Võib olla ka kombeks mitu presidenti korraga

Võib olla ka kombeks mitu presidenti korraga.

Kunagi öeldi: "Eestile on kombeks üks president korraga." Ei saanud mina õieti sotti või ei mäleta hästi, mida ütles sellega Lennart Meri ja millest rääkis poplaul. Aga lendsõnadel ja -fraasidel on kalduvus tähenduselt kasvada nii, et varsti ei tea keegi päris täpselt, mis see algne tähendus oli. Peale Mere enda - selle fraasi puhul. Või kas teie mäletate?

(Muide, kas olete tähele pannud, et pärast presidentuuri lõppu on jälle tulnud kasutusse käänamine Meri, Mere, Merd (Meri, Meri, Merit kõrval), täpselt nagu räägiti ka enne presidentuuri.Tont teab, kes ajakirjanduses otsa lahti tegi. Normaalne kui presidentidest lugu peetakse, aga pieteet ei peaks meid pentsikuks tegema.

Inimlik nägu võiks inimesele alles jääda. Kui me teeme presidendist kõrgema olendi, kes kempsus ei käi ja keppi ei tee, siis paneme ta lolli olukorda. Katsu sa pooljumala rolli sattudes rahvaga veel kontaktis olla. Raske on siis normaalseks jääda. Hakka või isegi oma jumalikkust uskuma, hakka või diktaatoriks. Lennart Mere plusside hulka kuulub suht inimliku näo säilitamine ka siis kui reiting ja rahva armastus tõusevad üsna kõrgele. Ja ehk pole see - tahan kasutada ja kasutangi siin olevikku, mitte minevikku - leninlik vaid lennartmerelik lihtsus.)

Loen lehte. Mart Laar tuleb Washingtonist. Rääkis seal juttu siit ja sealt ja NATO asjust kõigepealt. Tarmo Kõuts teeb tiiru Londonisse. Andres Tarand Brüsselisse. Lennart Meri kõneleb saksa pankuritele. Kus Arnold Rüütel on? Vist Kadriorus. Mis teeb? Küllap seab atra.

Tekib paranoiline tunne, et kamp härrasmehi on presidendi välispoliitilised funktsioonid oma vahel ära jaganud, sest ei looda ja ei usu, et Arnold Rüütel Eesti maakondadest kaugemale reisib. Või et kui reisibki, siis kuhu? Ja mis ta seal teeb? Kesse teab! Et parem teeme ise ta välispoliitilise töö ära.

See on tõesti paranoline mõte. Aga oletame korraks, et tõsi. Kui ka mitte kokkuleppelisel vaid ainult intuitiivsel tasandil. Mis siis saab? Kui president nullitakse välispoliitikas ära? Kui antakse mõista, et asja ajame meie, mitte tema. Kas ta jääb töötuna kurvaks ja võib ette võtta midagi pöörast? Või lepib talle jäetud talupojarolliga ja jääbki ahju taha juttu vestma? Või läheb tukiga kempsu nagu Barbarus? Ei, see on lihtsalt paranoia, ei taha mõeldagi. Me peame tegutsema nagu üks mees ka siis, kui meid on mitu. Pateetiline, aga tõsi. Ja see on ju tegelikult hea, et meid mitu on. Täna oled kapten sina, homme tema, aga mansa on meil üks.

Sama asja võib näha ka positiivses valguses.

Ideaalaset presidenti ei eksisteeri. Keegi pole perfektne. Isegi mitte Lennart Meri - kui meile tagantjärele nii ka üha enam tundub. Võibolla oleks tallegi tulnud kasuks mõni väiksem abipresident tema kõrval, kellele oleks saanud delegeerida mõne sutt ripakile jäänud tööotsa. Perfektsionismi ei peagi presidendilt nõudma (perfektsionism on aeglane surm - öeldakse).

