Pori.

Stanislaw Przybyszewski näidendi "Lumi" ja Fjodor Dostojevski jutu "Ülestähendusi põranda alt" ainetel.

"Mud and snow" on kiri autorehvidel, mis peavad suutma sõita iga ilmaga. Mis saab, kui kohtuvad pori ja lumi? Küllap lumi saab poriseks ja kui lumi sulab, saab neist muda.
Pori ju lumiseks ei saa, sest pori sulatab lume ikka endasse. Kui just lund oleks hästi ja hästi palju, siis ta võiks pori katta, et pori saaks lume all muutuda maaks.
Mööda lund saab suusatada ja kelgutada ja lihtsalt kahlata edasi kasvõi tiigini, mis pole täiesti jäätunud ja sinna uppuda.
Mutta võib ka uppuda ja ongi uputud.
Aga lumevangi või lume alla võib ka jääda. Järsu mäe nõlval moodustab lumi laviini, mis kihutab kuristikku ja viib endaga kaasa kõik, mis teele jääb.
Lumi on ajutine, teda alati pole, lumi on ilus ja puhas, aga ei püsi kaua. Teda ei saa peos hoida, sest lumi sulab ära.
Aga on olemas ka igilumi, mis pole ajutine, mäetippudel, külm ja kauge.
Pori on ümberringi küll ja küll. Pori on vastik ja armas, poris on meie kodu. Poris me püherdame kui põrsad ja poriga me loobime üksteist ja saame pihta isegi.

Bronka, Eva ja Tadeuz on kunagised kursusekaaslased kunstikoolist. Bronka vanem vend Kazimir oli kunstnik juba enne neid. Kunagi tuntud ja lootustandev, nüüd joob palju.
Bronka ja Kazimir on pärit idapoolt, kaevanduspiirkonnast.
Kooliajal ajas Tadeuz Evat taga, aga Eva ei lasknud teda ligi. Hiljem abiellus Tadeuz Bronkaga.
Evast on saanud edukas eraettevõtja, suhtekorraldaja.
Tadeuz üritab ajada mitmeid ärisid, varem läks tal hästi, aga pärast börsikrahhi tekkisid suured võlad, sest ta oli oma ärid rajanud majandustõusule ja võtnud palju võlgu.

Öö. Bronka ja Tadeuz on voodis. Tadeuz lamab selili, vaatab läbi hämaruse lage ja tõmbab suitsu. Bronka magab rahutult, vähkreb ja soiub läbi une. Tadeuz püüab hetkeks aru saada, millest Bronka soiub: "Zzhzh, jek, vjasss, sa, Tad..." Tundub olevat venekeelne jutt, aga aru küll millestki ei saa.
Tadeuz raputab Bronkat kergelt ja Bronka jääb vaiksemaks. Tadeuz silitab ta juukseid. Bronka on rahulikum, ainult huuled liiguvad hääletult.
Tadeuz kustutab suitsu tuhatoosi öökapil. seal on juba hunnik konisid. Tadeuz tõuseb vaikselt ja läheb kõrvaltuppa, oma kabinetti. Paneb laualambi põlema ja võtab mapi vahelt välja paberid. Need on suusabaasi arved ja aruanded. aruannetes on alla tõmmatud numbrid, mis ilmselt ei kapi. Tadeuz tõmbab lauakalkulaatori enda poole ja hakkab arve uuesti kokku lööma.
Hämar kabinet on maitsekalt sisutatud. Riiulil mõned raamatud ja palju kaustu paberitega. Raamatute vahel on riiulil ikoon. Ilus vaga, aga intelligentse näoga naine, pea kohal pühapaiste ja rinnad paljad.
Ebainimlikk kriiskamine ja ägin. See peab olema Bronka teises toas. Tadeus tõstab pea paberite kohalt ja vaatab mõne pika hetke läbi akna pimedusse. Ägamine, soigumine jätkub. Uus karje. Tadeuz tõuseb kiiresti ja tormab kõrvaltuppa.
Bronka on ennast ühele käele püsti ajanud ja vahib pimedusse ja hingeldab. Tadeus seisab voodi kõrval: "Mis on?...Bronka! Kuuled mind või."
"Mida? jah? Mis? Mis juhtus?"
"Sul juhtus midagi või?"
"Kas ma karjusin?"
"Karjusid. Mis sul oli? Uni?"
"Tadja, anna mulle oma Prozacit."
Tadeuz raputab purki öölauala: "Mul ei ole enam."
"Ahnepäits. Sõid kõik üksi ära." Bronka naerab. "On alles perekond. Anna siis viina."
"Oled kindel."
"Muidugi olen ma kindel. Mina olengi viina peal üles kasvanud."
Tadeuz toob klaasi ja pudeli. Bronka haarab pudeli ja joob pudelist: "Niisiis. Kuula. palun kuulata. Väga ilus unenägu." Ta rüüpab veel punnsuutäie.
"Bronka," peatab Tadeuz, kui Bronka tükk aega pudelit suult ei võta.
"See mu nimi," võtab Bronka pudeli suult. Kas sa kuulad? Mis? Kas sa kuulad?"
"Jah."
"Kuula oma hullu naist. Ma kukkusin, õigemini libisesin pimedusse, allapoole, aga see ei olnud kaev nagu tavaliselt, nagu sügavasse vette oleks allapoole libisenud. Aga vist ikkagi kaev, sest seina peal olid pildid. Suured. See oli sinu nägu, aga ei olnud ka sinu nägu. Ma ei tea. Ma katsusin seinast kinni haarata. Aga need seinad või pildid olid nii libedad. Ja tulid mu käe all seinalt lahti ja lendasid ka kuhugi alla ja mingi külma käsi muudku kiskus..." Bronka rüüab uuesti pudelist ja naeratab siis kelmilt Tadeuszile: "Tule, Tadja, tule, mehekene."
Bronka haarab Tadeuzil käest ja tõmbab ta enda juurde voodisse. Tadeuz tuleb vastumeelselt. Bronka torkab viinapudeli kahe padja vahele ja tõmbab Tadeuzi pikali. Peaaegu täis viinapudel patjade vahel vajub ümber, viin vuliseb Tadeuzile külje alla. "Ooh," Tadeuzil on vastik.
"Ära raiska viina," käratab Bronka ja tõstab viinapudeli ettevaatlikult põrandale, "Pole midagi, Tadja, pole midagi, kohe saame üle."
Bronka masseerib Tadeuzi, et tal tõuseks, "Nooh, Tadja, noo."
Aga Tadeuzil ei tõuse.
"Oota, kallis, oota, kullake, aita mind sellest jamast välja, aita oma Bronkat...," räägib Bronka sõnu peale.
"Ma ei saa nii!" käratab Tadeuz ja tõmbab eemale.
Bronka naerab helisevalt. Ta võtab voodiveerest viinapudeli ja pudelist lonksu ja laseb ennast seljakile. Ta hoiab pudelit ettevaatlikult ühes käes ja teise käega hõõrub oma vittu ja jorutab vaikselt: "Jezdili mõ s bratsom, iz derevnku v Peterburg, ai dila ai dila gammajuga, ai dila ai dila nihhuija..." ja võtab viinapudelist veel ühe lonksu.
"Ära joo ennast täis, sul on homme tööpäev," ütleb Tadeuz lakke vahtides.
Bronka naerab: "Küll mina tean, mis päev mul homme on. Kui homme üldse on veel mingit päeva," ja võtab pudelist järgmise lonksu. Tal on onaneerimisest hea olnud ja ta ägiseb vaikselt mõnust.
Tadeuz tõuseb ja läheb kabinetti, kus tuli ikka alles põleb. Ta istub laua taha paberite juurde ja jääb akanast välja vaatama. Aknast ei paista muud kui pimedus ja Tadeuzi näo peegeldus. Kõrvaltoast kostab Bronka oigamist.

Hommikul värvib Bronka vannioapeegli ees nägu. Ta on just vannis käinud ja õhetab. Vannioapeegel on pisut udune. Bronka teeb endale peeglis nägusid. Ta on heas tujus. Või teeskleb iseendale?
Bronka sätib köögis nõusid hommikusöögiks lauale. Endale on ta pannud ainult kohvitassi. Tadeuzile taldrikul sinki ja praemuna ja ube tomatikastmes.
Bronka valab kohvi tassidesse. "Tadja," hoikab ta, "Tadja, tule sööma." Bronka kuulatab ja istub oma kahvitassi taha. Ta näpib närviliselt suitsupakki. Võtab pakist sigareti ja torkab selle siis pakki tagasi ja viskab paki lauasahtlisse.
Tadeuz tulebki. Ülikond seljas ja nägu morn.
Tadeuz ei heida Bronkale pilkugi. ta seisab köögilaua taga, paberimapp kaenla all ja rüüpab kohvi.
"Söö, Tadja."
Tadeuz võtabki kahvli ja songib taldrikus. Ta tõstab endale ube kahvliga suhu.
"Istu ometi, Tadja."
Aga Tadeuz ei istu. Ta rüüpab kohvi ja tõstab veel ube suhu ja toksakas ube tomatikasmes pudeneb talle reväärile: "Shit!"
Samas heliseb ta telefon. Tadeuz paneb paberimapi lauale ja vastab kohe: "Jah....Jaa...Jaa...Ei, ma ei saa..., jah, hea küll."
Bronka lätsatab nõudepesulapi Tadeuzi taldriku kõrvale ja Tadeuz kasib oma revääri ja jätkab telefonikõnet: "Nii, ma vaatan, mis ma saan teha...Miks ei saa, midagi saab ikka teha...Jah, jah, jah...shit!" lõpetab ta kõne ja istub toolile.
"Sul jäi uba perse alla," ülteb Bronka.
Tadeuz kargab püsti ja püüab oma perset nõudepesulapiga kasida.
"Jäta," ütleb Bronka, "Pole sul seal midagi. Ma niisama." Tadeuz visutab lapi lauale ja avab kapi. Tadeuz tuhnib kapis: "Shit!"
"Mis sa otsid?"
"Prozacit."
"Sa sõid öösel kõik ära."
"Shit."
"Lähed ostad. Ära võta seda liiga palju."
Tadeuz rüüpab veel lonksu kohvitassist ja kiirustab minema. Bronka kuulab, kuidas Tadeuz ukse lukust lahti keerab: "Tadja!"
"Mis on," jääb Tadeuz uksel seisma.
"Kas meil raha on?"
"Palju sul vaja on?"
"Ma ei tea, anna midagi."
Tadeuz vaatab oma rahakotti. Otsib kõik sahtlivahed läbi.
"Sul praegu pole kaasas...," aitab teda Bronka, 'Pole midagi, ma saan läbi."
"Praegu ei ole, tshau," laseb Tadeuz ukse kinni.
Bronka korjab valamu alt tühjad pudelid keset põrandat. Siis teeb sahtli lahti, votab suitsupaki ja pakist suitsu. Avab akna ja küünitab aknale suitsetama.
All tänaval helistab Tadeuz telefoniga ja jääb tänava serva ootama. juhuslikult vaatab ta üles oma akna poole. Bronka tõmbub korra ehmunult tagasi, siis küünitab ennast ette, sigaret endast tagapool ja lehvitab Tadeuzile entusiastlikult.

Bronka sätib Viru tänaval poe vaateakent. Sätib riideid, mannekeene, detaile. Jääb läbi akna vaatama kerjuspoissi, kes müüb postkaarte.
Bronka tõmbab välisriided selga.
Juhataja: "Lähed?"
Bronka: "Jaa. Ma lähen lõunale. Ja materjale on vaja osta..."
Juhataja: "Raha sul on?"
"Sa ju andsid. Mul on järel küll."
Bronka astub uksest välja. Lumi sajab. Bronka püüab keelega lumehelbeid. Mööduv mees märkab Bronkat ja Bronka langetab pea ja ja astub üle tänava, külmetava poisikese juurde: "Kuidas äri läheb?"
"Mis see sinu asi on?"
"Niisama küsisin."
"Sa ei osta ju kaarte. Ma müün turistidele."
"Aga kui ostan. Ma tegelikult vajangi ühte kaart. Näita," üks postkaart hakkab Bronkale tõepoolest meeldima, "Näed, seda siin." Bronka valib kaardi, millel on antiikskulptuur lumes. Vana kaart.
"Viis krooni."
"Nii odav?" Bronka võtab taskust rahapataka ja otsib õiget kupüüri: "Ma annan sulle kümme. On ju hea äri?"
Poisike haarab Bronka käest rahapataka, viskab ilusad vanad postkaardid üle õla poriloiku ja jookseb minema.
Bronka seisab, käed rippu ja ei oska mitte midagi teha. Korraga ta nagu ärkab ja sööstab poisile järele. Nad kihutavad inimeste vahel piki tänavat. Möödakäijad vaatavad. Lõpuks saab Bronka poisil natist ja tõmbab ta kangi alla. Bronka tümitab poissi käte ja jalgadega.
"Palun ärge tehke," soiub poiss.
"Säh, säh ja säh," virutab bronka talle uuesti ja uuesti. Siis märkab et ostatud kaart on tal ikka käes. Ta jääb korraks kaarti vaatama, siis näeb uuesti pissi: "Kus raha on?"v "Kukkus maha."
"Kuhu."
"Ma ei tea."
Bronka laseb poisi lahti ja laseb ennast kükakile.
"Ausõna, kukkus maha," üleb poiss.
"Kao minema."
Poiss otsib taskust raha ja annab Bronkale.
Bronka limpsib huuli ja vaatab poissi: "Kuule, lähme kohvikusse."
Poiss vaatab teda üksisilmi. Talle meeldib Bronka.
Bronka võtab taskust suitsupaki ja paneb suitsu ette. Poiss vaatab suitsupakki. Bronka avab paki ja ulatab poisile suitsu. Poiss paneb suitsu näkku. Bronka võtab välgumihkli, paneb oma suitsule tuld ja pakub siis poisile. Poiss võtab ja jälgib samal ajal Bronkat.
"Sa ei ole venelane?" küsib Bronka.
"Ma ei tea, kes ma olen."

Bronka paneb märja ja kortsunud postkaardi rõivapoes radiaatorile kuivama. Pühib kaarti puhtaks.
Juhataja: "Ma nägin, mis juhtus."
Bronka jätkab, ei vasta.
Juhataja: "Ta võttis sult raha ära."
Bronka noogutab.
Juhataja: "Sellest ei ole midagi. Ära kurvasta. Seda raha ei olnud ju kuigi palju."
Bronka vaatab üles: "Mida?"
Juhataja: "Ära kurvasta, Bronka. Oh, sa oled mul nii õrnakene."
Bronka ajab selja sirgu: "Misasja te kõik mind kogu aeg aitate ja haletsete. Ma ei taha. Kuuled või? Ma ei taha. Ma tahan ise elada."
Juhataja: "Bronka, Bronka..."
"Mis Bronka, Bronka?"
"Mulle tuli idee."
Juhataja: "Vaateakna jaoks?"
Bronka: "Mannekeenid lumes. Antiikskulptuurid, ilma käte ja jalgadeta. Külmunud, lumised..."
"Väga sinu moodi, Bronka."
"Lollus."
"Õige. Lollus. Väga ilus idee. Tee ära."
Naeravad.

