest kultuurist ja nii edasi. Ja kui ta lõpuks kloostrisse sai…noh siis oli seal igasugust. Kui bossid ära olid, võeti nina täis ja käidi hüppes ja naistes.

See jutt Kaarlit ei kohutanud. Ta ütles, et burajaadi busistlikus kloostris oli sama lugu. Paljud noored mungad pole sinna tulnud omal tahtel, vanemad on pannud. Sest munk on lugupaidamisväärne isik ja ühsikond peab teda üleval. Ja paljud mungad ei võta budismi eriti tõsiselt, see on eluviis. Noored poisid viskavad nalja ja räägivad sellest millest noored poisid ikka räägivad. Mulle tuli ka meelde, kui ma Siiriga koos Dharamsala filmi tegin, nägin ka, et tiibeti munkade kongiseinal olid lääne klantsajakirjadest välja lõigatud klantsivad pildid ja reklaamid ilusatest asjadest.

"Ja ega Leonard Cohen," lõpetas Kaarel, "Kui ta zen kloostrisse järjekordsele tripile läheb - ja ta veedab vaata et pool aega zen koloostrites - ei jätta sinna siis oma napsupudeleid kaasa võtmata. Asi on muus."

No milles kuradi muus? Ehk saan kunagi Kaarlilt küsida, kui ta kloostrist tagasi jõuab.

	<--tagasi
	Psühholoog otsib jumalat. Noor psühholoog Kaarel Tamre on töötanud psühholoogina vanglas ja löönud aega surnud Burjaatja budistlikus kloostris. Elatab ta ennast juba kümmekond aastat juhislike ehitustööotsadega Rootis ja Inglismaal. Äsja tõlkis Kaarel eesti keelde ameeriklase Morgan Scott Pecki paksu psühoteraapiabestselleri "The Road Less Travelled". Pecki raamatust leidis Kaarel, mida oli kaua otsinud - silla religiooni ja psühholoogia vahel, sest praktiseeriv ameerika psühhoteraapiaguru jõuab ka välja jumala otsimise ja leidmise vajaduseni. Raamat peaks ilmuma aasta lõpul. Kaarel kuulub mu nende tuttavate hulka, kellest enam ei mäleta, mis asjaoludel me tuttavaks saime. Küllap võttis Alvar või Peedo ta meile külla tulles kaasa. Kümmekond aastat tagasi. Kaarliga nagu meil klappis ja siis hakkas ta hiljem ise külla ilmuma. Mitte sageli. Kord või paar aastas. Siis sai joodud. Sai lõputult räägitud. Budismist ja psühholoogiast ja niisama elust. Kord oli mul luul, et ma tahan hirmsasti pinu vanu vinüülplaate kassetidele lindistada ja Kaarlil oli veel vinüülplaadimängija alles ja kassettmakk ka. Siis veetsin hõlmatäie plaatidega päevakese Kaarli toonases ateljees. Lindistasime ja rääkisime ja rääkisime. Kuigi Kaarel palju ei räägi. Ta rohkem kuulab. Võibolla see mulle sobibki, sest pisut joonuna on mul kõnepidamatus, mis teinekord võib üle minna pikkadeks vaikusteks. Siis ei hakanud Kaarel ka rääkima. Olime koos pikalt vait. Kuni avasime uue pudeli ja mul tekkis jälle kõnepidamatus. Nii et Kaarel on sündinud psühholoog. Kuulaja ja analüüsija. Scott Peck muide räägib, et tõeline, analüüsiv kuulamine on raske töö. Ja et armastus on raske töö. Issand jumal, nagu Tammsaare. Sedasorti ajaveet on väga eestlaslik, et muudkui juuakse ja räägitakse. Aga võibolla üldse inimlik, sest mida muud nad kuskil NYs või Londonis või Pariisisiki muud teevad kui et joovad ja räägivad sõnu, mis mitte kuhugi ei vii. Olen seda isegi seal teinud. Vaikne Kaarel ei ole suur sõnade sõber nagu ma juba mainisin ja siis pole ka ime, et järgmisne klooster, kuhu ta plaanib asuda - on zen busistlik klooster. Kus tehakse vähe sõnu, kus asi on tegudes ja sõnadetaguses. Ma pinnisisn