Kõik on ju korras, kui Arnold Rüütel tegutseb intensiivsemalt seal, kus ta tugev on. Pole minu asi öelda, kus, aga idasuhteid ja kodusuhteid on nimetatud ja Ingrid Rüütel on nimetanud ka mitmeid sooje ja ülessoojendatavaid läänesuhteid. Rüütlil pole ju mõtet Merd mängida, selge see. Aga keegi võiks natuke Merd ka mängida. Minu meelest küll. Sellesse näitemängu oleks nagu see roll sisse kirjutatud. Miks mitte Meri ise mõnes kohas ja Ilves teises kohas ja kolmandas kohas see, kes toime tuleb. (Ikka lähen endaga vastuollu ja jään minevikku ihalema, pagan võtaks, sellest peab vabanema.)

Kui ainult nende härrasmeeste (ja naiste?) meeskonda, kes asja ajavad on ikka võetud ka president? Ma ei tea, kas on. Jah, ja kes kelle kampa peaks võtma? Kas Toompea Kadrioru või Kadriorg Toompea? Ei tea, ei tea. Mul ükskõik. Peaasi, et üks teaks, mis teine teeb.

Pärast presidendivalimiste vakatamapanevat tulemust, oli tunda, et mõnigi mees tegi oma hoiakus täispöörde. Meri ei pilgutanud silmagi (küll tahaks klatshimoorilikult teada, mis tegi ta üksi jäädes, mida rääkis ta kepsus peeglisse vaadates, kui arvas, et keegi ei kuula, kuidas kommenteeris valimistulemust naisele), Laar oli sordiini all, aga positiivne. Tarand, Savi, kõik pidasid kommilfoo välja. Ajakirjandus sutt ilkus ja oigas, aga siingi oli sõnavõtjaid, kes manitsesid presidenti austama. Iga rahvas saab presidendi, keda ta väärib ja presidenti austades austab rahvas iseennast.

Presidendi nägu ja tegu oli ja on osaliselt meie enda teha. Ja loota jääb, et president ja kompanii ja Toompea, kes seal parajasti ka poleks, ei taha mängida Andrest ja Pearut.