Bronka istub kodutee äärses baaris. See baar on Bronka väike aeg maha. Kuigi, millest Bronkal nii väga aega maha peaks võtma, kui ta ei tegelegi peaaegu millegagi. Juba aastaid. Vähemalt nii ta tunneb.
Sai pisikese tööotsa ja kujundas poe vaateakent. Ja veetis selle juures päevi ja nädalaid.
Või illustreeris lasteraamatut ja jäi graafikat tehes ja raadiot kuulates pikalt aknast välja vaatama, ilma, et oleks õigupoolest millelegi mõtelnud.
Bronka. Pahmakas heledaid juukseid. Liiga raskete raamidega prillid selle õrna näo jaoks. Ilus ja oma ilu häbenev. Mahavaatav, varbad sissepoole käiv ja samas vahel pead uhkelt selga viskav ja heledalt naerev tüdruk. Ei, mis tüdruk enam. Naine. Kuigi tüdrukuohtu.
Bronka istub laua taga, närib kokteilikõrt ja pilgutab lühinägelikke ilusaid silmi.
Ta justkui vaatab laealusest aknaribast välja, aga tegelikult unistab niisama. Millest? Kõigest ja eimillestki. Bronkal pole unistuste leidmisega probleemi. Ta võib muretult unistama jääda vannis, bussis või voodis oma Tadeuzi kõrval.
Praegu, odavas baaris, odava joogi juures, on eriti lihtne unistama jääda, sest akna taga langeb laiu lumeräitsakaid.
Kitarrikastiga, joomisest veidi väsinud, aga säravate neetide ja narmastega nahkjakki riietatud Mark piidleb Bronkat üle baari tükk aega. Mark lõpetab õlle, astub leti juurde ja võtab uue.
"Sama?" küsib baarimees Margilt.
"Ah?"
"Tume?"
"Jaa." Mark võtab õlle ja astub Bronka laua juurde.
"Te unustasite maksmata," ütleb baarimees talle järele.
"Pärast maksan…" Mark seisab Bronka laua juures ja proovib reibas olla: "Tere!"
"Ma ei tunne teid…"
"Mark!"
"Mark? Mark. Miks, miks te kõik ometi sellised olete?"
"Millised?"
"Ärajoonud, rõõmsad ja tüütud."
"Vabandust, ma tahtsin lihtsalt juttu ajada."
"Aga mina ei taha."
"Mida te üldse tahta oskate. Nina püsti. Ma vean kihla, et ma tean, millest sa mõtlesid. Millest sa unistasid. Millestki vaat nii-nii pisikesest. Suured unistused su ilusasse pähe ei mahu. Sa istud siin sitas baaris ja jood sitta odavat jooki ja unistad pisikesi unistusi ja kui inimene juttu tahab ajada, siis ajad nina püsti. Kilomeetrite kõrgusele. Kuninganna. Printsess. Ma vaatan, ilus tüdruk, ajaks pisut juttu, ilma tagamõteteta, niimoodi inimlikult. Miks te kõik sellised olete? - See on ainus, mis sul öelda on. Miks te ise kõik sellised olete? Ah? Vasta? Kuradi sitt õlu. Kuradi sitt õlu on sul baarimees."
"Missugused me siis oleme?"
"Nagu te olete."
"Ma olen abielus."
"Mina ka. Eks me kõik oleme aeg ajalt abielus. Või oled esimest ja ainust korda ja kuni surmani?"
"Kümnendat korda."
"No näed siis. Sa teed nalja. Mis saab, kui ma äkki ikkagi su lauda istun? Ajad ära? Ei salli joodikuid."
"Sa oled ju muusik."
"Muusik ja joodik ja naistemees. Ma olen kõike."
"Eks sa istu."
"Ma tahaks tegelikult lihtsalt natuke juttu ajada."
Baarimees keerab muusika liiga kõvasti mängima.
"Mõnitab," muigab Mark ja pöörab ringi: "Kuule!"
"Ma ei kuule, muusika," vastab baarimees.
Bronka vaatab baarimeest paluvalt.
Baarimees keerab muusika maha.
Mark hingab sisse ja välja: "Kui mina ütlen, siis paned sa selle muusika hoopis vait."
"See on minu baar."
"Mulle läheb vähe korda, et see on sinu baar."
"Maksa oma õlled ära."
Mitu pikka sekundit põrnitseb kidramees baarimeest. Baarimees sehkendab mingite oma paberitega.
"Türa," ütleb kidramees, "Tule, lähme siit minema…"
"Kuhu?"
"Ükskõik kuhu."
"Ma lähen koju."
"Ma viin su koju. Mul on auto."
"Sa oled joonud. Ma ei taha."
"Ma viin su taksoga koju. Oota kohe kutsun takso." Vastust ootamata kougib Mark taskust telefoni ja tellib takso.
Bronka lõpetab oma koksi ja tunneb, et ta lasebki tüütul mehel ennast koju viia. Miks? Inimsõbralikkusest. Üksindusest? Ei tea. Ega mees nii vastik polegi. Ainult purjus ja liiga jutukas.
Kidramees paneb telefoni tasku.
Bronka tõstab pea. "Ma tulen, kui sina istud ette ja mina taha."
"Muidugi istud sina taha ja mina ette. Muidu ma hakkaks sulle ligi ajama. Küll ma ennast juba tunnen. Aga täna, kuuled mind, täna mitte mingit ligiajamist, mitte mingit võõrast keppi. Sina lähed koju oma kalli mehe juurde. Mis ta nimi on? Ütle mulle..."
"Tadja. Tadeuz."
"Tadja. On ikka nimi. Ja mina lähen… seda ma veel vaatan, kuhu mina lähen."
"Ma ei tule sinuga. Kao kus kurat."
Kazimiril on silmad kinni paistetanud. Raske on neid punases näos lahti kiskuda. Ripsmedki on kuidagi kleepuvad. Aga ta sikutab jõuga ühe silma pilukile. Nii. Mis siin näha on. Hämar pisike tuba, kardinad akna ees, riided hunnikus põrandal, laual poolik viin ja mingid kilud, voodis sassis linade ja tekipusa. Tohoh, mingi mutt konutab taburetil, öösärginärakas ümber.
"Kes kurat sa oled, minu kodus?"
"See ei ole sinu kodu. Lida olen."
"Mis kuradi Lida."
"Te ei ole üldse viisakas."
"Mis sa teietad, kuradi prost. Mis koht see on."
"Kohvik."
"Kohvik?' Kazimir laseb pea voodile ja silmad kinni ja irvitab: "Mis kuradi kohvik."
"Kohvik "Sputnik". Kohvik on allkorrusel."
"Tähendab litsimaja. Mitu korda ma sind panin?"
Lida ei vasta. Kazimir sikutab uuesti silma lahti: "Kuule, moor, mitu korda ma sind panin? Vasta. Oled mingi koolitüdruk või?"
"Lida olen. Kaks korda."
"Just minu stiil. Korra eest ja korra takka. Perse ei pannud? Mis passid, vasta. Küll ma maksan."
"Ei."
"Tähendab jäin liiga täis. Ooh. Vett on või?"
Lida toob alandlikult laualt liitrise kurgipurgi veega ja Kazimir joob selle ahnelt tühjaks.
"Aitäh, Lidotshka. Mis sa vaatad, ega ma mingi pätt ei ole. Mina, tead, olen kunstnik. Võibolla isegi suur kunstnik."
"Ma tean."
"Kust sina tead? Kas siin dushshi on? Normaalne inimene käib hommikul dushshi all."
"On, Kazimir. Sa tead ju , et on, Kazimir."
"Ah, kurat kõiki neid litsimaju mäletab. Lähme pesema."
Kazimir ajab ennast vaevaliselt istuli ja jääb põrandat vahtima. Lida otsib kapikesest korralikult kokku pandud puhta käterätiku ja seebitüki. Seep on ajalehepaberile kinni kuivanud ja Lida kangutab seda lahti.
Kazimir uriseb. Peab pausi ja uriseb veelkord. Tõstab pea ja vaatab Lidat.
"Oh, Lida, Lidotshka, et sa ka minuga viitsid siin jamada. Ma olen joodik. Suur joodik."
"Sa oled hea poiss, Kazimir. Ainult jood hirmus palju ja ropendad. Aga seda teevad kõik."
"Mingit jälkust ma sulle ei teinud? Noh ikka tõelist jälkust, ma tea küll, milline ma olen. Ei peksnud?"
"Ei, Kazja. Sina ei peksa kunagi."
"Küll ma juba peksan. Ära kutsu mind Kazjaks."
"Hästi, Kazimir. Ma armastan sind."
"Käi perse. Nii ei räägita."
Lida seisab voodi kõrval. Kazja toetub ta käele ja ajab ennast püsti. Lida keerab Kazimirile rätiku ümber ja talutab ta dushshiruumi. See on mööda koridori lähedal.
Lida keerab vee parajaks. Kazimir astub dushshi alla ja suleb silmad. Lida seebitab teda. Kraan uriseb ja turtsub ja Kazimir kargab dushshi alt ja röögatab: "Mis sa tegid, kuradi idioot!" Kazimir reguleerib ise kraani: "Vot, nüüd on paras. Peab teadma, kuidas need kraanid töötavad. Peab natuke ootama, enne kui õige vesi tuleb. See sitt on kollane kui kusi."
Lida on selja pööranud, näpib rätikuserva. Ta silmist kukuvad pisarad silks ja silks äravoolavasse vette.
"Mis on, lollike, mis sa nutad? Ütlesin midagi valesti või?"
Lida trambib jalgadega nii, et vesi lirtsub, aga pead ülespoole ei tõsta, vahib oma jalgu: "Ei räägi minuga niimoodi. Mitte keegi ei räägi minuga niimoodi."
"Idioot ei tohi öleda või? Naljatilk." Kazja silitab Lida juukseid: "Anna andeks, kullake, anna andeks mu iludus, mul ei olnud meeles. Noh, tule, pese mind nüüd, kus see seep sul siin on."
Kazja võtab Lida käe ja suudleb.
"Mis sa teed," tõmbab Lida käe ära, "Misasja sa ometi teed.'
"No hea küll, hea, küll, tule pese mind nüüd." Kazja pühib käterätikuga Lida näo kuivaks ja laulab talle: "Pisarad nüüd kuivata, naerata nüüd jälle sa, naerata!"
Lida naerabki läbi pisarate. Kazimir astub uuesti voolava vee alla ja suleb silmad. Lida seebitab teda. Kazimir ajab pea kuklasse ja laulab täiest kõrist: "Kui hinges on üksindus, jee, ja südames igatsus, jee jee je, alli kalli, siis möödund õnne meenuta, naerata, Lidotshka."
Lida seebitab teda ja hakkab vaikselt naeru pugistama. "Kazja," ütleb ta vaikselt, "Ma saan sult lapse. Just praegu hakkas kasvama, ma tean."
Aga Kazimir laulab, et ruum kajab ja ei kuule.
Pühapäev. Räämas kaevuritelinn tänavatel patseerivad paarikesed ja perekonnad, riides vaeselt, aga pühapäevaselt siiski. Paljud kannavad turult ostetud kirjut ja odavat, võltslääne rõivaid.
Kazimir jalutab koos Lidaga. Lida on ennast värvinud ja rätiku pähe sidunud. Tema välimus näitab täpselt, kes ta on - linna tulnud ja litsiks värvatud vaikne ja armas poolemeelne maatüdruk.
Kanäe, keegi müüb siin gaasiga täidetud õhupalle. Lida vastupuiklemisest hoolimata ostab Kazimir talle terve peotäie.
Kazimir tirib Lida tolmusesse tänavakohvikusse ja ostab talle taldrikutäie kooke ja morssi. Endale kannu õlut. Ta võtab Lida õhupallid ja seob Lida käsivarre ümber: "Et su õnn ära ei lendaks, Lidotshka."
"Pole vaja, Kazja, pole vaja. Kuidas sa minuga julged siin ennast…"
"A, miks ma ei julge. Sa oled palju parem, Lida, kui kõik need teised." Kazimir nõjatub tagasi ja vaatab paberossisuitsu välja puhudes ja silmi kissitades Lidat. "Kui vana sa oled"
"Üheksateist."
"Ja "Sputnikus"?"
"Teist kuud."
"Mõnitavad?"
"Ei, miks. Oh, eks seal tuleb kõik ette."
"Mässivad su sisse?"
"Mismoodi."
"Annavad sulle võlgu. Selle kleidi said neilt? Noh?"
"Sain."
"Ja jäid võlgu. No ütle, kas jäid?"
"Jäin."
"Nad mässsivad su sisse, kullake. Sa elasid oma külas, olid süütu ja puhas, aga ei olnud rahul. Noh, õigus? Sa tahtsid linna. Kõik tahavad. Ja laenas sulle raha ja tõi su siia jalutama ja magas sinuga ja maksis raha ja siia sa jäidki. Oli nii?"
"Jah, peaaegu."
"Miks sa kooki ei söö. Söö, söö. Võta seda maasikaga." Kazimir võtab lusikaga kooki ja topib Lidale suhu. "Nad teevad su vabadusest paratamuse ja mässivad su sisse. aga mina tahan sind päästa."
"Kuidas?"
"Isegi ei tea veel, kuidas, aga sa meeldid mulle. Mulle pole kaua keegi nii meeldinud. Sinus on puhtus, sinus on headus. Võta-võta morssi, söö kooki."
"Oh, Kazimir. Keegi pole minuga nii rääkinud."
"Nad pole ju inimesed, nad on loomad. Metsloomad. neile oled sa saak, kelle pealt teenida. " Kazimir suitsetab vaikides ja vaatab Lidat.
"Miks sa vaikid, Kazja?"
"Tead, kuidas sinuga läheb, kui sa selga sirgu ei lükka?"
"Tean."
"Ei, sa ei tea. Läheb aastake…" Kazimir tõstab käe ja laseb hõõguva koniga õhupalli katki, "…ja sa jääd haigeks. Tripperisse või süüfilisse. Nad on lubanud sulle, et annavad raviks raha ja võibolla algul annavadki, et pahandusi ei tuleks. Nad on lubanud sulle, et võtavad su "Sputnikusse" tagasi, aga nad ei võta. Ja sa lähed äärelinna odavamasse litsimajja. Oma külla sa tagasi minna ei saa, sest kõik teavad seal, et sa oled lits. Ja kuhugi mujale sind tööle ei võeta. Sa hoorad seal veel aastakese…" Kazimir laseb veel ühe õhupalli katki.
Lida vaatab lauale. Lusikas on talle pihku jäänud.
"Teed läbi paar aborti või nurisünnitust. Su kikkis tissid vajuvad lõdvaks ja paar hammast kistakse suust, sest sul pole hambaraviks raha. Kes sind sellisena veel tahab. Öösiti nutad sa patja ja tahad, et kõik see litsielu oleks olemata, aga midagi pole teha. Kui hästi läheb võtab mõni joodik su endale orjaks ja sa pesed ta sitast pesu ja magad kõigi ta joomakaaslastega. Nii läheb veel aastake…" Kazimir laseb veel ühe õhupalli katki. "…ja siis viskab see räämas joodik sind ka tänavale, sest ta on sinust tüdinud. Nägu on sul siniseks pekstud ja riided räpased. Sa oled rentslis. Nahk kestendab nahahaigustest ja silmad on punased, sest sinagi oled jooma hakanud. Nüüd magaks sa ükskõik kellega kõhutäie eestki, aga keegi ei taha sind enam. Sul pole palju aastaid, aga sa näed välja nagu viimane vanamutt. Ja sul pole palju aastaid enam ka elada jäänud. Mõne aja korjad sa veel prügikastidest hallitanud leivatükke ja hapuks läinud vorstinahku ja magad kuskil keldris ajalehe all. Venitad veel aastakese või paar. Ja ühel ööl, murravad su keldriurkasse sisse noored purjus kutid ja löövad su lihtsalt ajaviiteks ja spordi mõttes mättasse, surnuks, laibaks ja sinna sa haisema jäädki oma kaltsuhunniku vahele ja sind leitakse alles siis, kui hais tänavani jõuab." Kazimir lööb suitsuga kõik ülejäänud õhupallid ükteise järel katki.
Lida kõõksub nutta: "Ma ei taha, ma ei taha. Miks sa teed nii?"
"Mina? Mina ei tee siin midagi. Ma räägin seda sulle headusest. Et sa teaksid, mis sinust saab. Sest ma hoolin sinust. Kui sa teaks, kuidas sa mulle meeldid, aga teha ei saa ma midagi, sest ma olen isegi joodik ja rämps. Kas tahad, et mina oleks see esimene joodik, kelle juurde sa ennast orjaks müüd?"
Lida vajub toolilt maha põlvili ja haarab Kazimiri käe ja surub endale vastu nägu: "Ma ei taha, ma ei taha, kazja!"
"Kui mina sulle tõtt ei räägi, kes siis ikka räägib. Sa oled rämps, Lida, sa oled kõnts. parem, kui sa seda ise tead, ära loo endale illusioone. Vaata, mina tean, missugune kõnts ma ise olen. Ja ma saan hakkama."
"Ma armastan sind, Kazimir."
Kazimir tõukab Lida eemale. Laud kõigub ja õllekann kukub põrandale puruks.
"Oi, anna andeks, Kazimir, anna andeks." Lida korjab maast klaasikilde lauale.
"Loll, idioot, mida sa teed, pole sinu asi neid korjata, idioot."
Lida vahib kazimirile näkku. Mõistlik pilk ta silmist kaob. Ta kuuleb ainult sõna idioot, mida ta vihkab.
Ta surub peaotäie kilde kazimirile näkku, veristades kazimiri ja ennast. Kazimir haarab ta käest ja röögib, näost veri tilkumas: "Idioot, mis sa teed!"
Lida pigistab killud endale peaopessa ja minestab.
Kaevurite ühiselamu. Pidu. Keset tuba on tõstetud tumba ja tumbale väga tihedalt kokku lükitud avatud konservid, limonaadipudelid viina või puskariga, tühi konservikarp konidega ja leib ja nuga.
Seltskond - mõned karmid, aga vuhvi löödud naised ja karmid ja vuhvi löömata mehed. Parajasti tülitsetakse.
Katkise näoga Kazimir istub teiste hulgas, pea käte vahele toetatud, kustunud sigarett suus. Tema tülist ja sõnelusest osa ei võta, ta viibib mõttes kaugel.
Asja seisab, tülitseb Igoriga: "Ma ei taha teada, ma ei taha mitte midagi teada. Mul on teist kõigist kõrini." Asja joob klaasi tühjaks ja virutab kolksudes öökapile.
Keegi istujatest: "Hea küll, pole vaja, Asja."
Teine istujatest, vaikselt: "Mis te tülitsete. Juua on, naised on, vaata, Igor, sakuskat on…"
Igor, ka püsti ja püha viha täis, valmis Asjale kallale kargama: "Ise sa ütlesid, et… Ah, on hani, on ikka hani. Te vaadake seda hane, kes oma sõnu sööb…"
"Valejutt. Mina ei ole midagi ütlenud."
Kazimir pomiseb läbi hammast: "Lõpetage."
Igor: "Ei, oota, Asja ütles, et tahab suu puhtaks prääksuda. Prääksu siis!"
Asja: "Raisk. Sa ainult räägid ja räägid, mulised ja mulised. Kõik te joote ennast täis ja siis muudkui mulisete. Mulle aitab."
Kazja, väga vaiksel, peaaegu laulvalt: "Lõpetage."
Igor: "Ole vait, Kazimir, see pole sinu asi."
Asja: "Ise ole vait. Mulle aitab." Asja kallab oma klaasi täis.
Keegi istujatest: "Asja, mis nüüd. Issand halasta, ega me jooma ei tulnud."
Asja: "Kuhu siis? Teie jooge edasi..." Asja joob klaasi põhjani: "Aga mul on kõrini. Lähen siit, lähen tagasi koju Venemaale, seal on veel inimestel aru peas, seal ma olen keegi, olen normaalne inimene, mitte mingi heidik."
Kazimir jorutab, pea ikka maas: "Lõpetage."
Igor: "No mine, Asjas, hakka kohe minema. Kus sa niimoodi lähed, sul pole passigi."
Asja: "Ise tean, kuidas lähen. Vot valan veel ühe klaasitäie ja lähengi…" Asja võtab limonaadipudeli ja valab endale veel ühe klaasitäie.
Kazimir röögatab: "Aaaah," tõuseb, haarab öökapi, mille pealt pudelid ja konservid põrandale pudenevad, tõstab kapi pea kohale ja virutab läbi aknaklaaside.
Keegi istujatest: "Kazja, mis sul hakkas…"
Teine istujatest: "Kazimirile aitas."
Kazimir poetab flegmaatiliselt: "Lõpetage."
Istujad päästavad põrandalt ümberkukkunud pudeleid. Üks neist laiutab pisarsilmi viinaloigu juures käsi: "Viin, viin läks maha, mis te teete, inimesed!" Ta tahaks kangesti käpuli laskuda ja viina põrandalt limpsida, aga siiski ei söanda. Aga keelt limpsib siiski.
Asja: "Kazja, mis nüüd. Me Igoriga lihtsalt arutasime natuke asja."
Igor: "Me Asjaga lihtsalt arutasime natuke asja, aga sina…"
Kazimir: " Arutasite asja, eks arutage oma asja siis edasi. Arutage aasta, arutage kaks, arutage kasvõi eluaeg oma asja."
Igor: "Kazja, mis sa nüüd. Nii ei ole ilus."
Kazja: "Ah nii ei ole ilus?"
Kazimir haarab lindimaki, mille lint on läbi saanud ja tühi ketas keerlema jäänud. Maki juhe kargab seinast välja.
Kazimir tõstab maki pea kohale: "Ah, et nii ei ole ilus…"
Keegi istujatest: "Kazja, palun, see ei ole sinu oma."
Teine istujatest, kortsuline kaevur, sirutab käe ja torkab konserviavajaga Kazimirile tagumikku. Makk prantsatab Kazimiri kätest põrandale ja vana kaevur itsitab: "Ma ju ütlesin, et tast pole meest."
Kazja oigab: "Raisk. Loomad. Ja ongi teil kogu muusika."
Toas on vaikne ja nukker.
Kazimir: " Vabanda maki pärast, Voldemar. Siga, persest tilgub verd."
Kazimir võtab taskust raha ja loeb raha: "Voldemar, ma maksan sulle…"
Kazimir loeb oma vähest raha ja paneb siis raha taskusse tagasi: "Ma maksan sulle järgmisest palgast."
"See siga ei näe järgmist palka," pomiseb vana kaevur ja virutab konserviavaja põrandasse kinni.
Asja paneb joomata klaasitäie põrandale, kükitab maha ja hakkab nutma. Igor kükitab ta kõrvale ja võtab tal ümbert kinni: "Mis sa nüüd, Asja…"
Asja pomiseb: "Kas kellelgi on suitsu?"
Keegi istujatest: "Kellel on suitsu, seltsimehed? Daam palub!"
Kazimir võtab taskust suitsupaki ja pakist ühe suitsu. Pooltäis suitsupaki viskab ta reformvoodile ja ise astub ukse poole: "Vabandage…" pomiseb ta.
Vana kaevur pobiseb: "Siga, peo rikkus ära."
Üks istujatest hüppab püsti, Lida, sidemes käsi kaela seotud: "Oota, Kazja!"
Kazja vaatab uksel üle õla: "Ma ütlesin, et... Mis on?"
Lida: "Oota mind ka."
Kazja: "Miks? Mis sul veel hakkas."
Kaevurite linnaosa on räämas ja hall. Katkutud vares konutab raagus puul ja ei tee ühtki kraaksu. Kuskil veerevad kolinal vagonetid, nii aeglaselt, et see ajab närvi. Ühika aken on katki. Maja ees vedelevad öökapi tükid.
Kazja seisab välisuksel, paneb suitsu põlema. Lida tuleb ka välisuksele ja nõjatub uksepiidale ja näpib oma sidet. Kazja vaatab mornilt asfaldil vedelevat katkist öökappi.
"Noh?," küsib Kazja tüdrukult.
Tüdruk katsub oma kõhtu: "Mis meist saab?"
"Mis meist ikka saab. Mis inimestest üldse saada võib. Elavad, elavad ja siis surevad ära."
"Loll."
"Aga sina oled tark. No ja ela siis oma tarkusega."
"Kui sa mind enda juurde ei võta, siis ma lähen ema juurde. Petja viskas mu "Sputnikust" välja. Et ma olen liiga...loll."
"Kuradi Petja. Kuradi seltsimees. Kuhu enda juurde mina sind võtta saan. Pole ju kuhugi. Ma ei tea isegi, kuhu ma täna lähen."
"Sa pidid ju saama mingi toa."
"Pidin, pidin. Aga ei saanud."
"Äkki saad veel?"
"Äkki saan, äkki ei saa."
"Sinuga ei saa üldse inimese moodi rääkida."
"Ega mina sulle ennast kaela ei määrinud. Ise kleepisid külge."
Lida hakkab nutma. Kazimir lohutab. "No hea küll, jäta järele. Kus see ema sul elab siis?"
"Mustvees."
"Palju seal tube on?"
"Ainult kaks. Vanaema on ka seal. Vaata…"
Maja ette keerab kolisev politseivärvides villis.
Lida haarab Kazimiri käsivarrest: "Mine. Võtavad su kinni. Panevad jälle istuma…"
Kazja tõmbab suitsu, vaatab altkulmu autot ja ei liigu paigalt. Raputab ainult tüdruku käe oma käsivarrelt: "Lase lahti."
Politseinikud astuvad öökapi juurde. Vaatavad kappi ja vaatavad üles katkise akna poole. Keegi toasolijaist ilmub aknale, viinaklaas käes: "Olge tervitatud, härrad politseinikud…"
"Jälle joote…"
"Just nii. Joome viina. Ilusti, riiklikust pudelist joome, tule vaata, pakume sullegi ja sakuskat anname ka."
Politseinikud astuvad laisalt ukse poole: "Tervitus, Kazimir…"
"Tere."
"Mis siin juhtus?"
"Kust mina tean. Inimesed seavad korterit korda. Kraamivad. Kellelgi pudenes kapp käest. Paljugi, mis…"
"Irvitad, Kazja."
"Mis see on keelatud või?"
"Kapp on sinu töö? Sina viskasid välja?"
"Miks minu töö. Mina töötan kaevanduses."
"Kazja, küll me selle asja välja selgitame. Kui on sinu töö, lähed istuma. Saad varasemate asjade pealt veel topelt kätte."
"Kolmekordne istub mulle rohkem."
"Ära haugu, tattnokk."
Kazja astub politseinikule lähemale, käsi tõmbub rusikasse: "Kes on tattnokk, jobu?"
Lida haarab tal käest: "Jäta, Kazja, nad ju seda ainult ootavadki."
Kazimir saab sellest isegi aru. Viskab koni politseiniku ette maha ja astub politseiniku nina eest väga lähedalt mööda ja kõnnib minema.
"Kui kapp on sinu töö, oled omadega perses, huligaan," hõikab politseinik talle järele.
"Kazja, oota," hõikab Lida, "Ma annan sulle ema telefoninumbri."