Kaarlit pikalt, et mis uss teda on hammustanud, et ta sinna kloostrisse kipub ja jumalast räägib - pange tähele Kaarel ei näe välja nagu hilisnõukaaegne noor eesti hull, kes vahetpidamata esoteerilisi käsikirju veeris ja kõrgelennulist ja sisutut juttu veinipudeli taga veeretas - siis me olime ju kõik suured budistid. Olin vist minagi. Aga ega ma midagi huvitavat teda ei saanud. Kaarel meenutas seda vana zenlookest, mis ilmselt on väljamõeldis. Kuidas mees tahab hirmsasti mungaks saada, aga õpetaja ei võta. Mees muudkui põlvitab ja palvetab kloostrii värava taga. Õpetaja ei võta jutule. Siis raiub mees oma vasaku käe maha ja kingib maharaiutud käe õpetjale ja siis lõpuks õpetja ütleb, et hea küll, tule siis õpilaseks. Ega see varemkuuldud lugu mulle midagi ei seletanud. Küll alles nõukaajal armastati neid zenparadokslikke lookesi ja koane veeretada! Me ju armastame teravmeelsust ja paradoksi ja head anekdooti edasi jutustades saame isegi kuidagi kaunimaks ja edevamaks. Noh, ma sain Kaarlist aru, et ega ta muidu rahu ei saa, kui zen kloostris õpib. Küsisin Kaarlilt, et kas need, kes psühholoogiat õppima lähevad, teevedki seda selleks, et iseenda kohta rohkem teada saada? Kaarel oli nõus, jah, tõesti, sellepärast nad õppima lähevadki. Aga koolis tuleb õppida jumal teab mida kokku ja õppur avastab, et oma asjadega tegelemiseks jääb tal üsna vähe aega. Sellepärast venibki enamiku psühholoogiastuudium mõne aasta pikemaks kui ette nähtud. Kaarlil kõigest poolteist aastat pikemaks. Selle psühholoogide koolitamisega on Eestis kentsakad lood. Igal aastal treitakse ülikoolides valmis paarkümmend psühholoogi. Ja ega neile otseselt mingit tööd kuskil pole. Meil pole psühholoogide kasutamise traditsiooni ja talupoeglikud eestlesed ei saa ka aru, miks nad peaks oma firmasse tööle võtma mingi psühholoogi. Kurat teab, mis see seal teha kavatseb! Muiduleivasööja. Kaarel leidis oma esimese töökoha vanglas. Seal oli palk kolmandiku võrra kõrgem kui psühholoogidel muidu, nii 7 tuhande tuuris. Vanglas oli ka nii, et psühholoogi koht oli neil ette nähtud, aga ega kellelgi polnud aimugi, mida psühholoog tegema peaks. Nii, et Kaarli esimene tööülsanne oli leida, millega ta võiks tegeleda. Eks ta siis tegeles vangidega. Aga kuna vangid teavad, et nende ennetähtaegne vabastamine sõltub muu hulga ka sellest, mida psühholoog nende kohta arvab ja kirjutab, siis nagu Kaarel ütles, läks asi varsti üsna koormavaks. "Kes seal vanglas üldse töötavad, kes lähevad vangivalvuriks?" "Ühest küljest inimesed, kellel pole mingit muud tööd. Ja teisest küljest suured idealistid, kes tahavad inimestele head teha." "Kas sa neid teisi, neid missioonikindlaid valvureid ka nägid." "Ega ei näinud küll," naerab Kaarel ja ma mõtlen, et ju vist oli ta ise üks selline. Vanglas pidas Kaarel vastu kolm kuud. Eesti psühholoogide üleproduktsioon ajab psühholoogid psühholoogiliselt keerulisse seisu. Ameerikas on psühhoterapeudi või psühholoogi juures käimine endiselt in. Seal käib nii mafiosnik (nagu me Sopranodest teame) kui juht kui koduperenaine. Saksamaalgi maksab haigekassa su esimesed 150 seansssi psühhoterapeudi juurde kinni. Eestis saad tasuta abi alles siis, kui sa oled piisavalt hull, et sind hullumajja kinni pista. Kui veene pole