	<--tagasi
	Võib olla ka kombeks mitu presidenti korraga. Kunagi öeldi: "Eestile on kombeks üks president korraga." Ei saanud mina õieti sotti või ei mäleta hästi, mida ütles sellega Lennart Meri ja millest rääkis poplaul. Aga lendsõnadel ja -fraasidel on kalduvus tähenduselt kasvada nii, et varsti ei tea keegi päris täpselt, mis see algne tähendus oli. Peale Mere enda - selle fraasi puhul. Või kas teie mäletate? (Muide, kas olete tähele pannud, et pärast presidentuuri lõppu on jälle tulnud kasutusse käänamine Meri, Mere, Merd (Meri, Meri, Merit kõrval), täpselt nagu räägiti ka enne presidentuuri.Tont teab, kes ajakirjanduses otsa lahti tegi. Normaalne kui presidentidest lugu peetakse, aga pieteet ei peaks meid pentsikuks tegema. Inimlik nägu võiks inimesele alles jääda. Kui me teeme presidendist kõrgema olendi, kes kempsus ei käi ja keppi ei tee, siis paneme ta lolli olukorda. Katsu sa pooljumala rolli sattudes rahvaga veel kontaktis olla. Raske on siis normaalseks jääda. Hakka või isegi oma jumalikkust uskuma, hakka või diktaatoriks. Lennart Mere plusside hulka kuulub suht inimliku näo säilitamine ka siis kui reiting ja rahva armastus tõusevad üsna kõrgele. Ja ehk pole see - tahan kasutada ja kasutangi siin olevikku, mitte minevikku - leninlik vaid lennartmerelik lihtsus.) Loen lehte. Mart Laar tuleb Washingtonist. Rääkis seal juttu siit ja sealt ja NATO asjust kõigepealt. Tarmo Kõuts teeb tiiru Londonisse. Andres Tarand Brüsselisse. Lennart Meri kõneleb saksa pankuritele. Kus Arnold Rüütel on? Vist Kadriorus. Mis teeb? Küllap seab atra. Tekib paranoiline tunne, et kamp härrasmehi on presidendi välispoliitilised funktsioonid oma vahel ära jaganud, sest ei looda ja ei usu, et Arnold Rüütel Eesti maakondadest kaugemale reisib. Või et kui reisibki, siis kuhu? Ja mis ta seal teeb? Kesse teab! Et parem teeme ise ta välispoliitilise töö ära. See on tõesti paranoline mõte. Aga oletame korraks, et tõsi. Kui ka mitte kokkuleppelisel vaid ainult intuitiivsel tasandil. Mis siis saab? Kui president nullitakse välispoliitikas ära? Kui antakse mõista, et asja ajame meie, mitte tema. Kas ta jääb töötuna kurvaks ja võib ette võtta midagi pöörast? Või lepib talle jäetud talupojarolliga ja jääbki ahju taha juttu vestma? Või läheb tukiga kempsu nagu Barbarus? Ei, see on lihtsalt paranoia, ei taha mõeldagi. Me peame tegutsema nagu üks mees ka siis, kui meid on mitu. Pateetiline, aga tõsi. Ja see on ju tegelikult hea, et meid mitu on. Täna oled kapten sina, homme tema, aga mansa on meil üks. Sama asja võib näha ka positiivses valguses. Ideaalaset presidenti ei eksisteeri. Keegi pole perfektne. Isegi mitte Lennart Meri - kui meile tagantjärele nii ka üha enam tundub. Võibolla oleks tallegi tulnud kasuks mõni väiksem abipresident tema kõrval, kellele oleks saanud delegeerida mõne sutt ripakile jäänud tööotsa. Perfektsionismi ei peagi presidendilt nõudma (perfektsionism on aeglane surm - öeldakse). Kõik on ju korras, kui Arnold Rüütel tegutseb intensiivsemalt seal, kus ta tugev on. Pole minu asi öelda, kus, aga idasuhteid ja kodusuhteid on nimetatud ja Ingrid Rüütel on nimetanud ka mitmeid sooje ja ülessoojendatavaid läänesuhteid. Rüütlil pole ju mõtet Merd mängida, selge see. Aga keegi võiks natuke Merd ka mängida. Minu meelest küll. Sellesse näitemängu oleks nagu see roll sisse kirjutatud. Miks mitte Meri ise mõnes kohas ja Ilves teises kohas ja kolmandas kohas see, kes toime tuleb. (Ikka lähen endaga vastuollu ja jään minevikku ihalema, pagan võtaks, sellest peab vabanema.) Kui ainult nende härrasmeeste (ja naiste?) meeskonda, kes asja ajavad on ikka võetud ka president? Ma ei tea, kas on. Jah, ja kes kelle kampa peaks võtma? Kas Toompea Kadrioru või Kadriorg Toompea? Ei tea, ei tea. Mul ükskõik. Peaasi, et üks teaks, mis teine teeb. Pärast presidendivalimiste vakatamapanevat tulemust, oli tunda, et mõnigi mees tegi oma hoiakus täispöörde. Meri ei pilgutanud silmagi (küll tahaks klatshimoorilikult teada, mis tegi ta üksi jäädes, mida rääkis ta kepsus peeglisse vaadates, kui arvas, et keegi ei kuula, kuidas kommenteeris valimistulemust naisele), Laar oli sordiini all, aga positiivne. Tarand, Savi, kõik pidasid kommilfoo välja. Ajakirjandus sutt ilkus ja oigas, aga siingi oli sõnavõtjaid, kes manitsesid presidenti austama. Iga rahvas saab presidendi, keda ta väärib ja presidenti austades austab rahvas iseennast. Presidendi nägu ja tegu oli ja on osaliselt meie enda teha. Ja loota jääb, et president ja kompanii ja Toompea, kes seal parajasti ka poleks, ei taha mängida Andrest ja Pearut.