Tadeuz.
Ülikond, lips. Aga mees on murelik. Vasakus käes on tal dokumendikott, paremas hoiab ta helisevat telefoni ja vaatab tabloolt numbrit. Keset kesklinnatänava trotuaari on Tadeuz nii toppama jäänud.
Inimesed ruttavad mööda, Tadeuz hoiab helisevat telefoni käes ja mõtleb, kas vastata või mitte.
Siis laseb ta heliseval telefonil prügikasti kukkuda ja astub aeglaselt edasi.
Ta ei lähe kaugele. Mõnekümne meetri järel pöörab ta ringi ja tuleb tagasi.
Hulgus on just võtmas ta telefoni prügikastist. Tadeuz astub kiiresti ligi. Telefon ei helise enam. Hulgus tõmbub tagasi. Tadeuz võtab prügikastist telefoni ja astub eemale, pargipingi poole.
Tadeuz valib telefonil numbri, kust talle äsja helistati. Ta istub pingile, paneb dokumendikoti enda kõrvale pingile, aga surub käe kotile tihkelt peale. Vastatakse kohe.
Tadeuz räägib: "Ma ei saanud ennem rääkida. Kuidas meil asjad on?... jah, aga kas pank laenu andis?... Ni figa?... Perse majas... Ma ei tea, oh issand, ma ei tea, mis teha... Ma tean, et pankrott on lahendus, aga ma ei taha pankrotti. Ma olen seda kuradi kontorit kuradi viis aastat ehitanud..." Samas saab telefoniaku tühjaks. Tadeuz vaatab tumma telefoni ekraani: "Sitt…"

Eva.
Ilus. Enesekindel. Ilmselt ka tark. Rahulik.
Istub ilusalongis, näol mask, vasak käsi kausis, paremas telefon. Räägib telefoni.
"Oled sa kindel, Bronka? Ma kohe ei tea, mida öelda. Ai, mis te teete!" Vaatab oma vasakut kätt. "Ei, ma olen ilusalongis. Aga mis Tadeuz selle kohta ütleb? Ma ei ole teda ju, oota, Bronka, ma ei ole teda ju sellest ajast näinud, kui sa ta mult üle lõid. Kolm aastat. Ei, Bronka, sina oled talle see õige, ma olen kindel…. Mis sa arvad, kas ma võin Tadeuzile helistada ja…lihtsalt niisama…mis ta number on?"
Eva surub telefoni vastu kõrva ja küsib: "Pastakat?!" Ta saab pastaka ja kirjutab salvrätile Tadeuzi telefoninumbri…ja õues plahvatab miski ja ilusalongi vaateaken puruneb ja Eva ja teised salongisolijad, kliendid ja töötajad, jooksevad purunenud aknale.
Ilusalongi lähedal on õhku lennanud must Mercedes. Autovraki lähedal vedeleb kaks laipa.
Eva vaatab tardunult. Telefonist kostab Bronka hallootamist. Lõpuks märkab Eva vastata. "Jaa,… ei, ei, Bronka, siin lendas üks auto õhku. Igavene jumakas. Kuulsid ka?… Mis sa ütlesid, kes teile veel tuleb? … Kazimir, sinu vend või?… Jaa, hea küll… Jaa, ma helistan Tadeuzile ja ma arvan, et ma tulen." Eva istub tagasi oma tooli.
"Ma vabandan," ütleb maniküürija, "Me peame vist katkestama."
"Miks?"
"Aken on ju katki."
"Mis siis. Mul on maniküür pooleli. Ja kurgimask peab veel veerand tundi peal olema. Tehke edasi."
Maniküürija vaatab Evale otsa. "Aga…"
"Tehke edasi. Ma ju maksan."
"Jah, aga…"
"Mis jah aga. Laske käia."

Bronka seisab rõdul, laias lumesajus, ühes käes klaas veini ja teises telefon ja mõtleb: "Imelik, et me kogu aeg helistame. Keegi sureb, miski plahvatab, keegi sünnib ja me muudkui räägime, räägime, aga ma ei tea, kus Tadeuz on ja millal ta tuleb. Tule, tule juba, kallis…" Telefonile langeb lund ja lund langeb ka veiniklaasi ja Bronka puhub telefonilt lumehelbeid.
Ja suleb silmad ja tantsib pisikesel rõdul tangot.


Tadeuz seisab parklaservas ja ulatab kantpeale oma auto võtmed ja paberid. Ta ei saa teisiti, kui peab ohkama.
Kantpea võtab võtmed ja autopaberid ja astub musta mersu juurde.
Tadeuz vaatab, kuidas ta auto minema sõidab.

Kazimir, sügavalt purjus, istub taksos. Takso sõidab mööda maanteed.
Kazimir rüüpab pudelist ja räägib taksojuhile: "Elus peab olema eesmärk. Idee. Mis mõtet on niisama luilutada. Aga mina olen oma eesmärgi kaotanud. Oli, oli ja näe, kadus kuhugi ära. Sa arvad, et oled taksojuht ja elad ilusti ära ja mida rohkem on vajagi. Peted natuke kliente ja oled õhtul raha lugedes rahul. Õigus? Jah, ja ongi õigus. aga tead, sa mis. Sa lased nii edasi aastaid, võibolla kümme aastat või mtukümmend aastat ja siis sa oled vana kõbi, seljas on sul radikuliit, taksot sa enam ei sõida. Istud jkodus ja vahid telekat. Ja vahel tuleb sulle pähe mõte, et kas see siis oligi elu. See, et sa paarkümmend aastat ülebetest joodikutest kliente vedasid, nende joobnud plära ära kannatasid jas neilt pärast paarkümmend krooni vahelt said. Siis tuleb sulle kergesti mõtel, et kurat, oleks pidanud tegema midagi muud, oleks pidanud elama. Mõtle selle praegu. Ela! Mine ja hakka elama! Oled nõus. ma näen, et sa ei vaidle vastu. Aga tead, milles asi on. Tead? Asi on sleles, et sa ei oska elada. Sa ei ole rahul sellega, mis on, aga midagi paremat sa ette kujutada ei suudagi. Noh, saaks palju plekki, viiks eide Kanaaridele. Seda oled ju mõelnud, oled ju? Või ei olegi sul eite? Noh, saad juhuslikult plekki, sureb sul mõni südamehaige klient ja sa ei pea vastu ja vaatad ta taskud läbi ja ennäe ongi sul raha ja viidki eide Kanaaridele. Ja siis? Tlete sealt tagasi nagu milenkid ja kuigi sul on veel plekki alles, ei oska sa muud teha, kui et kobid jälle oma haisvasse taksosse ja vead joodikuid, ked sa tegelikult vihkad.
Kõik teed peavad kuhugi viima. Kuhu see tee läheb? Ma küsin, kuhu see tee läheb?"
"Linna."
"Nagu ma ei teaks. Sul endal on mingi eesmärk? Pole sul mingit eesmärki. Tiirutad niisama ringi ja ajad raha taga. Aga raha ei oota sind, jookseb eest ära." Kazimir luksub: "Oota, pea kinni, ma tahan oksendada. Pea kohe kinni."
Takso peab kinni. Kazimir keerab korgi pudelile peale, luksatab, viskab pudeli istmele ja astub autost välja. Luksatab veel ja astub autost välja, metsa vahele. Eemalt, puude vahelt, paistab midagi. Justkui oleks keegi sinna püstitanud suure risti ristilöödud Kristusega.
"Kurat," pomiseb Kazimir ja komberdab lähemale, aga ei saa edasi, sest hakkab oksele. Oksendab ladinal mitu korda. Kuuleb, kuidas auto sõidab minema. Vaatab ringi.
Auto pöörab ringi.
Kazimir pühib kiiresti okse suult ja jookseb maanteele: "Kus, sa, kurat, sõidad?"
Auto peatub ja juht väntab klaasi alla: "Sadaviiskümmend!"
"No kurat..."
"Sadaviiskümmend."
"Ma maksan, maksan, aga sina ära peruta. Ma pean linna saama," Kazimir loeb taskust krabatud raha: "Mõtleks, milline õrnatundeline. Näed, siin on su sadaviiskümmend. Nüüd rahune maha ja siis sõidame..."
Kazimir ulatab taksojuhile raha ja taksojuht annab gaasi.
"Kurat, mu viinapudel," röögatab Kazimir, "Anna viinapudel siia."
Auto pidurdab. Juht keerab teise poole akna alla ja viskab pudeli tee äärde rohtu ja kihutab minema.
"Ma pidasin su, raisa, näo meeles," karjub Kazimir.
Aga auto on kaugel.
Kazja longib pudelini. Istub pudeli juures tee äärde maha. Joob. Keerab korgi uuesti peale: "No on alles inimesed. On need siis mingid inimesed?" Autosid sõidab mööda. Kazimir vaatab ükskõikselt: "Keegi ei hooli inimesest, mitte keegi..."
Kazimir istub ja konutab ja rüüpab pudelist ja vajub lõpuks külili ja jääb magama.
Möödasõitev auto peatub ja autost tulevad mees ja naine ja vaatavad Kazimiri.
"Magab," ütleb naine.
"Täis, raisk," ütleb mees.
Mees ja naine lähevad tagasi autosse ja sõidavad minema.


Eva kõnnib tänaval.
Taduz istub üksi kohvikus, tõmbab suitsu, vaatab aknast välja. On raskemeelne.
Eva märkab teda möödudes. Tadeuz Evat ei näe.
Eva läheb kohvikust mööda, peatub ja võtab telefoni. Mõtleb mõne hetke, paneb telefoni ära, läheb tagasi. Astub kohvikusse. Istub tervitamata ja luba küsimata Taduzi lauda.
Vaatavad teineteisele otsa, vaikivad.
"Issand jumal, kolm aastat," ütleb Tadeuz ja kustutab suitsu.
"Kõik on selge" naeratab Eva.
"Mis on selge? Mulle pole midagi selge."
"Kõik on sama nagu enne. On ju. Kõik läheb hästi. Tuled minuga."
"Mis sa mõtled, ma ei tule kuhugi sinuga. Mul on Bronka, ma olen rahul."
"Ära loo endale illusioone. Sul lähevad asjad sitasti. Aga nüüd hakkavad hästi minema," Eva viipab ettekandjat: "Klaas punast veini. Ja sulle, Tadja."
"Oh, hea küll. Üks õlu."
Ettekandja läheb.
"Ära kutsu mind Tadjaks."
"Et ainult tema võib?" Ettekandja toobki joogid.
"Mul ei ole lihtsalt head tunnet. Mul pole praegu üldse mingit tunnet."
"Sa saad üle. Sa oled tugev. Alati oled ju saanud."
"Mul on raha vaja."
"Palju?"
"Päris palju. Paarsada tuhat. Ja viiskümmend tuhat väga kiiresti."
"Kauaks?"
"Oh, jumal seda teab. Kuuks, paariks."
"Ja keegi ei anna sulle."
"Enam mitte. Eva, Eva..."
"Ma võin sulle raha leida."
"Ära tule meile külla. See on mõttetu."
"Bronka kutsus. Kas sa tead, miks?"
"Ei."
"Ma arvan ta tahab proovida. Kui hästi te koos püsite."
"Lollus."
"Sa ei usu?"
"Võibolla sul on õigus. Aga see on lollus. Lapsik."
"Kas Bronka ei ole siis enam laps?"
"On, on. Sellepärast peangi mina teda hoidma."
"Kas sa tõesti suudad mulle raha leida? Tee seda Bronka pärast. Sa ju said temaga hästi läbi."
"Bronka meeldib mulle, väga meeldib. Aga ennast petta ei ole mõtet. Ja teisi."
Eva paneb käe Tadeuzi käele.
"Võta ära."
"Ei võta. Ma tunnen, et sinus on veel jõudu. Sa pead endasse uskuma. Kuhu su vaprus on kadunud?"
"Miks sa tookord mind ära tõukasid. Me oleks võinud siis kokku jääda."
"Jah. Ma ei tea, miks. See vist oligi viga. Aga kõik oli liiga hästi. Ma ei usalda suhteid ja olukordi, mis lähevad liiga hästi, ilma et mina selleks midagi teeks. Ma pean saama olukorda ise kontrollida."
"Sa tahad Bronka mult ära osta."
"Lollus, ära ole lapsik. Sina oled sina. Ja raha on raha." Eva surub küüned Tadeuzile kätte: "Ma söön su ära. Korraga on isu nii suur. Ja sa ise tahad seda."
Tadeuz tõmbab käe ropsuga ära ja õlu lendab põrandale ja punase veini klaas Evale sülle. Eva naerab: "Noh, aitäh. Erutusid. See meeldib mulle. Tadeuz, mina sulle ennast peale ei suru. Aga sa tuled minu juurde. Küll sa näed."
"Enam mitte. Nüüd on teisiti kui siis."
"Ma tunnen sind, Tadeuz. Aga Bronka kõrval oled sa liiga araks muutunud. Vanasti ei oleks sa mingil mõnesajal tuhandel ennast lasknud rööpast välja viia."
"Võibolla."
"Sa tahtsid mind, aga ei saanud. Nüüd saad. Ära mängi solvunud poissi. Nüüd pead mulle uue seeliku ostma.Valge."
"Sina ei kanna ju valgeid seelikuid. Sa kannad pükse."
"Hakkan kandma. Mmm, ma pean kempsus seda puhastama."
"Saan kuidagi aidata?"
"Küll sa jõuad mind veel aidata, Tadeuz." Eva läheb tualetti.
Ettekandja pühib põrandat: "Kas toon uued joogid?"
"Ei. Jah. Tooge siis."
Eva avab tualetiukse ja viskab Tadeuzile oma heledad püksid: "Nendega pole enam midagi teha. Mine osta mulle seelik. Pood on siinsamas kõrval."
"Valge?"
"Oh issand, ükskõik milline, ära ole tobe. Anna mu kasukas"
"Milleks?"
"Ega ma kempsu istuma ei jää." Eva viskab kasuka õlgadele ja istub veini jooma. "Naljakas, kui ma ei näinud, ei tundnud ma su vastu vähimatki huvi. Aga kui ma lauda istusin ja sulle otsa vaatasin, oli kõik selge."
"Midagi ei ole selge."
"Hea küll, ütle ainult üht asja. Ega Bronka last ei oota?"
"Ei."
"Jah. Ja ega see midagi ei muudakski. Sa pead ennast kokku võtma, Tadeuz. Ma teen sust mehe. Ma tean tööd, kus sa võid hästi teenida. Väga hästi. Mine, mine, mine. Ja tule ruttu tagasi."
Tadeuz veab ennast vaikselt ja vastumeelselt naaberpoodi.
Tadeuz valib poes seelikuid. On odavamaid, kallimaid. Ta võtab kõige kallima, valge, kuldsete tikanditega ja siis võtab kiiresti ka ühe valge pluusi. Maksab krediitkaardiga.


Politseiauto on parkinud Kazimiri kõrvale teeveerde. Politseinikud veeretavad teda jalaga mudas edasi ja tagasi. Kazimir ägiseb ja üritab kätega oma nägu varjata. Ta keha on vedel. Riided lähevad mudas veeretamisest üha porisemaks.
"Pass, Kolja," ütleb üks politseinikest, "Kuidas me ta autosse saame? Mina ei hakka küll oma riideid määrima."

"A siis jääb siiasamasse," teine politseinik virutab Kazimirile vahelduseks jalaga kõhtu, "lükkame põõsa alla ja ütleme, et ei leidnud kedagi. Tule, veeretame."
"Üks null minu kasuks, jäta meelde Kolja."
"Raisk, siga, kingad määris ikka mul ära." Politseinik annab hüvastijätuks veelkord Kazimirile jalga tagumikku ja üritab oma porist kinga Kazimiri porise püksiperse vastu puhtaks pühkida.

Eva istub oma kodus, triibuliste seintega salongis ja puhastab relvi. Ta ees laual on väiksemat sorti revolver. Ta on selle puhastamise lõpetanud ja paneb kokku. Rüüpab veini. Ja võtab nüüd teise relva - see on jurakas revolver. Eva puhastab seda väga hoolikalt ja rüüpab vahepeal klaasist.