veel läbi lõiganud, pole haigekassa abi loota. Ma mõtlen ketserlikult, et ehk on see heagi ja sunnib inimesi ise ja sõprade ja koduste abiga oma probleemidega hakkama saama. Kui psühholoog ootab iga nurga peal, küll on siis tore depressioonis olla ja psühholoogilt lohutust manguda. Kuna Ameerikas plekib riik su psühhoteraapia kinni siis, kui sul on diagnoos, siis kirjutab arst muidugi kohe diagnoosi. Ja - nagu Kaarel poetab - igale inimesele on võimalik panna mingi psüühilise häire diagnoos. Näis mis saab siis, kui me EUs oleme, kas siis hakkad sina läbi haigekassa maksma kinni mu ajaviitmist Kaarli psühhoteraapiakabinetis, kui Kaarel on enda oma avanud? Ole kindel, ma ei kõhkle sinna sinu raha eest minemast, võtan Kaarli juurde paar pudelit veini kaasa ja räägime elust ja armastusest. Kaarelgi nendib, et Ameerikas, kus psühhoteraapia on in - on asi suuresti ärilistel alustel. Nii jäi mulle ka mulje Kaarli tõlgitud Morgan Scott Pecki ülipopulaarset raamatut lugedes. Raamat on tõesti inimlik, tihe ja avatud ja ei anna otseseid retsepte, kuidas õnnelikuks saada, aga jutustab lõputult lugusid psühhoterapeudi igapäevastest marginaalsetest tööjuhtumistest. Räägib pigem mitte reeglitest, aga sellest, kuidas pshooterapeut peab tihti reeglite ja eeskirjade vastu minema ja lähtuma tervest mõistusest ja südametunnistusest. On tunda, etScott Peck on oma erila fänn. Ja muidugi saab psühhoterapeutikaraamatut lugedes panna iseendale kümneid diagnoose - pole psühhilist kõrvalekallet, mida mul ei eksisteeri - mul on olemas nii rahutus kui autism, nii liiga kõrge kui liiga madal enesehinnang - nagu ma arvan - kõigil enam-vähem normaalsetel inimestel. Kõige selle üldinimliku huvitavuse juures jäi mul ikkagi mulje, et Scott Peck teeb misjonit psühoteraapia hädavajalikkusest igale inimesele. Aga eks see ole minu purjus eesti talupoja mätta otsast vaadates. Ja küllap ma räägiksin teist juttu kui ikka korralikult hulluks peaksin minema. Zen kloostritest veel niipalju, et andsin Kaarlile lugeda hollandlase Janwillem van de Weteringi mälestused zen kloostri elust. Janwillem palus ka kaua õpetajaid Jaapanis, enne kui need ta jutule võtsid. Ikka öeldi, et see ei sobi teile, te olete teisest kultuurist ja nii edasi. Ja kui ta lõpuks kloostrisse sai…noh siis oli seal igasugust. Kui bossid ära olid, võeti nina täis ja käidi hüppes ja naistes. See jutt Kaarlit ei kohutanud. Ta ütles, et burajaadi busistlikus kloostris oli sama lugu. Paljud noored mungad pole sinna tulnud omal tahtel, vanemad on pannud. Sest munk on lugupaidamisväärne isik ja ühsikond peab teda üleval. Ja paljud mungad ei võta budismi eriti tõsiselt, see on eluviis. Noored poisid viskavad nalja ja räägivad sellest millest noored poisid ikka räägivad. Mulle tuli ka meelde, kui ma Siiriga koos Dharamsala filmi tegin, nägin ka, et tiibeti munkade kongiseinal olid lääne klantsajakirjadest välja lõigatud klantsivad pildid ja reklaamid ilusatest asjadest. "Ja ega Leonard Cohen," lõpetas Kaarel, "Kui ta zen kloostrisse järjekordsele tripile läheb - ja ta veedab vaata et pool aega zen koloostrites - ei jätta sinna siis oma napsupudeleid kaasa võtmata. Asi on muus." No milles kuradi muus? Ehk saan kunagi Kaarlilt küsida, kui ta kloostrist tagasi jõuab.