Bronka koristab kribinal-krabinal korterit. On mängima pannud kasseti õrna lapselauluga.
Altkorruselt kostab valju muusikat. Bronka koputab harjavarrega möödaminnes, aga nõudlikult põrandale. Altkorruse muusika keeratakse vaiksemaks. Bronka jätkab jooksujalu koristamist, pühib tolmu, kastab lilli. On kuidagi hajevil.
Korraga tuleb talle midagi meelde ja ta jookseb magamistuppa tillukese ikooni juurde, põlvitab, paneb tolmulapi käest ja palvetab huulte liikudes. Siis hüppab püsti ja jookseb teise tuppa - see on Tadeuzi töötuba. Seinal on naise portree. See on Eva autoportee ajast, kui Eva ja Bronka koos kunsti õppisid. Bronka pühib kiiruga portreelt tolmu ja siis virutab tolmulapiga portreele vastu vahtimist ja kiirustab edasi.
Riiulil on pilt Bronkast, kus Bronka ja Tadeus hoiavad mõlemad Bronka kõhtu, mis ei ole küll eriti suur, aga mille Bronka on uhkelt ettepoole õieli ajanud. Bronka keerab pildi näoga vastu riiulit, aga järgmisel koristusringil krabab pildi ja topib selle pesu alla.
Muusika allkorrusel keeratakse uuesti valjemaks ja Bronka koputab kiiresti vastu põrandat. Jookseb baarikapi juurde ja valab endale sortsu ühest ja sortsu teisest pudelist ja jääb, klaas käes, hetkeks mõttesse. Ja jälle ta huuled liiguvad. Vaevalt küll, et nüüd palvetades, pigem ta sõimab ja neab kedagi.
Ta joob klaasi tühjaks ja avab riidekapi ukse ja tõmbab käega üle oma kleitide ja silitab Tadeuzi lipse ja haarab siis riiulilt korralikult kuhja pandud beebiasjad ja jookseb nendega kööki. Valamu alt leiab ta kilekoti ja topib asjad kotti - vaatab ringi, kuhu kott peita, kaalub prügikasti, aga loobub. Tõmbab toidukapi ukse lahti, aga see on kraami täis - ja topib siis kilekoti beebiasjadega külutuskapi sügavkülma.
Samas heliseb uksekell. Bronka jookseb ukse juurde: "Kes on?" Ta kohendab soengule peale seotud rätikut ja piilub uksesilmast: "Oh, Eva, oota, kohe."
Bronka avab kiiresti ukse. Ta paistab siiralt rõõmus.
Uksel seisab Eva, Tadeuzi ostetud seelik seljas ja pudel veini kaelapidi pihus: "Hurraa, tere vanatüdruk. Tähendab, vanatüdruk olen muidugi mina."
"Tule sisse, võta maha. Ma teen kohe pudeli lahti ja..."
"Tadeuzi ei ootagi."
"Küll ta jõuab pärast tasa teha. Kus me istume. Oh, ma ei jõudnud ikka koristamisega valmis, tead."
"Kes siin remonti tegi?"
"Me koos Tadjaga ise tegime. Miks sa küsid. Sul oli ka kunagi triibuline tapeet, eks ole. Aga teist värvi triibud."
"Jaa, triibud on teist värvi. Sulle ju intensiivsed värvid koolis ei istunud."
"Võibolla ma olen muutunud."
"Lähme, istume praegu köögis."
"Kui sa tahad. Köögis ongi mõnus."
"Kas teil suitsu võib teha?"
"Ah, issand, muidugi tee..."
"Sa ei tee?"
"Ma tegelikult teen koos sinuga, kuigi mul keelati kõik ära. Joomine ja suitsetamine ja..."
"Mis su vend teeb?"
"Sa mäletad Kazjat? Ma ei tea. Käib vist alla. Ta ei hooli enam kellestki ega millestki. Ajab ainult tarka juttu. Ja istub koos joodikutega ükskõik kus. Töötab justkui kaevurina. Kui ta jälle lahti pole lastud. Lubas ka meile tulla, võibolla tuleb isegi täna."
"Oh, Bronka, mul on nii hea meel sind näha." Eva kallistab Bronkat, "Sa oled kuidagi täiskasvanumaks saanud."
"Ma olen paksuks läinud. Istun kodus ja lähen paksuks."
"Ei ole sa midagi. Kes lubas veini lahti teha."
"Kohe, issand, kuidas see käib. Eva, ma ei jaksa."
"Anna siia, ma teen." Eva avab ja valab Bronkas võetud klaasidesse. "Nii, mille terviseks me joome?"
"Ah, joome niisama."
"Joome selle terviseks, et kõik oleks hästi."
"Jah, et kõigil kõik oleks hästi." Bronka joob põhjani, paneb klaasi lauale ja hakkab nutma: "Eva, mul on mure."
"Mis on?"
"Mul on halb olla. Tead, kõik, kõik on justkui kodus korras, aga ma kardan, mul ängistab, ma kardan ja kahtlustan kõike ja kõiki. Ma lähen hulluks."
"Mida sa siis kardad?"
"Kõige rohkem seda oma kartmist. Vala mulle veel, see on hea vein." Bronka joob. "Ma kardan, et Tadeuz jätab mu maha, sest me ei saa lapsi."
"Tadeuz tahab siis last või?"
"Ta ütleb, et abiellus minuga, et tal oleks kodu ja naine ja nii edasi... Aga mul on rasedus kolm korda juba katkenud. Ma ei taha enam elada. Surra ka ei taha. Mul ei ole kuskil kohta. Tööd ka ei ole. Teen mingid tobedaid vaateaknaid kolm korda aastas ja kõik."
"Muidu on teil Tadjaga..."
"Tadjaga, kas sina ütled ka Tadja?"
"Vanasti ju ütlesin, miks ma peaks siis teesklema ja enam mitte ütlema."
"Maduuss!"
"Tahad, et ma ära lähen, Bronka?"
"Ei, ära mine."
"Miks sa mu kutsusid?"
"Et kõik kuradile läheks. Ja sina oledki see kurat. Tadjal on sinu portree töötoas seina peal."
"Me polnud selle kolme aasta jooksul kordagi kokku saanud. Ega helistanud."
"Ma tean. Aga ta mõtleb ikka sinu peale. Ta ütles öösel su nime."
"Unes?"
"Nikkumise ajal. Tal läks segamini. Eva, Eva, milles ma süüdi olen, miks mind niimoodi karistatakse. Oi, kurat, naaber kindlasti kuulab, kõrv vastu seina." Bronka haarab panni ja taob sellega vastu seina. "Et sul kõrvad peast ära kukuks, igavene nõid, posija, saatan. See nõid ongi mu ära teinud. Miks te kõik sellised olete?"
"Bronka... Kas sa enne ka jõid?"
"Muidugi. Ma joon kogu aeg. Ja söön rahusteid. Me Tadjaga ainult Prozacist söönuks saamegi."
"Tadeuz siis ka..."
"Jah. Tal läks äri perse."
"Mis äri."
"Suusabaas. Tõstukigondel kukkus alla ja üks oinas sai surma. Keegi nende juurde enam suusatama ei julge tulla. Võlad, võlad, võlad. See korter võetakse ka varsti vist käest ära. Korter on panditud, võlgade katteks. Kandid muudkui helistavad ja nõuavad raha."
Pann kukub Bronka lõdvast käest põrandale ja Bronka pisarad kukuvad tilks ja tolks otse pannile.

Vana paks naine, Makryna, on tõstnud sopase Kazimiri vanale roostes aiakärule ja lükkab käru läbi sopa kodupoole.
"Laske mul helistada," soiub Kazimir, "Mul on vaja õele helistada."
"Ei, pojake, ei, Kazjake" ütleb lahke vanatädi, "Nüüd teeme sust konserve ja paneme purgid ilusti sahvririiulile."
"Olge inimesed. Aidake inimest."
"Sa toidad meil pool küla talvel ära ja aitadki inimesi."
Makryna peatub ja kohendab lõua all rätikusõlme.
"Loomad," oigab Kazimir.
"Anname ka notsule. Kes tedagi ilma jätab. Pereliige."
"Sead."
"Kohe oleme meie juures, siis helistadki," keerab Makryna aiaväravast sisse, "Ära ainult pikalt tee, pojakene. Seakene. Kuidas sa ennast nii täis oled võtnud."


Tadeuz on koju jõudnud. Ta riputab mantli varna ja vaatab koridorist, et Eva ja Bronka on tema toas. Algul ta ei näe ja ei kuule hästi, mida nood seal teevad. Ta astub lähemale.
"See on tegelikult minu oma," räägib Eva, "Tadeuz võttis selle vägisi, kui ta mind ei saanud võtta." Eva rabab seinalt pildi ja hakkab seda lõhkuma. Raam paneb päris tugevasti vastu. "Ma ei taha, et see siin on."
"Issand, vii siis ära. Miks sa katki teed," räägib äranutnud ja -joonud Bronka ja rüüpab muudkui klaasist juurde.
"Ma viskasin kõik oma vanad pildid ära. Ei tea, miks see siis alles peaks jääma."
"Sa olid meie kursusel kõige parem."
"Kuradi kõva neetud raam, kes talle sellise ümber pani."
Tadeuz haarab Eva käest pildi: "Tere, Eva. Ma vaatan, teil on lõbus."
"Eided kukkusid jooma, Tadja," tuleb Bronka Taduze juurde, "Joo koos meiega, Tadja," Bronka langeb Tadeuzile kaela. Tadeuz püüab ta malbelt endast eemale lükata. "Ära nüüd, kullake. Küll ma joon ka."
"Võta veini."
"Mul on külmutuskapis viin. Ma võtan parem seda. Bronka..."
"Ma ei lase sind. Sa ei lähe kuhugi. Ma ei lase sind sammugi endast eemale."
Eva läheb kööki ja tõmbab külmutuskapi ukse lahti: "Kus see siin on? Kas sügavkülmas? Siin on teil mingid riided. Issand jumal."
Eva leiab külmikust viina, otsib klaasi ja valab viina. Telefon koridoris heliseb ja ta võtab selle vastu: "Eva!...Noo, Kazimir, vana boheemlane, sa paistad päris täis olevat...Bronka, see on su vend?"
Aga Bronka ei seisa enam jalul, Tadeuz laseb ta õrnalt akna alla tugitooli istuma.
Bronka haliseb: "Ma ei taha, ma ei taha mitte midagi. Teie tehke, mis teie tahate. Tehke, mis te tahate ja kus te tahate. Laske mul ainult akna alla istuda ja lund vaadata. Ma tahan lahendust, aga ma ei tea, mis see lahendus peaks olema. Oo, ma ei jaksa enam. Kui ilus see lumi on. Tüdruk, kes lund sõi, valgeks lumeks muutus üleni. Naljakas. Minust saab lumememm. Tehke minust lumememm oma maja ette, porgandist ninaga ja musta torukübarat tahan ma endale ka. Jätke meelde. Muud ma ei taha, kui te must lumememme teete, aga must torukübar peab mul peas olema. Hoidke mind nagu vanadekodus või hullumajas. Sest ma ei suuda ennast ära tappa. Ma ei jaksa. Aga võibolla suudan. Võtan ennast kokku ja saan hakkama. Eva, kas sa usud, et ma suudan. Õpeta mulle, kuidas seda teha..."
Eva seisab uksel, telefon pihus: "Bronka, Kazja on telefonil. Ja täitsa täis." Ta annab Bronkale toru. Bronka soiub telefoni: "Kazja, Kazja, sa vana kaabakas, kus sa jälle oled ja mis sa tegid..."
Eva teeb endale peegli ees meikappi. Tadeuz joob viina ja vaatab eemalt Evat. Eva teab, et teda vaadatakse: "Mis ajaks sul raha vaja on, Tadja. Mis ajaks ja kui palju?"
"Ma ei taha enam midagi, Eva. Ma olen juba samasugune kui Bronka."
"Mis siis juhtus?"
"Suusabaas on pankroti äärel. Lenud kaelas. Ja ma kaotasin börsil kõik, mis mul tagavaraks oli. Ja natuke rohkemgi. Või palju rohkem," ta naerab, "Natuke või palju, oleneb kuidas asjale vaadata. Ma ei tee vahet, mis on natuke, mis palju. Ja siis kaotasin veel kasiinos sinna otsa. Tavaline lugu." Ta joob.
"Ära heieta, Tadeuz. Tuled minuga kaasa, aitad mul töö ära teha ja ma annan sulle raha."
"Mis see siis on? Palgamõrv?," Tadeuz naerab hüsteeriliselt.
"Mitte päris, Tadeuz. Aga midagi sinnapoole."
Tadeuz naerab. Bronka ilmub tuikudes uksele: "Kazja on jälle mingi jama kokku keeranud. Ma pean ta ära tooma. Kas sa suudad sõita, Tadja?"
"Kuhu?"
"Taha kaevanduste juurde. Tead ju küll."
"Ma arvan, et parem on kui ma praegu enam ei sõida."
"Siis, Tadja, anna mulle taksoraha."
Eva paneb meigiasjad kotti ja tõstab rätiku revolvrile peale: "Mina annan raha. Palju sul vaja on? Viissada."
"Ma ei tea, võibolla viissada."
"Millal sa lähed? Kohe?"
"Kuidas ma niimoodi lähen. Appi. Tõstke mind vanni, siis ma lähen ja jätan teid ilusti kahekesi ja teie räägite ja meenutate vanu aegu. Tõstke mind vanni, noh?"
Tadeuz ja Eva talutavad Bronka vannituppa.
"Võtke mind riidest lahti, aga ärge jätke mind siia üksi. Eva ole minuga. Sa mõistad mind. Tadeuz on minust nagunii saja kilomeetri kaugusel, ma ei loodagi enam, et tema mõistab."
"Ma olen sinu juures, Bronka."
Tadeuz ja Eva lasevad vee vanni ja võtavad Bronka riidest lahti.
"Ma olen paks nagu lumememm, aga mul on ilus valge nahk nagu lumememmel, on ju Eva. Kas sa oled sama ilus nagu siis, kui me võimlemistunniks endal riideid vahetasime. Oled, oled, küll sa oled. Lumekuninganna. Lumekuninganna ja lumememm. Kus mu klaas on? Ma vihkan sind. Ma armastan sind. Ma olen su peale kade. Kao siit, nõid!"
Bronka võtab hoogu, et Evale rusikaga näkku virutada javirutabki - otse näkku, aga lüües Bronka libiseb vannis, kaotab taskaalu ja kukub peaga vastu vanniserva. Eval tilgub ninast verd. Ta haarab riiulilt servjette ja pühib nina ja ulatab servjati ka Bronkale.
Bronka konutab vanniserval, suu verine. Ta käsi võtab servjeti vastu ja vajub camas vette. Bronka nuuksub ja haliseb: "Issand jumal, issand jumal, aah..." röögatab ta, "Raisk, mul on suu katki." Ta sülitab verise hamba vannivette, "Hammas läks pooleks, raisk, raisk, raisk. See on kõik sinu pärast nõid. Nõid!"
Bronka ajab ennast uuesti kõikudes püstakile, rabab Eva pluusirinnaesisest ja raputab teda: "Sa raibe, ei saanud Tadjat kätte, mina sain ta endale. Ja nüüd sa tulid, nüüd sa tõbras tuled siia, et teda ikka endale saada. aga sa ei saa! Kuula, mis ma sulle ütlen, sa ei saa teda endale. Unusta ära, mis ma sulle enne rääkisin. me olema Tadeuziga väga õnnelikud. Väga, väga õnnelikud, on ju Tadeuz."
Tadeuz on vannitoast välja minemas: "Ära joo enam, Bronka."
"Ära sina, mees, sisise. Mina joon siis, kui ma tahan juua," sisistab bronka läbi oma katkise hamba ja katkise keele. Ta laseb ennast plartsatades uuesti vanni, samas kummardub ettepoole haarab Eva seelikust ja pühib ta oma verise suu ja näo Eva valgesse seelikusse: "Said! Said, said, said! Ja saad veel. Ole siin, jää siia, ja sa saad veel nii, et aitab. Lits!"
Eva naerab: "Sa oled tõesti omadega sitas seisus, Bronka armas."
"Või Bronka armas, perse. Kus mu klaas on, kurat! Tadja, ma palun, too mulle mu klaas. Ma ei palu sult ju enam palju asju, eks ole. Sul on nii ilus seelik, Eva, ilus valge seelik, kas Tadja ostis selle sulle? Ma tahaks sinna siise oksendada, ja küll sa näed, ma veel oksendangi! Ha-ha, ma tegin nalja. Mulle ei osta ta enam midagi. Tadeuz on surnud, mina olen surnud, aga sina oled veel elus. Oled sa veel elus, Eva?"
"Ma lähen võtan juua. Kasi oma lõust puhtaks ja too oma jobust vend sitast välja."
"See pole sinu asi, kuuled!," käratab Bronka.
"See ei olegi minu asi, viissada krooni on peeglilaua peal," ütleb Eva minnes.
Bronka põrnitseb veresogast vannivett ja veab näpuga veele ringe. Ta kobab vanni põjast ja saabki pihku oma pooliku hamba. Bronka vaatab oma vasakut rannet, kus on armid veenide läbi lõikamisest. Ta tõmbab pooliku hamba terava servaga randmele veriseid jutte. Ta ei tõmba nii tugevalt, et veene läbi lõigata, teeb lihtsalt endale haiget. Verd jookseb bronka suunurgast ja randmuest ja ta jorutab laulda: "Lumetütar, kes lund sõi valgeks muutus näost kui taluvõi, kuid ikka sõi, sõi, sõi, lund ta sõi..."
Tadeuz ja Eva istuvad vaikides elutoas, klaasid käes ja kuulavad, kuidas Bronka vannitoas laulab: "Sacramento, beautiful sun, sing, sing, Sacramento, Sacramento!" Vesi soliseb. Vaikus. Asjade kukkumise kolin ja klaasiklirin. Bronka hüsteeriline naer. Uus asjade kukkumise kolin. Tadeuz tõstab pea ja kuulatab. Eva naeratab talle ja ütleb vaikselt: "Mulle meeldib."
"Anna andeks," kohmab Tadeuz, "See on nii mõttetu. aga ma ei saa talle midagi teah. Ma ei saa jõuga midagi teha."
"Ära teegi. Miks sina peaksidki midagi tegema. Las ta teeb, mis tahab. Väike armas lüüriline Bronka. Vala mulle veel."
Tadeuz valab Evale viina, Eva haarab tal kuklast, tõmbab endale lähemale ja suudleb.
Alasti Bronka, siit sealt verine, seisab uksel, vaatab vaikides. Tadeuz istub tagasi oma tugitooli, valab ka endale viina juurde ja paneb pudeli lauale.
Bronka räägib korraga väga rahulikult: "Ah, et joote. Jooge, jooge. Jooge, sõbrad. Õed, vennad, naised ja mehed. Jooge kohe terviseks. Siga, mulle sa ei toonud juua." Bronka haarab laualt viinapudeli ja joob.
Viinapudel käes, astub Bronka kõikudes akna juurde, haarab kardinast ja tõmbab selle ropsuga põrandale, kardinapuu kukub koos kardinaga. Bronka on rahul: "Ma ei olegi niis sitt, kui sa arvasid, Eva." Bronka ja naerab ja laulab vaikselt jorutades ja hoolimatult: "Kui on juba mürgel, siis mürgel lõpuni, kui on juba unustus, siis olgu täielik."
Bronka tõukab jalaga väikest kappi. Kapp kõigub. Bronka Tõukab kogu jõus, kapp, kõigub ja parantsatab ümber. Klirin.
Tadeuz tõuseb pooleldi, aga laseb ennast tagasi tugitooli ja rüüpab klaasist.
"Sina istu!," käratab Bronka. Bronka läheb teise tuppa ja jorutab veelkord: "Kui on juba unustus, siis olgu täielik." Bronka tuleb tagasi ja virutab lauale paki preservatiive: "Palun. aitab ühest pakist? Ei, mis, ühest pakist ei saa te midagi."
Ta kaob uuesti teise tuppa ja tuleb tagasi peotäie preservatiividega ja virutab need lauale: "Vaat nii."
"Mis sa tahad?," küsib Tadeuz vaikselt.
"Mina? Issand jumal, ma ei taha midagi. Millal sa varem oled minu käest küsinud, mida mina tahan? Mina? Kes mina üldse siin olen? Mina olen mitte keegi. Mitte keegi," ütleb Bronka, võtab laualt salatikausi ja virutab vastu seina. Ta vaatab ringi: "Ketshupit ei olegi? Nii sitalt on su naine laua katnud. Hea küll." Bronka võtab ükshaaval laualt asju ja viskab vastu seina. Rahulikult, süstemaatiliselt. Viinapudel jääb viimaseks. Ta kõigutab seda käes ja ulatab siis, pärast väikest kõhklust Tadeuzile. Tadeus võtab vastu. bronka lükkab laua külili ja läheb vilistades teise tuppa.
Teises toas tõmbab pauhh, riidekapi ukse lahti ja pesusahtli ühe hooga põrandale välja ja otsib endale riideid. "Kõik," räägib ta, "Kõik, kõik. Mulle aitab. Said, mis tahtsid, Bronka. Igaüks saab, mis ta tahab."
Ta üritab alusbükse jalga tõmmata, aga kõigub ja kukub põrandale pikali.
"Igaüks," ajab Bronka ennast uuesti püsti, "Saab, mis tahab." Tal õnnestubki püksid jalga vedada: "Aga mitte mina. Mina ei saa."

Kazimir vedeleb Makryna hurtsikus diivanil, ta ees on aurav teetass ja kauss pirutkatega. Mutike askeldab pliidi juures. Kazimir võtab nurgast balalaika ja mängib ja peatub siis. "Miks sa mind üles korjasid, emake. Oleks võinud jätta sinna vedelema."
"Öö on külm. Sa olid märg. Külm oleks su jalad ära võtnud, nagu minu vanamehel, kui ta hange magama jäi."
"Kus su vanamees on?"
"Surnud. Algul läksid jalad, aga ega ta joomist ei jätnud. Kuidas Bronkal läheb?"
"Bronkal, kust sa Bronkat tead. Nõid oled või? Kes sa oled?"
"Makryna. Me oleme ju ühest kandist pärit. Ma mäletan, kui te nii pisikesed olite. Mõtlesin, mis teist saab. Et äkki läheb teil paremini, kui teistel..."
Kazimir tinistab balalaikat: "A puskarit sul on, emake? Küla pealt leiaks?"
"Ma ei anna sulle. Lähed siit minema, küll siis jood jälle."
"Joon ja kukun jälle porisse. Sa ütlesid, et mõtlesid, mis meist saab. Me õppisisime kunsti. Bronka ja mina. Ma olin päris hea, tegin kirikusse ikooni ja inimestele tegin, teenisin hästi. Ah, Bronka lubas mulle järele tulla. Ei tea, kas tuleb. Ma ütlesin, et ta mingid riided võtaks."

Bronka jookseb oma majast välja, viiesajane käes lehvimas - taksopeatuse poole. Ta on kenasti riides ja kasitud. Tal tõmbab mütsi peast ja pistab taskusse, juuksed on märjad. Ta peatub hetkeks ja püüab keelega lumehelbeid. Ja jookseb siis edasi taksopeatuse poole.
Ei tea, kust, ilmub Mark, lahutamatu kitarrikast ikka käes, ise ikka purjus ja rõõmsameelne ja üritab Bronkaga sammu pidada: "Hei, miks sa eelmine kord mu taksosse ei tulnud. Kus sa lähed, ma viin su ära, ma olen jalgrattaga. Tule, istu pakiraamile. Kuule, moor..." ta peatab Bronka õlast.
Bronka peatub korraks ja näitab keelt ja krimpsutab nägu ja jookseb siis edasi. Mark ei jookse järele, pomiseb, lootmatagi, et Bronka veel kuuleks: "Ma tahtsin ainult juttu ajada. Sa meeldid mulle. Hei, kuidas su nimi oligi, ma teen sulle laulu, ilusa laulu?," hüüab ta valjemini.
Ja Bronka peab korraks ringi pöörab: "Bronka."


Tadeuz ja Eva on Tadeuzi korteris. Aknad on lahti, tuul liigutab kardinaid. Laual on tuhatoos konidega ja paar pudelit.
Eva vaatab Tadeuzi: "Ära rohkem joo."
"Miks. Mis vahet seal on?"
"Sa vajud ära."
"Vajun ära. Vajun ära mille juures? Ma ei taha nikkuda."
"Hästi."
"Sa küsisid, mis ajal mul raha vaja on?"
"Noo."
"Kohe. Tähendab, kui sul on võimalik."
"Noo, võibolla."
"Mis tööst sa rääkisid?"
"Koristamine."
"Teed nalja."
"Ei. Tegelikult tapmine. Teenus rikkale inimesele, kes ise ei saa tapmisega hakkama."
"Ja keda on vaja..."
"Teda ennast muidugi. Sedasama inimest."
Tadeuz naerab sunnitult: "Nalja teed."
"Ei."
"Oled sa seda varem ka teinud?"
"Ei, see on osa suhtekorraldusest. Mis on mu töö nagu sa tead."
"Ja sa ise pidid..."
"Jah, ma ise, nii on tellitud."
Tadeuz naerab, vangutab pead: "Ei, ma ei suudaks. On see püstoliga..."
"Ta ise muretses relva. Revolvri."
Tadeuz vangutab pead: "Ei ma ei suuda."
"Kirjuta mulle keskkoolikirjand teemal: "Kas Indrek tegi õigesti, et emale mürki andis? Kunagi sa oleks öelnud, et muidugi tegi."
"Ah, see on see, aga..."
"Jah, see on kirjandus. Väljamõeldis. Niisiis..."
"Sa tahad, et mina seda teeksin?"
"Kui sa tahad teenida. Varem poleks sa risti ette löönud."
Tadeuz lööb demonstratiivselt risti ette: "Millal?"
"Täna."
"Näita relva."
Eva võtab suurema revolvri ja paneb Tadeuzi ette lauale: "Tead, mida sellega teha?"
"Ma peaksin teadma." Tadeuz võtab relva ja keerab trumli välja: "Ja padrunid?"
"Ma annan."
"Kas sa seda mõtlesidki seal kohvikus, kui sa ütlesid, et asi on otsustatud?"
"Seda ka. Ma mõtlesin, et kas sa toime tuled."
Tadeuz harjutab kätt püstoliga: "Kui ma seda ei tee, olen mina ka mittekeegi. Sellest poleks Bronkal mingit kasu."
"Ära otsi vabandusi, otsusta."
"Sul on õigus. Ma otsustasin. Ma tahan oma autot tagasi saada, kuni sealt veel midagi saada on. Ma pean suusabaasi päätma. Kas see oli õige jutt..."
"Mis?"
"Et inimene ise tellis, et teda..."
"Kas sa otsustasid? Kui otsustasid, siis pole vaja rohkem rääkida. Mida vähem sa tead, seda parem."
"Hästi. Sa oled tugev, Eva."
"Sa võid ka olla. Sa suudad. Ma tean seda."
"Ma otsin endale midagi selga."
Tadeuz otsib teises toas endale võimalikult mittemidagiütlevad riided selga, piilub läbi uksevahe ja paneb pooliku pudeli joogiga tasku: "Kuule," hüüab ta teise tuppa: "Aga kas mingit riski on?"
"Kas sa ei usalda mind?"
"Ei."
"Ongi parem. Ära usalda mitte kedagi."
Tadeuz vaatab aknast välja: "Lund muudkui sajab ja sajab. Loodetavasti ei jää nad autoga kinni."
"Homme on sula."
"Porisse võib kinni jääda."

Rudolf istub antiikse moega laua taga - seljaga pooleldi akna poole ja kirjutab. Laual uhked kirjatarbed, paar väikest pudipadi asja, mingisugune pakk kilekotis. Avaras toas on hämar. Põleb vaid jalaga lamp laua kõrval. Rõduuks on paokil ja selle taga hõljub lumehelbeid ja kandub ka tuppa.
Nüüd ta juba lõpetab oma lühikest kirja: "...ja palun minu surmas mitte kedagi süüdistada. Minu lahkumine on minu vaba tahe." Ta käsi väriseb ja kiri tuleb hüplik.
Siis avab ta alumise laualaeka - kõrge - ja tõstab lauale pudeli ja klaasi.
Ta ei jõua veel valada, kui akna taha ilmub vari. Mees kuuleb mingit heli ja tõstab pea ja siis valab endale jooki, aga ei kiirusta jooma.
Eva astub selja tagant mehe juurde ja jääb sinna seisma.
"Lumekuninganna?," küsib mees. Eva ei vasta. Mees lükkab kirja enda eest lauanurgale. Eva astub lähemale ja loeb üle õla. Mees lükkab kilekotti keeratud pakki kirja kõrvale: "Sularaha." Eva võtab raha ja astub kaugemale.
"Millal siis? Ma mõtlesin, et kohe," ütleb mees.
"Jah," ütleb Eva võõral häälel ja astub rõduukse poole.
"Eva," ütleb Rudolf.
Eva peatub: "Jah?," ja ta ulatab ukse vahelt raha välja.
"See on hea kui kohe. Nii oli kokku lepitud, ainult...," mees neelatab, "...Eva."
"Jah."
"Tule siia."
Eva astub Rudolfi laua juurde.
"Tule siia," kordab Rudlof.
Eva seisab ta kõrvale. Mees pöodub Eva poole, võtab ta ümbert kinni ja surub näo vastu Eva kõhtu ja räägib vaevukuuldavalt: "Sul on ju seellik verine."
"Jah, on verine."
"Eva, ma kardan."
"Kui sa ei taha, siis..?"
"Ei, ei, ei, ei, ma tahan, ma tahan väga."
"Sa kardad."
"Jah, ma kardan."
"Ära karda. See ei ole valus."
"Oled sa kindel?"
"Olen."
"Aga, mis pärast saab?" Rudolf hakkab nutma.
"Millal pärast, kullakene?"
"Pärast seda."
"Pärast ei saa mitte midagi. Asoluutselt mitte midagi. Pärast on tühjus. Ja puhkus. Igavesti." Tadeuz astub vaikselt tuppa. Ta hoiab relva kahe käega, ta on näost kahvatu ja käed värisevad. Ta astub Rudolfi selja taha ja hoiab värisevikäsi revolvrit Rudolfi kukla juures ja vaatab pinevalt ja küsivalt Evale otsa.
Eva vaatab Tadeuzi värisevat relvahoidmist ja raputab pead. Ta osutab oma nimetissõrmega Rudolfi paremale meelekohale. Tadeuz astub Rudolfi küljele ja sihib meelekohta. Revolver tudiseb.
"Aga, mis sinust saab?," pomiseb Rudolf, "Mis sinust saab, Eva? Ega ma sulle kuidagi halba ei teinud?"
"Ära muretse, kallis, sa tegid mulle palju head."
"Ja sina mulle. Magame enne seda," hingeldab mees, "Maga minema."
Eva muigab ja raputab pead: "Sa ju, sa ju ei saa seda teha, kallis, sa ju tead."
"Jah, ma ei saa, ma ei saa, ma ei saa, kurat. Kas jumalat ei ole olemas?"
"Ei ole, ei, ei ole."
"Oled sa kindel?"
"Muidugi."
"Aga las tema, see, kes siin on magab sinuga ja ma vaatan pealt ja siis kohe..."
"Ei, kallis..." Eva noogutab Tadeuzile raevukalt.
Tadeuz haarab vasaku käega jõhkralt Rudolfi juustest ja surub revolvritoru meelekohta nii tugevalt kui jaksab. Puurib toruotsa pähe sisse ja Rudolf karjub meeleheitlikult: "Evaaaa!"
Ja Eva röögatab vihaselt: "Tadeuz!"
Ja Tadeuz tulistab.


Tadeuz ja Eva on lumisel tänaval.
"Oh, shit, nii palju makstakse või?," räägib Tadeuz ja laseb rahatähtedel sõrme alt läbi siriseda.
"Ega see pole lihtne töö."
"Jaah. Mis seal on siis?"
Eva muigab ja vaatab Tadeuzi: "Kõik peab korras olema. Enne ja pärast. Prestiizhsed inimesed."
Tadeuz peatub, võtab pudeli ja pakub Evale. Eva keeldub. Tadeuz kummutab ja joob mitu lonksu: "Sa annad selle mulle?"
"Sul oli ju vaja."
"Lähme toome mu mersu kohe ära. Võtame takso. Kuni mersust veel midagi järel on." Tadeuz haarab uusti rahapataka ja võtab sealt kupüüri.
"Ära võta seda raha. Las see läheb mersu eest. Küll ma maksan takso. Noh, mis nüüd."
Tadeuz toetab ennast posti najale ja oksendab. Lips kergab tuulejakai lukust välja ja Tadeuz hoiab seda käega oksejoast eemale.
"Noh, sa ei ütle enam, et see on ebaeetiline?"
"Kurat seda teab, mis on eetiline ja mis ebaeetiline."
"Jah?"
"Vaene olla ei ole kindlasti kuigi esteetiline."
"Esteet Tadeuz."
"Juba tülitseme."
"Ei, me ei hakka tülitsema. Sul on pingelangus, loomulik."
"Millal sellega ära harjub?"
"Teisel korral on täiesti lihtne. Puht tehniline külg nõuab muidugi tähelepanu."
"Sa oled võimas. Sa oled ilus. Ma tahaks sind suudelda."
"Pärast oksendamist. Suudle siis."
"Ei, vabanda."
"Suudle siis."
"Ma ei saa. Võtame takso."

Kazimir lesib mutikese tares diivanil ja hoiab Bronka kätt. Akna taga on taksotulede valgus. Kazimir on ikka veel pisut poolpidune. "Ängistab kuidagi. Sind ei ängista, Bronka?"
"Lähme koju," Bronka silitab Kazimiri kätt.
"Ei, ütle, kas ängistab?"
"Vahel ängistab."
"Sa tõid mulle riided?"
"Ma tõin sulle Tadja omad."
"Need on mulle liiga head."
"Sa ei taha neid?"
"Eks ma panen selga. Kas sul midagi juua on?"
"Selle ma unustasin. Isegi tahaks."
"Küsi vanamuti käest. Tal on kuskil."
"Ostame tee pealt. Mul on raha."
"Anna mulle natuke raha."
"Kui palju."
"Noh, anna sada krooni."
"Ma ei tea, kuipalju sõit läheb. Võta, võta siis."
"Hakkame nüüd minema, Kazja."
"Ei viitsi. Tule siia minu juurde. Tule, lesime koos. Mäletad, kuidas me väiksest peast ühes voodis magasime?"
"Kazja, ma lähen vist lahku."
"Mis siis juhtus."
"Mitte midagi pole juhtunud, aga..."
"Tadeuz petab sind."
"Ei. Tähendab ma ei teagi. Aga mitte selles pole asi. Tal pole hea minuga. Ma olen liiga närviline, ma ainult tüütan."
"Sa oled tegelikult väga hea kunstnik, Bronka."
"Sa olid ka. Mis sest kõigest kasu on, kui me oleme sellised hädavaresed."
"Parem hädavares kui siga."
"Tadeuz ei ole siga."
"Ei, muidugi ei ole. Võib olla mina olen. Kus see vanamutt on. Nägid teda. Tundsid ta ära?"
"Ei, ma ei näinud. Näe siin kotis on Tadeuzi vana spordidress. Oi, sa oled nii must. Mis juhtus. Aelesid kuskil poris. Oh, Kazja, Kazja."
"Ma määrisin su ära."
"Pole midagi."
"Anna mulle hoopis see oma jakk selga. Ma ei taha Tadeuzi jakki."
"Pükse ma ei saa sulle ju jalga anda."
"Las siis olla Tadeuzi püksid. Aga anna oma jakk."
Tadeuz tõmbab riided selga.
Bronka vaatab, mis rahad tal on: "Kas ma jätan mingi raha talle laua peale?"
"Ah, mis, ega sina ei jõua kõiki vanamutte siin ilmas kinni maksta."
"Ta ju aitas sind. Ta on hea."
"No ja siis. Sa oled ka hea mu vastu. Aga mina röövin su homme võibolla paljaks. Mis su headusest siis kasu on. Sulle või mulle endale."
"Sa ei ole nii paha, Kazja."
"A vaat kui röövin siit midagi kaasa. Lihtsalt, et mutti õpteada, mida kuradit sa hea oled, kui sulle pärast ikka ära tehakse."
"Läheme, Kazja."
"No lähme siis, pühak. Sa oled pühak, Bronka, aga see sööb sul hinge seest. Näed mis on heade inimeste palk. Vaat see." Kazja näitab Bronkale.
"Mina ei ole pühak, Kazja. Sa ajad ikka tühja juttu."
"Mis tühja juttu ma ajan. Sa ei oska kuulata. Mul on mõtteid, Bronka, ma tean üht teist inimeste kohta öelda. Keegi, raisk, ei julge välja öeda, kuidas asjad tegelikult on. Kõik nihverdavad kuidagi. Omakasuks. Aga öelda seda ei julge. Valetavad. Politseinikud, kes mulle peksa andsid. Ei, ma ei ole nende peale pahane, ma suudlen nende käsi ja palun hingeõnnistuse eest, aga perse ma pugema neile ei hakka."
"Kazja, ma palun," Bronka istub ja hakkab nutma.
"Bronja, Bronka, väike õde, mis sul on, rase oled või?"
"Ei ole," karjatab Bronka ja nutab veel valjemini.
Takso tuututab väljas.
"Mine ütle talle, Kazja, et ta ära sõidaks. Võta, maksa talle. Ma ei saa praegu."
"Kuidas me siis ära saame."
"Helistame uue takso. Ma ei saa praegu."
Kazimir läheb ja maksab takso ära. Autotuled kaovad akna tagant. Kazimir tuleb tagasi. Bronka istub ja nuuskab nina ja vaatab ringi: "Mis koht see on, Kazja."
"Ma ei tea, mingi vanamuti juures."
"Seal ripub valge kittel."
"Võibolla ta on seatalitaja."
"Seatalitaja, miks?"
"Ta rääkis sigadest mingit naljajuttu."
Bronka tõuseb ja vaatab ringi. Seal on arstikapp. Bronka vaatab seda pikalt ja siis läheb ja tõmbab sahtli lahti. Selles on günekoloogiriistad: "Kazja, ma olen siin olnud."
"Millal?"
"Ma ei tea."
Mutike tuleb sisse: "Süüa tahate lapsed?"
Bronka vaatab teda altkulmu: "Kes te olete? Vabandust."
"Makryna."
"Makryna? Ei, ei, ei, mitte..."
"Ära pelga mind, Bronkake. Ma tundsin teid juba väiksena. Kaevanduste juures."
"Sa olid..."
"Ma olin arst. Ja ämmaemand. Ma olen see hull, kes ikka hullu juttu rääkis. Te kõik kutsusite mind hulluks Makrynaks."
"Ja siis..."
"Siis lasti mind lahti, kui ma tüdrukid aitasin, kui poleks tohtinud, tüdrukuid, kes hätta olid jäänud, ja ma tulin siia. Ja siis sa käisid siin Bronkake. Sa olid võibolla neliteist või viisteist. Ära nuta, Bronka. Kõik läks ju hästi, tookord."
"Ei läinud hästi."
Bronka sööstab uksele: "Ei, ei, ma ei või," ta vaatab õue ja tuigub edasi välja ja astub otse tühermaa poole. Ta on juba üsna kaugel.
"Kus ta läheb, rumal laps," räägib Makryna tasasel häälel, "Seal on ju karjäärid. Ja kuristikud. Ja järv. Vaata ta järele, Kazimir, poiss."
Kazimir tuleb uksele: "Bronka, kus sa lähed? Tule tagasi, Bronkaa!"
Aga Bronka ainult lisab sammu ja kahlab läbi lume. Kas ta teab, et seal on karjäärid ja kuristikud?
Kazimir tormab Bronkale järele. Aga Bronkal on tubli edumaa. Nüüd hakkab Bronka jooksma.
Bronka hingeldab, ta ei jaksa eriti. Ta ei vaata kordagi seljataha, sööstab aina edasi. Ja ees ongi vana karjäär, ilus ja lumega kaetud.
Bronka peatub hetkeks ja vaatab ringi, ta otsib midagi. Ta ei näe, seda mida otsib ja tormab edasi.
Enne kui ta arugi saab on lummemattunud järsul nõlval ja libiseb alla. Bronka ei pea vastu ja ta kurgust tuleb kähe ja pikk artikuleerimata karje.
Ta veereb mööda kive ja lund ja jääb lamama. Aga ta ajab ennast uuesti püsti ja liipab edasi. Ta on ennast ära löönud, peatub ja paneb lund näole ja to
rmab uuesti edasi. Kazimir jõuab karjääriservale, näeb eemal liikuvat pisikest Bronkat. Ta röögatab veelkord. "Bronkaaa!"
Bronka ei peatu. Ja siis sumatab ta lume alla, varjatud kruusaauku. Vaid hetke seal ennast kogunud, hakkab ta visalt august välja ronima. Augu külg ei olegi nii järsk, aga Bronka on väsinud. Aga ta tahtmine on väsimusest suurem ja Bronka kisub ennast kätega ülespoole.
Bronka saab kruusaaugust välja ja liipab edasi.
Kazimir üritab karjääriservast alla kõndida, aga ühel hetkel libiseb ja kukub ja veereb temagi.
Bronka on jõudnud karjääripõhja järve juurde. Seegi on lume all. Ainult kaugemal paistab natuke lahtist vett. Bronka on nüüd rahuli, kuigi hingeldab. Ta naeratab ja ta huuled liiguvad.
"Bronkaa!" karjub Kazimir ta selja taga.
"Kazja," sosistab Bronka, "Tadja," ja astub otse lummemattunud järvele. Ega tal polegi vaja palju astuda, juba vajub ta läbi lumealuse jää. Ta vajub ja ei kaob ja tee midagi pinnale tõusmiseks.
Kazimir on vihane: "Idioot, lollpea, kuradi idioot." Kazimir kühveldab läbi lume nii kiiresti kui jaksab. Ta jõuab järveservale ja sööstab otse edasi mustava augu poole, aga vajub oma raskusega juba enne läbi jää.
Karjäär on seltkohast madal, Kazimirile vaevalt vööni, aga kazimiril on raske edasi jõuda, sest ta vajub iga sammuga läbi jää. "Bronkaa!," röögatab ta veelkord ja siis on juba niikaugel, et võib ülepeakaela mustavasse jääauku viskuda.
Juba on Bronka tal nattipidi käes ja kazimir tõstab ta jalgupidi üles ja raputab. Bronka seest voolab külma vett nagu kraanist. Aga Bronka näol on ikka alles naeratus.
Kazimir tõstab Bronka selga nagu lastud looma ja astub tagasi vanamuti maja poole.

Taduz ja Eva uhke villa ees, mille ette on pargitud Tadeuzi mersu, nüüd juba hirmsal kombel porine. "Sead, oinad," karjub Tadeuz villa poole. Aga seal ei reageeri ta karjumisele keegi.
Tadeuz kõnnib ümber oma Mersu: "Raisad, mis nad on talle teinud, Nad on teda ikka põhjalikult hooranud. Nad on, kurat, ta läbi tõmmanud. Seisid väljalasketoru juures ja tegid rivi. Ilma kantossita."
"Lähme, Tadeuz," ütleb Eva. Ta seisab mõne meetri kaugusel ja tõmbab suitsu.
"Ladnushki," Tadeuz istub sisse ja patsutab armatuurlauda, "Minu vana pann." Ta keerab süütevõtit. Auto ei käivitu. Starter ei vea üldse ringi.
"Noh, mis on," Eva istub masinasse.
"Anna see tukk, ma näitan neile sigadele," Tadeuz kargab ootamata välja ja röögatab: "Raha saite, jah? Nahui teil seda autot oli vaja nikkuda."
Maja valgete akende taga ei eruta Tadeuzi karjumine kedagi.
"Aku tal üldse on sees või?" Tadeuz tõmbab kapoti lahti: "Kurat, aku on sees, aga jumalast ära nussitud ilmselt. Istu rooli."
"Mis sa plaanid?"
"Siin on kallalku peal. Ma lükkan ta mäest alla. Istu rooli, keera süüde sisse, pane teine käik sisse, hoia sidurit all ja kui on kiirust, siis lase sidur üles. Oota, ma ei jaksa lükata, tule, aita. Noh, hüppa nüüd kähku sisse."
"Hüppa ise, ma ei jõua," Eva jääb jõuetult seisma ja otsib uut suitsu. Tadeuz jookseb ennast kokku võttes autole järele, kallak läheb järsemaks ja see pole lihtne, aga Tadeuz saab järele ja suudab poikvel autoukse lahti rebida ja sisse istuda.
Mootor tõmbab käima. Tadeuz jätab auto seisma ja laseb mootoril akut laadida. Eva astub, laisalt ja suitsetades, autoni. Ta istub autosse ja toetab lauba armatuurlauale: "Ma olen väsinud, Tadja."
"Sina ka."
"Kes siis veel?"
"Bronks, kes muu, Bronja, see tapab ennast üle päeva, ainult kuidagi ei saa ära tapetud."
"Sa ju armastad teda."
"Jaa."
"Ma armastan sind, Tadeuz."
"See on loll jutt."
"Sa tead, et ei ole, olen vist armastanud koolist peale," Eva võtab kotist revolvri, paneb ühe padruni trumlisse, tõmbab trumli ringi käima ja kui see peatub siis vinnastab revolvri.
"Mis see siis nüüd on, armastusest või?"
"Ei, Tadeuz. See on minu mäng." Eva vajutab päästikut ja see plõksatab. Eva teeb trumli lahti ja võtab padruni välja.
"Anna mulle ka," ütleb Tadeuz.
"Milleks, mul on oma skoor. Trumlis on seitse auku ja sina võtsid täna seitsmenda enda peale."
"No siis ongi minu kord, anna siia."
Eva annab revolvri Tadeuzile ja jääb aknast ette välja vaatama.
"Padrun," ütleb Tadeuz.
Eva annab talle padruni.
Tadeuz paneb padruni trumlisse, lükkab trumli revolvrisse ja tõmbab ringi käima. Vinnastab revolvri ja paneb meelekohta. Eva vaatab esiaknast välja ja ootab. Süütab suitsu ja ootab veel. Siis keerab raadio mängima ja samal hetkel kostab Tadeuzi poolt pauk. Eva pöördub järsult. "Sa süda!"
Tadeuz vaatab talle lollilt otsa: "Ma lasin läbi autokatuse," ütleb ta.
"Anna siia," käratab Eva ja saab revolvri, "Sõida."
Tadeuz sõidab ja tal käed värisevad. Siis ta peatub metsa veeres ja ta nutab ja ta pea vajub roolile: "Minust ei olnud meest, minust ei olnud meest, kulla Eva, ma ei ole keegi."
"Jäta," ütleb Eva, "Ära põe, vana munn. Sa pead kasvama. Sa oled liiga lõdvalt elanud." Eva kummardub, teeb Tadeuzi püksiluku lahti ja toimetab püksiaugu juures.
"Ma ei saa, ma ei saa," oigab Tadeuz.
Raadio mängib ja Eva liigutab oma pead ja raadiost algab juba järgmine lugu. Ja Tadeuz tõmbleb ja Eva tõstab pea ja laseb omapoolse akna alla ja sülitab õue ja paneb suitsu ette. "Ega ma ei teinud seda tema pärast," räägib Eva, "Ma tegin seda enda pärast. Tema oli vaid ettekääne. Kunagi paar aastat tagasi ostsisngi ma endale relva ja käisin harjutamas sellepärast, et olla valmis seda tegema, kui hetk käes on."
"Miks?"
"Kust mina tean miks. Sellele ei ole vastust. Või on palju vastuseid, aga ükski pole piisav. Võibolla sellepärast ma polegi veel seda teinud."
"Ja sa ei karda?"
"Mis siin ikka karta. See on otsustamise küsimus. Kui me ei julge otsustada isegi nendes asjades, milles meil on võimalik otsustada, mis me siis väärt oleme."
"Teiste eest ei tohi ju otsustada."
"Ah, sa ei tea kunagi päris täpselt, millal su tegu teisi mõjutab ja kuidas mõjutab. Sõida."
"Kuhu."
"Ma ei tea. Sõida lihtsalt."
"Mul on kerge ja raske sinuga koos olla."
"Lähme kuhugi klubisse."
"Kui sa tahad. Bronka..."
"Bronka toob Kazjat ära ja neil on kaugelt tulla. Sul on aega otsustada."
"Mille koha pealt?"
"Kellega sa jääd. Ma ei sunni sind."
"Lähme siis."


Bronka, ikka veel märg, suurrätik ümber ja Kazimir liibuvad niisked riided ümber, Makryna maja ees takso juures. Makryna saadab neid. Bronka sööstab tagasi Makryna juurde ja kallistab teda. Makryna paitab Bronkat. Bronka nuuksub.
Siis ronivad Bronka ja Kazimir taksosse. Taksojuht vaatab neid. Talle see asi ei meeldi. Bronka nuuksub ikka veel.
"Lähme kõigepealt sinna, kust saab viina osta," ütleb Kazimir.
"Missugust viina?," küsib taksojuht.
"Issand jumal, ükskõik missugust viina. Seda, mida Kristus jõi. Valget viina. Või kasvõi puskarit. Kasvõi piiritust."
Auto sööstab teele.

Tadeuz ja Eva tantsivad klubis. Melu ja möll nende ümber. Nemad tantsivad teineteise vastu liibunult.
"Veel juua," rebib end Tadeuz lahti, "Võtame veel juua."
"Noo."
Nad kahlavad läbi tantsijate ja Tadeuz pomiseb: "See on põrgu, see on tõeline põrgu."
"Sul raha on?," küsib Eva.
"Ei, sul on."
Nad sumpavad edasi läbi tantsijate ja saavad baarist oma joogid. Tadeuz kallab enada oma aega viitmata kurku: "Teeme keppi."
"Kus?"
"Ma ei tea."
Tadeuz haarab Eval käest ja veab teda edasi. Nad ronivad poodiumile ja jõuavad DJ puldi taha. Tadeuz vaatab ringi. Minna pole kuhugi. Ta haarab Eva koti ja karbab sealt rahatähti ja viskab need DJ kõrvale põrandale. Ja surub Eva DJ laua taha põrandale ja kisub ta uhke ja verise seeliku üles.
Tadeuz vaatab üles. DJ vaatab neid, kuigi ta käed on helipuldil. Tadeuz krabab Eva kotist pisikese revolvri ja suunab selle DJ-le.
"Pane ära," ütleb DJ läbi valju muusika ainult huultega.
"Pane ära," sosistab Eva Tadeuzile kõrva.
Tadeuz paneb revolvri tagasi kotti ja paneb Evale sisse. Muusika mürtusb, tuled vilguvad.


Kazimir ja Bronka, üleni märjad ikka veel on jõudnud Tadeuzi ja Bronka korterisse. Kazimiril on väike asunik. Ta rüüpab sealt ja röhitseb.
"Võta märjad riided ära," ütleb Bronka ja võtab juba enda omi, "Peaks vanni minema, sooja vanni."
Kazimir kisub oma räpaseid märgi riideid seljast: "Koos vanni või?"
Bronka valab endale baarist jooki, segab teise joogiga, ta huuled liiguvad, siis ta ärkab. "Mis sa ütlesid?"
"Koos läheme vanni või?"
"Ei, sinna ei mahu. Ma panin vee jooksma. Käi sina ära."
Kazimir joob: "Ah, viin on hea. Pane muusikat."
"Mida? Millist muusikat?"
"Venelasi. On sul?"
"On. On, on." Bronka paneb kasseti peale ja pomiseb: "Kus nad on? Ah, ükskõik, kõik ükskõik."
"Sul on hing katki, Bronka. Ma ju näen, õeke, ma näen." Muusika plahvatab valjusti käima, valjusti ja kirglikult ja kuskilt keskelt: "Otshi tshornõje, otshi strastnõje, I perekrasnõje, kak ljublju ja vas..."
Kazimir naerab ja tõuseb ja tantsib, algul aeglaselt ja siis üha pöörasemalt. aeg ajalt peatub, et naerda ja siis jätkab tantsimist. Bronka purskab koos temaga naerma ja söötab ka tantsima.


Tadeuz ja Eva on tulnud klubist, lamavad selili lumehanges, vaatavad taevasse.
Eva räägib: "Tühi, tühi, tühi. Kõik on justkui hästi, ma saan hakkama, aga tühi, tühi tühi. Oled seda tundnud?"
"Ei ole." Tadeuz paneb suitsu ette ja puhub suitsu taeva poole.
"Mille nimel. Kõike ma teen teise jaoks, endale mitte midagi."
"Ma lootsin niiväga Bronkale, aga sellest ei tule midagi välja. Ma ei sa temaga hakkama. Ta muudkui soiub enesetapust. Korra lõikas ta endal veenid läbi, aga ta ei teadnud, kus veenid on, ta lõikas siitpoolt," Tadeuz näitab oma randmele.
"Ma olen alati tahtnud kedagi aidata. Kuigi ma olen uhke."
"Uhke sa oled."
"Ja üksi."
"Kõik on üksi."
"Jah, teadagi. Anna mulle üks suits."
Tadeuz paneb teise suitsu põlema ja torkab Evale suhu ja Eva räägib: "Mis saab siis nüüs?"
"Ma ei tea, sina tead?"
"Ma tean, aga see ei aita mitte midagi."
"Anna veel oma revolvrit."
"Ei. Ja seal ei olegi padruneid."
"Aga see üks on?"
"Sa lasid selle välja."
Tadeuz kummardub, võtab Eva kotist revolvri ja karbist ühe padruni ja paneb padruni trumlisse, suleb trumli ja tõmab trumli ringi käima.
"Mis nüüd?," küsib Eva.
Tadeuz laseb ennast uuesti selili ja vinnastab kuke. Ta paneb revolvri endale suhu, ootab, võtab suust ja surub Evale vastu meelekohta, ootab, ja Eva ootab.
"Ära mängi," ütleb Eva.
Tadeuz sihib otse taevasse ja vajutab päästikule. Revolver klõksatab.
"Iga kord see ei juhtu," ütleb Tadeuz.
"Ei."
"Mul on katuses nüüd auk."
"Sul on katuses nüüd auk. Palju maksab?"
"Midagi ei maksa."
"Ma pean kusele minema."
"Mine." Tadeuz tõuseb ja läheb natuke kõrvale ja kuseb.
Eva tõuseb ja hakkab lund veeretama. Ta teeb piskiese lumememme. Tadeuz tuleb tagasi, otsib Eva kotist veel padruneid ja torkab padrunid lumememmele nööpideks, suuks ja silmadeks.
Eva on seda kõrvalt vaadanud. Ta korjab kõik padrunid lumememmest välja viskab kaugemale lumme.
"Lollus. Pole vaja," ütleb ta ja tõukab pisikese silmitu lumememme jalaga külili.

Kazimir ja Bronka koos voodis teki all, alasti. Joogid käeulatuses.
"Kus Tadeuz on," küsib Kazimir.
"Mul on ikka alles külm," lõgistab Bronka hambaid.
"Joo natuke."
"Kurat, ma ei taha juua."
"Joo, saad sooja."
Bronka joob. Ja hakkab uuesti nutma.
"Ära nuta, ära nuta, Bronka, mu kallis," Kazimir silitab Bronkat.
"Tadja, Kazja, mis sa teed."
"Jää magama, Bronka."
"Pane mulle muusikat."
"Mida, kustkohast?"
"Seda, mis seal makis on."
Kazja läheb ja otsib maki ja seal ongi kassett sees. Ta paneb selle mängima. Tuleb õrn lastelaul. Bronka keerab ennast magama. Ta suunurk tõmbleb. Kazimir teeb suitsu: "Ah, Bronka, sulle on kõva türa vaja, see on kõik, mis sulle vaja on. Kõva türa ja karmi kätt. Linn on su ludriks teinud."
"Mis sa räägid, Kazja."
"Midagi. Tõtt räägin."
"Tule magama. Homme oleme targemad."
"Kus see su mees on siis."
"Ma ei tea, nad on kuskil koos Evaga."
"Evaga? Sellesama Evaga."
"Sellesama Evaga."
"Ai sa lits. Kuule."
"Mis?"
"Kas siin on kuskil veel viina?"
"Ma ei tea, Tadjal oli kuskil."
Kazimir kondab mööda korterit, otsib viina. Leiabki. Ja kulistab otse pudelist. Läheb ja joob kraanist solinal vett peale. "Eh, tuss," soiub Kazimir, "Kuidas nad elavad, ei au ega häbi. Ja kuidas meid kasvatati. Pioneerirätid, rivi, viled ja trummid. Jumal aita meid, kui sa oled olemas." Kazimir lööb risti ette ja pomiseb: "Eh, tuss." Ja kobib siis Bronka kõrvale magama.

Taevast sajab ikka lund. Ja Eva mõtleb: "Temast ei ole asja. Kellest on üldse asja? Lumi on hea. Ja mis siis. Ja ma olen purjus. Ja mis siis. Mis saab? Ah, ükskõik, mis saab. Millal see ei ole olnud ükskõik. Ainult siis, ainult siis, aga mis siis. Ainult siis, kui keegi on korda läinud. Kas Tadeuz läheb korda. Ei lähe tegelikult. Kas ma ise lähen endale korda. Ainult natuke. Ja kogu see elu ongi ainult natuke. Võibolla ma ei peaks Bronkat tapma. Trumm ja pulgad."

Broka ja Kazimir on voodis. Bronka magab, Kazimir vaatab lage.
Broka keerab ennast ja paneb jala üle Kazimiri: "Tadja, oh, Tadja."
Kazimir silitab Bronkat: "Jäta, Bronja."
"Tee, et kõik olleks hästi. Et kõik oleks hästi nagu Eva ütles."
"Bronka, kui sa ei jäta, siis ma teen sulle."
"Tee mulle."
"No hästi, siis ma teen sulle." Kazimir tõuseb ja läheb joob. Ja läheb voodisse tagasi: "Bronka, ma teen sulle."
"Sina, Kazja?"
"Sa ju tahad."
"No tee mulle siis sina. Mida mul on kaotada."
Kazimir ronib Bronkale peale ja raiub teda. Bronka hoiab silmad kinni, kuni viimaks, enne orgasmi, avab silmad: "Ja oledki...sina...Kazja."
Kazimir läheb kuni lõpuni. Bronka silmist voolavad pisarad: "Tegid mulle lapse, Kazja?"
"Jah, tegin. Kui ma panen, on kohe laps taga."
"Kazja, Kazja, vana räpane orikas..."
"Jah, vana räpane orikas. Kes te siin ise olete?"
"Kazja, sa tapsid mu."
"Ma võtan ühe lonksu."
Kazimir sirutab ja võtab veekannust pika janu ja siis jäävad nad Bronkaga küljekuti magama.

Tadeuz ja Eva istuvad Tadeuzi korteri köögis ja teevad suitsu. Vaikides.
Tuleb Bronka, lina ümber: "Ja teie siin?, ma tahtsin pesema minna."
Tadeuz ja Eva vaikivad ja Bronka läheb vannituppa.
Bronka hüüab vannitoast: "Tadja, kuule Tadja, tule aita mind."
"Mis on?," hüüab Tadeuz.
"Tadja, ma ei saa, aita mind."
Tadeuz läheb vannituppa. Bronka on ennast alt pesnud ja kükitab kuivas vannis, alasti: "Mis juhtus Tadeuz?"
"Mis sa mõtled?"
"Mis juhtus?"
"Eva ostis meie auto välja. Ma pidin ta võlgade katteks käest ära andma. Ma sain ta tagasi."
"Mis teie vahel juhtus?"
"Midagi."
"Nikkusite?"
"Mida sa mõtled?"
"Ma küsin, kas te nikkusite?"
"Tead, Bronka..."
"Ei või jaa?," Bronka tõuseb püsti ja vaatab Tadeuzile näkku: "Ei või jaa?"
"Jaa."
Bronka naerab kõlavalt: "Ja meie ka. Kuuled. Meie ka nikkusime. Noh, ma ei ole enam ilus. Ma ei ole enam kodukana. Ma olen bitch. Sulle meeldib?"
"Bronka, jäta, sa oled purjus."
"Jaa, ma olen purjus."
Bronka tõuseb kõikudes, kuivatab ennast.
Tadeuz läheb tagasi kööki ja paneb uue suitsu ette.
Eva tõuseb: "Ma lähen minema."
Bronka tuleb vannitoast, rätik ümber: "Ei, ära mine ära, Eva, palun ära mine ära."
"Miks?"
"Ma olen nii läbi. On teil midagi juua?"
"Veini on."
"Andke mulle."
Eva valab Bronkale klaasitäie ja Bronka joob värisevi käsi.
Tadeuz seisab mornilt akna juures ja teeb suitsu.
"Ma keppisin Kazjaga," nutab Bronka.
"Esimest korda?," küsib Eva.
"Jaa. Jaa."
"Joo veel," Eva ulatab Bronkale veel veini ja Bronka joob ja langeb Evale kaela: "palun, Eva, ära mine ära. Ma ei saa hakkama."
"Mine magama, Bronka, küll me pärast vaatame, praegu oleme me kõik vintis."
Tadeuz tuleb akna juures ja võtab Bronka sülle. Bronka niutsub: "Aah, ooh, Eva, palun ära jäta mind üksi, ma ei tule endaga välja."
Eva paneb suitsu ette: "Ma ei lähe kuhugi."

Öö. Tadeuz on köögilaua taha magama jäänud. Eva istub köögis, tülpinud, veiniklaas ees, vaatab aknast välja. Näppude vahel on tal kustunud sigaretikoni. Kazimir magab suures voodis. Bronka kushetil.
Bronka ärkab ja näeb Kazimiri - vaatab teda natuke aega ja mõistus ta pilgus kipub ähmastuma, peas suriseb. Bronka hakkab karjuma. Karjub ja ja karjub ja karjub. Artikuleerimatult ja meeletult, seni kuni häält veel on.
Tadeuz magab endiselt köögilaual. Eva kuuleb röökimist, aga vaatab endiselt apaatselt aknast välja, koni näpu vahel. Kazimir magab ka nagu surnu.
Bronka otsib kobades - tundub nagu nägemisega ei ole tal enam ka kõik korras - üles oma unerohutopsiku, seal on kümmekond tabletti, ta kallab endale kõik suhu ja neelab raskustega alla. Siis rändab ta kobades mööda korterit. Ta lükkab ümber Eva koti ja sealt vajub välja revolver.
Bronka põrnitseb revolvrit ja tuletab meelde, mis see on ja mis sellega tehakse. Kobades õnnestub tal revolver vinnastada ja ta paneb revolvri endale meelekohta ja vajutab. Revolver plõksatab. Bronka vinnastab kobades uuesti, paneb endale meelekohta ja vajutab. Revolver plõksatab.
Eva istub liikumatult, aga ta kuuleb plõksakat. Eva viskab koni tuhatoosi ja süütab uues suitsu ja kuuleb veel ühte plõksakat. Ja varsti veel ühte. Siis hüppab Eva püsti.
Eva sööstab köögist koridori ja tõukab Bronka jõuliselt põrandale. Haarab Bronka käest revolvri: "So loll, sa igavene kuradi loll, see ei ole sinu oma, idioot, see on minu mänguasi ja minu mäng!"
Bronka kukub maha, nutab.
Eva peksab teda jalgadega: "Sa vana raisk, tahad mind türmi saata. Hüppa aknast alla kui tahad. Mine ja uputa ennast ära kui tahad."
Eva võtab trumli välja kontrollib. Trumlis on üks padrun. Eva võtab padruni ja kukutab endale taskusse. Võtab kiiresti revolvri osadeks ja viskab tükid oma kotti ja istub taburetile. Bronka ägab põrandal ja sipleb, aga jääb rahulikumaks, unerohi mõjub.
Bronka kiire äravajumine tundub Evale kahtlane. Ta vaatab toas ringi ja näeb tabletipurki. Sikutab Bronka kiiresti vannituppa vanni kohale ja topib talle näpud kurku. Bronka oksendab.
Rabistamise peale ärkavad Tadeuz ja Kazimir ja tulevad ka vannioaukse juurde.
"Mis sa ikka pingutad," viskab Kazimir, "Varem või hiljem viskab ta nagunii sussid püsti."
Tadeuz lööb Kazimirile rusikaga näkku. Tugevasti. Kazimir kukub. "No tere, sugulane," irvitab ta, "Tere, Eva. Rõõm näha."
"Leidsite hea aja," viskab Eva üle õla, "Härrasmehed."
Bronka ägiseb ja rögiseb vanni kohal.

Uni. Taevast sajab pori. Bronka püherab poris. Tal on vastik. Ta tahab karjuda taeva poole, aga pori kukub talle suhu. Ta viskleb, rabeleb, pöörab näo maa poole, sülitab, oksendab ja kisendab. Taevast hakkab sadama vihma. See peseb Bronka puhtaks. Siis hakkab sadama lund ja Bronka kattub lumega. Ta naeratab ja uinub või sureb.

Eva suhtekorralduskontor. Eva kabinet. Ilus klaar päev. Eva istub arvuti taga ja arutab Tadeuziga tööasju: "Ole hea, vii paberid neile isiklikult ära. Aja nendega natuke tühja juttu ja katsu aru saada, kas nad on rahul. Kui vaja, kutsu boss kuhugi sööma."
Tadeuz on napp: "Okei."
"Ja mine käi kindlasti Bronkat vaatamas. Ma tuleksin ise ka, aga täna on väga tihe päev. Tervita minu poolt. Vii lilli."
"Ma ei taha minna."
"Mine kindlasti. Tadeuz. Palun. Haiglas on ikka väga sitt."
"Eks ta ole."
Eva astub tadeuzi juurde ja lööb talle kergelt pliks-plaks vastu nägu: "Ära üles. Sa ei jää siia igaveseks. Minu jooksupoisiks. Sa pead jalule tõusma."
"Ma müün korteri maha ja maksan sulle raha ära."
"Nii," ja nüüd löö mind nagu ma sind lõin. Aga mitte liiga kõvasti. Kase käia. Löö. Nüüd."
Tadeuz lööb Evat samamooodi nagu Eva teda lõi.
"See on parem, Tadeuz. Kas mu meik läks segi?"
"Ei. Sest mul on veel raha vaja."
"Müü parem oma auto maha."
"Ma ei saa ilma autota."
"Seni kuni asjad korda saad, sõida minu omaga. Võtmed, paberid. Teeme volituse ka." Eva annab Tadseuzile võtmed ja paberid ja kirjutab kiire käega vabas vormis volituse: "Mine. Mul on kiire."

Kööktuba säärvandiga. Vaene ja räämas elamine. Seinal ripub vaimulikuub ja raske rist. Külmaveekraani all solgiämber.
Roma, paks valge kõht õieli, pikad rasvased juuksed ja habe sorakil, kepib oma poolemeelset elukaaslast Marusjat. Pumpab tugevalt, süstemaatiliselt ja täiesti ükskõikselt ja õpetab samal ajal Marusjat: "Aga sina ära osta seepi, mis maksab viis krooni. Turul maksab seepa ainult kolm krooni. Ole tubli naine, siis meil on kõik korras. Nii, Marusjake, veel natuke..."
Säärvandi tagant kost kõva peerulörin.
Roma sinnapoole ei vaata, aga käratab: "Teed haisu, Kazimir, ei ole ilus. Me elame ikka kultuurselt. No nii, sina mine nüüd meie külalise juurde, Marusjake ja ole temaga ka ilusti. Tema annab meile raha. Siis pole sul vaja tänaval käia. Ma enam ei saadagi sind. Kui sa tubli oled ja ostad odavat lahtist piima."
Marusja, alandlik, pikkade juustega, lühike särk seljas, läheb säärvandi taha. Seal ongi Kazimir sirakil. Marusja jääb ta kusheti ette seisma. Pea maas. Kazimir ei kiirusta eriti. Vaatab Marusjat ja ohkab siis, nagu peaks millegi vastumeelsega tegelema: "Mine pese ennast õige ämbri peal ära. Aga pese korralikult. Kultuurne inimene."
Marusja läheb ja laseb kraanist kopsikusse vett: "See on ju külm vesi, mul hakkab külm."
"Pole midagi, karastad ennast," kommenteerib Roma ja hõikab: Kazimir, ah, Kazimir?"
"Noh."
"Kas täna jooma hakkame."
"Eile ju jõime."
"Jõime. Joome täna ka."
"Vaatame."
Marusja kükitab ämbri kohal ja peseb ennast kopsikust ja vingub: "Külm vesi. Ma saan tupepõletiku."
"Ei saa sa mingit põletikku," käratab Roma, "Sõna peab kuulama. Tubli naine kuulab alati sõna. Kui mina poleks sind enda juurde võtnud, elaksid ikka veel tänaval. Siin on sul soe, süüa saad ka vahel."
"Mul on kõht tühi," vigiseb Marusja.
Roma silitab enda paksu kõhtu: "Poelgi vaja liiga paksuks minna."
Kazimir onaneerib, et tal kõvaks läheks ja Marusjat keppida saaks: "Kuivata ära ka," käratab ta.
"Mis sa nüüd Kazimir, märjalt on ju parem. Hea libe ja mõnus," õptab Roma, "Sa ei tunne asja, Kazimir.
Marusja kuivatab ennast kaltsuga. Vaatab, et Roma ei näeks ja haarab laualt ühe silgu ja kugistab malla.
Aga Roma nägi ära.
Ta ajab äginal ennast kushetilt üles, tuleb aeglaselt Marusja juurde ja annab talle isalikult väga tugeva lasku vastu tagumikku: "Või varastama! Kas nii teeb tubli naine? Kas nii teeb tubli õigeusklik? Ma sind veel õpetan. Mine nüüd külalise juurde. Toit tuleb välja teenida. Ega mina sind näljas ei pea."
Roma viskab endale ka paar silku suhu ja kobib tagasi kushetile.
Marusja sätib ennast kaksiratsi Kazimiri munni otsa ja hakkab, perse uppis üles alla pumpama.
"Kazimir, ah, Kazimir," hõikab Roma.
Kazimir ei vasta.
"Kui ostaks õige teleka," arutleb Roma. Vana telekas on turu peal väga odav. Mustvalge võib ju ka olla. Varastatud telekad on väga odavad. Saaksime uudiseid vaadata. Oleks ikka eluga kursis, eks ole. Marusja võib ka vahel armastusfilmi vaadata. Kui hea naine on. Kunagi mul oli telekas. Raisad varastasid ta ära. Sellepärast pole vaja kallist osta. Sul on ju sada krooni, Kazimir?"
Marusja pumpab Kazimiri kohal.
"Ja nüüd teistpidi," nõuab Kazimir.
Marusja jääb, suu lahti Kazimirile otsa vahtima. Ta ei saa aru, mismoodi teistpidi. Kazimir annab talle lahtise käega vastu nägu: "Lollakas. Selg minu poole. Loll on ikka loll." Marusja nuuksatab, haarab põsest ja hakkab ennast kribinal krabinal teistpidi pöörama. "Ei, ära välja võta," käratab Kazimir. "No ei saa pauku lahti," kommenteerib ta Romale, kuidas kepp edeneb.
"Aga Marusja ju seda asja hästi oskab. Vaat kui hästi hoiab vituga türast kinni. Nagu pihus hoiaks. Minu kool."
"Ei hoia ta midagi. Vitt suur nagu lehmal."
"Las ta võtab siis suhu."
"Ta suu ju haiseb."
"Võibolla on ta jälle saapaviksi söönud. Marusja ükskord sõi saapaviksi, arvas vist, et on moos. Algul võttis pruuni, siis musta. Sõid jälle viksi, Marusja, mis?"
"Ei söönud," nähvab Marusja, "Mul hambad valutavad."
"Mitu tükki valutab?," pärib Roma osavõtlikult.
"Kõik." Marusja muudkui pumpab kohusetundlikult ja katsub vituga türa kõvemini kinni hoida ja lisab käega Kazimirile hoogu: "See on joomisest, see et sul pauk lahti ei lähe," teab Marusja.
"Ära õpeta," kähvab Kazimir.
"Kui kõik valutavad, siis välja ei tõmba," heietab Roma, "Kui üks või kaks oleks valutanud, siis ma oleks naelatangidega välja tõmmanud. Ma olen kiriku taga palju kordi hambaid välja tõmmanud. Vanameestel. Eitedel ka. Kolm krooni lugu. Aga raha peab alati ette võtma, alati ette, muidu inimene pärast ei taha maksta, Tal ju enam ei valuta. Eh, ausust on vähe, ainult mina olen aus."
Marusja on kazimiril lõpuks paugu lahti saanud ja ronib kazimiri pealt maha. Kazimir tõmbab ta särkipidi tagasi ja pühib oma türa Marusja särgi sisse: "Mis sa seal kirikus teeed, Roma, papp oled või."
"Kus nüüd mina. Kirikuteener olen. Panen asju välja ja pärast koristan ära."
"Kas papid kõvasti viina võtavad?"
"Ikka võtavad. Nad ju ka inimesed. Kristus võttis ise ka. Mis siis meiegi."
"Kas sa neile ka saapaviksi müüd."
"Ma müün turul. Vaata viks ei taha viimasel ajal hästi minna. Marusja, Pane kümme toosi viksi täis ja mine turule."
"Ma tahan süüa."
"Pane viks karpi, siis ööd ka natuke."
Marusja tõmbab oma kehvad hilbud selga ja astub pliidi juurde. Pliidil on suur pada saapaviksiga, lusikas sees püsti. Pliidi kõrval riiulil on kast plekktoosidega. Mausja võtab kümme toosi - loeb neid ja arvutab vahepeal sõrmedel ja hakkab lusikaga viksi toosidess panema."
Roma vaatab seda pealt ja arutleb: "Marusja on ilus naine, vast temalt ostavad paremini. Muidugi ma olen ka ilus mees. Igaüks usub, et mul hea viks on. Ikka õige viks, mis paneb kohe kamassid läikima. Marusja, tee oma batinkad ka ilusti puhtaks. Viksimüüja jalg peab särama, siis äri läheb. Inimene läheb mööda, tema jalg ei sära. Aga sinul särab. Kohe inimene tuleb ja ostab sinu käest viksi ära. Rõõmuga ostab."
Kazimir haigutab ja loeb raha: "Marusja, võta kakskümmend viis krooni ja too meile puskarit. Aga ära Vassili käest võta, tal on räps. Mine Konstantini juurde."
"Ma tahan süüa," viriseb Marusja, "Kasvõi natukene."
"Too puskar ära, siis saad kohe mitu silku," paneb Kazimir asja paika.
Marusja ohkab, tõmabab vatijope selga ja seob halli rätiku pähe. Võtab kazimiri kõrvalt kushetilt raha ja läheb.
"Kazimir, kust sa raha said?," pärib Roma.
"Õe käest."
"Tubli õde. Aitab oma venda."
"Ma tegin talle keppi ka."
"Oma õele. Ei mina usu."
"Tegin, tegin."
"Ai, ai, ai, paha poiss. Nii pole ilus."
"Ta ise ronis mulle öösel peale."
"Ai, ai, ai. Ja kus ta nüüd on?"
"Hullumajas."
"Mis ta sinna läks?"
Kazimir läheb ja kuseb solinal ämbrisse: "Ta tahab endale otsa peale teha, aga ei oska. Loodab, et seal teevad arstid talle selle asja selgeks."

Bronka seisab hullumaja koridoris akna juures. Välja sajab lörtsi. Nired jooksevad mööda aknaklaasi. Bronka on väga kahvatu ja haiglakittel ta seljas luitunud. Aknaservas vedeleb surnud kärbseid ja ämblikuvõru ja tolmutorte.
Bronka surub näo vastu klaasi. Siis kirjutab ta näpuga udusele aknale TADJA. Bronka õlad vapuvad, aga silmist pisaraid ei tule.
Rämaedapoolne koristaja küürib harja ja jalpiga kroidoripõrandat. "Eest," käratab ta Bronkale. Bronka ei kuule. Mutt võtab harja otsaast lapi, viksab selle ämbrisse. Solgutab paar korda üles alla ja väänab lapi kuivaks.
"Eest," käratab ta Bronkale, "Ei kuule või."
Bronka ei kuule. Mutt äigab märja kaltsuga - lartsti vastu Bronka perset. Bronka pöördub kiiresti ja vahib hirmunult koristajat. Ta ei saa millestki aru.
"Eest," röögatab koristaja, aga Bronka mõtlemine on peatunud ja ta ei saa aru, mida talt nõutakse.
"Idioot," sisitab koristaja, "Tule eest ära," ja virutab märja kaltsuga nüüd Bronkale näkku.
Bronka pääseb korraga liikuma ja sööstab koridoripidi minema. Eemal ta libiseb ja kukub ja jääbki niimoodi lamama. Silmad lahti. Ta vaatab põrandat. Ta ees on kapp ja kapi all vedeleb surnud rott.

Eva ja Tadeuz keeravad Eva suure Volvoga haiglahoovi. Auto katusel on mingid suured rullid ja pikaauto on kraami täis.
Vastuvõtus antakse neile Bronka üle. Bronka vaatab Tadeuzi, tõlad vapuvad, ta tahaks väga Tadeuzi poole söösta, aga ei tea, kas sobib ja kas Tadeuz seda veel tahab.
Tadeuz astub üsna külmalt ta juurde: "Noh, kuidas on? On sul parem?"
Bronka vaatab alandlikult ja paluvalt Tadeuzile näkku ja ei ütle tükk aega midagi. Ei saa aru, kas ta on segi või mitte. Ta võtab ettevaatlikult ja kartlikult parema käega Tadeuzi vasaku käe ja surub seda arglikult ja vaatab küsivalt tadeuzile otsa - kas tadeuz lubab seda.
"Kuidas on. Parem?," küsib Tadeuz.
"Tadja," ütleb Bronka hääletult, ainult huultega ja hästi aeglaselt, "Tadja...koju...Tadja...vii mind siit ära..."
"Kohe, kohe. Ma pean arstiga rääkima."
"Vii mind siit ära...palun..."
Eva tuleb ja võtab Bronka ümbert kinni. Bronka laseb sellel juhtuda, aga on Eva käte vahel nagu põrandale vajumas.
"Vii ta autosse, ma tulen kohe," ütleb Tadeuz.
Eva talutab Bronka välja. Bronka liigub vaevaliselt. Nagu ta oleks viiskümmend aastat vanemaks jäänud.
Aga kui nad on uksest välja lörtsi ja vihma kätte jõudnud ja suur raske uks nende järel on kinni paugatanud, on Bronkal niipalju jõudu, et ta pöörab ennast ringi ja kogu jõudu kokku võttes sülitab suure lärtsaka vastu ust. Sülg venib mööda kriibitud ust allapoole. Eva tõmbab Bronkat edasi. Aga Bronka ei tule. Ühest sülitamisest on talle vähe. Ta kogub suhu veel sülge, tõmbab ninaga tatti üles ja kogu krooksudes selle tati ka endale suhu. Kogub jõudu ja sülitab veelkord vastu ust. Limane tati ja sülje segu venib uspidi allapoole.
Karmiilmeline arst tuleb üle õue ja jääb ukse juurde seisma. Ta vaatab Bronkale näkku, võtab taskust taskulambi, hoiab Bronka silmalaugu avali ja valgustab pupilli. Mühatab põlglikult, võtab Bronka mantlitaskust taskurätiku ja pühib tatinire ukselt Brona taskurätikusse. Rätik saab täis, aga uks on ikka veel pisut tatine. Arst surub taskurätiku Bronkale taskusse, võtab Bronka käe ja tõmbab Bronka käisega üle tatise uksepaneeli. Uks saab puhtaks. Arst avab ukse: "Ilusat päeva teile, proua Bronka," ütleb ta enne kui uks kinni langeb.
Eva veab Bronkat läbi vihma ja lörtsi auto poole.
Nad jõuavad, kiirustama astudes, auto juurde ja Eva sätib Bronka istuma istub ise sisse. Bronka vaatab otse enda ette.
"Arvad, et ma olen hull?," küsib Bronka. Ta kõneleb aeglaselt, hallilt ja intonatsioonitult.
"Muidugi."
"Jah. Muidugi ma olen hull. Sina ka. Me oleme kõik hullud."
"Muidugi."
"Kas sa kolid."
"Me läheme piknikule. Sinu väljasaamise puhul."
"Sobib. Kas teeme keppi ka?"
"Kui sa tahad."
"Teie ju kepite."
"Muidugi, iga päev."
"Siga."
"Jah, ma olen siga, aga kes poleks."
"Ma armastan Tadeuzi."
"Ma tean, aga mis see ikka aitab."
"Mitte midagi."

Valgusfoori läheduses istub seinaäärses orvas Mark, habe ajamata ja riided räämas ja mängib oma kitarri ja laulab. Ta riided on samad, mis filmi alguses, ainult nüüd on need sopased. Ta kõrval on vana mütsilott raha kogumiseks ja kehva karvaga kõhn peni, nöörijupp ümber kaela. Ajalehel Margi kõrval on pooleldi söödud leivapäts.
Mark laulab kehvasti, võimalik, et isegi viisist mööda ja ega sõnad pole ka päris õiged ja kitarrimäng on ka paras plõnnimine. "Armastus meile jääb, see on kogu elu, sinuga koos olla on hea, mu kallis, sinuta kõik mu päevad on hallid." Peni hakkab poole laulu pealt kaasa uluma, pikalt ja kaeblikult. Kõik see kokku on täitsa võimatu ja vastik kakofoonia. Mark peatub korraks ja tonkasab peni jalaga, peni jääb vait. Mark võtab pudelist lonksu, laseb koeral pudelisuu puhtaks noolida ja korgib pudeli kinni.
Võtab kitarri ja laulab uuesti ja peni hakkab uuesti talle kaasa uluma: "Mööduvad aastad, see on kogu elu, sinuga koos olla on hea, mu kallis, sinuta kõik mu päevad on hallid."
Volvo jääb punase tule taha pidama ja Bronka põrnitseb läbi vihmase akna Marki. Siis - aeglaselt liikudes - tuleb ta autost ja astub marki ette: "Kas see laul on mulle."
Mark põrnitseb Bronkat üsna ebasõbralikult: "Ei, see laul on minu oma. Ma ei tunne teid, proua."
"Ma olen Bronka, mäletad."
"Ei, ei mäleta. Missugune Bronka. Sellist nime pole olemas."
"Kas sa ei taha mind oma autoga koju viia?"
"Missuguse autoga. Mul pole autot."
"Müüa oma koer mulle. Me läheme piknukule ja sööme ta seal ära."
Mark paneb käe kaitsvalt üle koera. "Jätke meid rahule. Me pole teile midagi teinud."
"Aga keppi sa minuga ikka teeksid? Tule, kepime."
"Jätke meid rahule, hull naine."
Auto tuututab ja Bronka läheb aeglaselt autosse tagasi. Tuututab auto, mis on Volvo taga. Bronka näitab autojuhile: fuck you - ja istub autosse.

See väga minoorne piknik. Äralagastatud rannal, lörtsi ja vihmasaju all. Keegi on lähedusse maha kallanud koormatäie prügi.
Rannale pargitud Volvo kõrvale on lahti rullitud üheksa ruutmeetrit muru. Murul on valge laud ja kaks tooli. Ühel toolil istub sirge seljaga Eva. Teisel Tadeuz, Bronka on kerinud ennast ta sülle. Laual on head ja paremat, kalamarja, röstsaia, shampust. Kõik on vettinud ja lörtsine, kalamari ujub vees, röstsaiad on lötsid, shampusepokaalid ajavad juba üle. Klaasid on täis valatud, aga keegi neid ei puutu. Istutakse liikumatult ja vaadatakse merele. Murul nende ees on vana vändaga grammafon ja sellel keerleb kiiresti-kiiresti plaat. See on kahisev ja ragisev, aga väga ilus muusikapala, sõjaeelne saksa shlaager. Romantiline.
Eemal merel liigub aeglaselt väga suur ja väga roostes ja kole laev. Laev annab ühe vile. Väike paus, siis annab laev erakordselt pika vile ja siis hakkab paaniliselt tuututama. Slaager kostab siiski läbi laevavile.
Kole laev läheb aeglaselt, realistlikult ja kaunilt põhja. Enam ta ei tuututa. Slaager lõpeb. Laeva läheb põhja vaikuses, ainult vihm sabiseb.
Merest tuleb suur rott. Rott jooseb Bronka juurde ja ronib Bronkale sülle. Bronka silitab rotti. Ja siis pigistab teda. Kõvasti. Rott hammustab Bronka veriseks. Bronka hoiab rotti tugevasti pihus ja virutab roti peaga vastu lauda ja viskab surnud roti keset lauda.
Istutakse liikumatult edasi.
Eva tõuseb ja paneb plaadil teise poole. Väntab grammafoni üles ja laseb nõela plaadile. Nüüd kõlab mingi väga postmodernne sümfooniline pala. Kaootiline intensiivsus vaheldub minoorse kriginaga.
Ranna äärde sõidab sireenide huilates ja vilkurite vilkudes politseiauto. Vilkurid jäävad tööle. Kaks politsinikku tulevad ja astuvad Eva ette. Üks politsinikest näitab Evale arreteerimiskäsku.
Eva tõuseb rahulikult ja sööstab siis äkki mööda randa minema. Politseinikud tormavad talle järel ja saavad mõnekümne meetri järel ta kätte. Eva hakkab vastu, taob neid käte ja jalgadega. Nad kukuvad. Rabelevad. Püherdavad mudas. Saavad korraks püsti ja kukuvad taas. Eva taob politseinikke ja naerab kõlavalt. Kõik kolm on üleni mudased, mudased on riided, näod.
Tadeuz ja Bronka istuvad liikumatult. Bronka käest tilgub verd.

Roma istub kraani juures ämbril ja situb.
Marusja kepib jälle Kazimiri. Kazimir lamab selili ja Marusja on tal peal. Hüppab nii et kushett mürtsub.
Lauakesel on televiisor. Sealt näidatakse ilusat mustvalget looduspilti, taustaks vene muusika.
Roma lustib pealtvaatamist. Ta kallutab pea küljele, nägu on mesimagus. Sitt plartsatab ämbrisse. Roma plaksutab nikkumise rütmis käsi: "Ah, kui ilusti teil välja tuleb, ah kui kaunis. Süda laulab sees." Uksele koputatakse. "Sisse," röögatab Roma.
Uks läheb irvakile. Seal seisab häbelik Lida. Ta kõht on nüüd juba üsna suur. "Mis lits see veel on?," röögatab Roma heatujuliselt, "Tule sisse, saad ka keppi. Ma olen kohe valmis." Suur ja paks Roma tõuseb ämbrilt, käristab seinalt tapeeti ja pühib oma karvast perset.
Lida tuleb, külg ees, sisse ja jääb Kazimiri kusheti ette seisma. Marusja vaatab talle silma, naeratab katkisi hambaid näidates ja jätkab keppimist. Kazimir vaatab ka Lidat: "Mis sind siia tõi?"
"Kazja, tule vahel mind ka vaatama."
"Misjaoks."
"Ma tahan, et kõik näeksid, et lapsel on isa, mis siis, et joodik. Kasvõi natuke aega. Siis talle pärast räägitakse, et oli isa. Muidu sõimatakse mind litsiks."
"Lits sa ju oledki."
"Nojah, aga laps on ju sinu oma."
"Kes seda täpselt teab."
"Ma tean, ma tean, ma tean. Kindlasti tean."
Lida põlvitab voodi ette ja paneb käed kokku: "Oh, palun, Kazja. Sa oled tegelikult ju hea poiss."
Kazimir ja Marusja hakkavad orgasmile lähenema. Roma on räämas talaari, rinnaesine puha võidunud ja rokane, endale peale tõmmanud ja teatab pidulikult: "Lähen viin sita välja." Ta vaatab ämbrisse: "Küll tuli ilus suur junn. Vaat mul ei ole pask lahti nagu sinul, Kazja. Mehesitt."
Lida nägu on anuv: "Kazja, mul saab vanaema pensioni ja mutt käib tööl ja ma hakkan lapsetoetust saama. Me jaksame sulle süüa osta küll. Vahel võibolla pudelikese ka."
Marusja ja Kazimir ohivad ja ähivad.
Roma on ukse juurde toppama jäänud. Talle tuli korraga mõte: "Kas sa tüdruk kingaviksi ei taha osta? Kümne krooni eest ma panen sulle kohe suure purgitäie. Mis, kuuled või?"
"Ostan pärast, ostan. Kazja..."
Marusja lõpetab, ohkab väsinult ja ronib Kazimiri pealt maha.
"Suhu võtad?," küsib Kazimir Lidalt.
"Võtan, kas kohe?"
"Pole vaja, hiljem," Kazimir paneb püksid kinni, "Sul hea öelda, et tule, aga kuhu ma seltsimehed jätan. Nad on minuga harjunud. Televiisori ostsin neile. Näitab pilti ka."
"Sa oled tubli."
"Kus ämber on?," kurdab Marusja.
"Roma läks sitta välja viima, sa võid salaja paar silku võtta," lubab Kazimir lahkelt.
"Ah," Marusja poolemeelsesilmad lähevad põlema. Ta hakkab laualolevast kilekotist endale silke suhu toppima: "Küll on head."
"Kas tuled?," lunib Lida, ikka põlvili.
"Nooh, vaatame. Aga täna pole mul aega."
"Mul on sinu jaoks bussiraha ka."
"Anna siia."
"Ma pean pangaautomaadist võtma."
"Vahi kui kaval."
Marusjal on suu silke täis ja ta joob kraanist kiirustades vett peale. Roma tuleb ämbriga, tal on pilt kohe selge ja ta virutab kämblaga meheise matsu Marusja paljale persele: "Sa mait, korra pöörad ringi, kohe lits silgu kallal. Pudista kõik ilusti suust välja. Sööd siis, kui mina luban. Siia laua peale pudista."
Marusja pudistab alandlikult suutäie silke lauale.
"Vahi, siin on ju üks, kaks, kolm, oma viisteist silku. Kõik puha katki."
"Ma kogemata," haliseb Marusja.
"Või kogemata. Vaat kui annan suure ristiga sulle perse peale nii, et veri taga. Siis tead, mis õigeusklik moraal on. Ja mis sa tüdruk, seal põlvitad kõht punnis ees. Tõuse püsti, võtta istet. Televiisorit võid vaadata. Ja sina, Marusja võta söö need äranarritud silgud nahka, kes neid enam sedasi tahab, inetud keset lauda. Täna rohkem süüa ei saa. Kazja, kuule."
"Mis on?"
"Miks selle teleka pilt ei liigu?"
"See on selline saade, kus pilt ei peagi liikuma. Tummfilm."
"Aa, kõike sa ka tead."
Lida ajab ennast vaevaliselt põrandalt üles ja istub Kazimiri kõrvale: "Küll on hea sinu kõrval istuda." Ta võtab kammi ja hakkab Kazimiri juukseid kammima: "Sul on juuksed sassis. Ma kammin ära. Ega sa ei löö mind?"
"Ei löö, miks ma peaksin lööma."
"Sa oled mõnikord nii turtsakas, kui tuju paha on."
"No vaata kui ilus sa nüüd oled," Lida võtab käekotist peegli ja hoiab Kazimiri ees ja Kazimir vaatab ennast pikalt. Lõpuks ta konstanteerib: "Päris ilus jah."
Kazimir võtab Lidal ümbert kinni ja suudleb.
Lida kallistab Kazimiri: "Oi, Kazja, Kazja. Kuidas ma sind armastaksin ja hoiaksin."
Kazimir laseb pika peeru.
Roma naerab mürinal. Tuleb ja viibutab Kazimiri nina ees näppu: "Ei tee haisu minu apartemendis."
Lida märkab üle Kazimiri õla vaatades laual pooleliolevat ikoonimaali ja värvituube ja pintsleid. See on jumalaema ja poseerinud on ilmselt Marusja. Pilt on naiivne, aga jõuline. Laual on ammupesemata nõusid. Surnud kärbseid ja tarakane ja nende sitta.
"Kazja...," alustab Lida.
"Noh."
"Kas sina maalid ikooni?"
"Mis? Ah seda kuradi jumalaema. Mina."
"Nii ilus."

Tadeuz, mingid paberid käes, astub arestimajja. Läheb leti juurde ja ootab tükk aega. Lõpuks saab ta tähelepanu.
Ametnik krabab talt paberid ja vaatab need väga kiiresti läbi. Siis vaatab Tadeuzi poole: "Kautsjon? Sada tuhat..."
Tadeuz annab talle panga maksekorralduse. Ametnik vaatab seda ainult ühe sekundi ja ei ütle sõnagi ja läheb kuhugi.
Tadeuz ootab ja ootab ja ootab.
Ja tuuakse Eva.
Evale loetakse veel sõnu peale ja antakse pass, aga Eva vaatab ainult Tadeuzt, rõõm silmis. Kui ta pääseb, astub ta kiirel sammul Tadeuzi ja suudleb kuumalt.
Nad astuvad uksest välja.
"Kust sa raha võtsid?," küsib Eva.
"Sealt."
"Sealt või sealt?"
"Sealt."
"Ah seda raha. Õigesti tegid. Lähme minu juurde. Kus auto on."
"Siin."
"Kong on mulle halvasti mõjunud. Kas sa tangot tantsid?"
"Mismoodi."
"Lihtsalt. Tangot."
"Mis sust edasi saab, Eva?"
"Kohus. Aega on." Eva sööstab Tadeuzi juurde, haarab ta pea käte vahele ja suudleb ahnelt.
"Ma jätan su maha, Eva."
"Pole vaja."
"Sõidame."
Tadeuz seisab autoukse juures. Eva seisab teiselpool autot, vaatab üksisilmi Tadeuzt ja trummeldab autokatusele ja laulab vaikselt: "Seitse pikka päeva ja seitse pikka ööd, olen sinust eemal ja teen kolhoosis tööd."

Koridor Eva korteri juurde on millegipärast pikk ja pime. Aga Eva ukse juures on valge.
Eva ja Tadeuz astuvad sisse ja Eva klpsab lüliti põlema: "Mul on veel raha."
"On või?"
"On. Päris korralikult."
"Võtad hea advokaadi."
"Ei."
Eva astub triibulisse tuppa ja valab neile mõlemale jooki. Kogu korter on segamini pööratud. Osa asju on lõhutud. Täielik kaos.
"Eva," ütleb Tadeuz, "Sa eksisid minus. Mu teovõime ei tule minusse enam tagasi. Ma ei ole enam see, kes varem."
"Ei, ma ei eksinud sinus. Ära põe. Sina hoia Bronkat. See on sinu asi. Ega kõik ei pea elu ja iseennast kahest otsast põletama. Ma aitasin su vee peale, aitasin või?"
"Jah."
"Ja aitan veel."
"Ära aita."
"Sulle ei meeldi enam keegi."
"Jah, sul on õigus. Mitte keegi."
"Kepid mind?"
"Mul ükskõik."
Eva otsib peidikust raha. Seda on päris ilus hunnik. Ta viskab raha lauale ja ütleb: "Raha."
Tadeuz vaatab raha.
"See on nende piltide eest, mis sa kunagi maalisid, Tadeuz."
"Ma lähen koju, Eva."
"Ei, sa ei lähe. Mul on äriettepanek. Või mis ettepanek. Ma ütlen sulle, mis sa teed." Eva otsib välja oma revolvri ja padrunid ja laeb revolvri. Kirjutab kirja: "...ja palun minu surmas mitte kedagi süüdistada, minu lahkumine on vaba tahe..." ja otsib sahtlist preservatiivipaki, "Tadeuz."
"Jah."
"Sul ikka seisab?"
"Jah."
"Tead, mis ma tahan?"
"Et ma su maha laseks."
"Teed seda minu heaks..."
"Ma ei tea."
"Pärast kõike..."
"Ma ei tea."
"Ma räägin sulle. Ma ei tule sellest kohtust läbi. Ühegi advokaadiga. Ma läheks kinni. Aga ma ei lähe kinni. Mulle aitas juba sellest."
"Jah?"
Tadeuzi telefon heliseb. Telefonis on Bronka hääl: "Tadja kus sa oled? Eva juures?"
"Jah, aga ma tulen varsti koju."
"Kepid teda, Tadja?"
"Jah, aga ma tulen varsti koju."
"Ma ootan sind, Tadja."
Tadeuz paneb telefoni ära ja vaatab Evale otsa: "Sa aitasid meid palju, Eva, me armastame sind."
"Ma armastan teid ka. Võibolla oleks pidanud hoopis teistmoodi elama."
"Jah."
"Nii, Bronka ootab. Sa paned endale preservatiivi otsa, sest pärast nad nagunii uurivad, kes mind keppis. Sa kepid mind seljatagant ja kui ma ütlen - ma olen õnnelik - lased mulle kuuli pähe. Mitte kuklast, meelekohta. Pühid relva ära, põhid kõik oma jäljed ära, lähed koju, võtad Bronka, tulete siia tagasi ja kutsute politsei."
"Jah."
"Ahsoo, raha võtad muidugi kaasa. Aga ole ettevaatlik, ma ei tea kogu selle raha kohta, kust see pärit on."
"Ma tahan juua."
"Mina ka."
Nad joovad ja Tadeuz ohkab: "Kepime kõigepealt niisama, ma ei saa nii äkki."
"Ah, ma ei viitsi, Tadeuz, kui sa just väga tahad."
"Miks sa mulle enam Tadja ei ütle."
"Tadja."
Tadeuz rüüpab klaasist ja ohkab. Eva vaatab teda säravisilmi: "Ma tahan pitsat, Tadja." Eva haarab telefoni ja tellib pitsa ja vaatab Tadeuzile otsa: "ja siis tantsime tangot!"

Akna taga ei ole ei vihma, lund ega päikest. Akna taga on udu. Paks udu.

Eva on kogu pitsa üksi ära söönud ja röhitseb mõnuga. Tadeus on ainult joonud.
Eva võtab riided seljast ja kõhutab lauaservale. Eva on ilus. Tadeuz laseb püksid maha ja astub Eva juurde.
Eva lükkab revolvri mööda lauda Tadeuzi poole. Tadeuz, püksid all ja noku juba püsti, ohkab, võtab revolvri, vinnastab, kontrollib, kas kaitseriivi peal ei ole ja võtab relva korralikult paremasse kätte ja üritab Evale sisse panna.
Ainult vasaku käega aidates on see keeruline ja ta peab korraks relva lauale panema ja mõlema käega aitama. Ta saab sisse. Eva tõukab uuesti revolvrit laual ja Tadeuz võtab selle uuesti korralikult paremasse kätte ja Eva ohkab ootusrikkalt. Tadeuz hakkab nikkuma.
Eva räägib: "Ma tahtsin ammu lõpetada, aga ma pole kordagi proovinud. Ma tean, et kui ma oleks proovinud, oleks ma ennast ka tapnud. Aga nii on parem. Oota, hoia vasaku käega siit pihast ja suru parema käega tukk mulle meelekohta. Ma tahan, et pauk käiks siis, kui mul orgasm on. Hiljem oleks mage. Saad sa ikka hakkama?"
"Pean saama."
"Lükka siis. Oh, kepi mind, kepi mind kõvasti. Ja hoia Bronkat, Tadeuz, Bronka on kullatükk. Aah, ooh. Ooh, ooh, ooh, ma olen õnnelik, ma olen õnnelik!"
Revolver paugub ja Eva kukub näoli lauale. Verd on palju. Tadeuz vaatab oma verist kätt. Tal on silmis pisarad. Ta tahaks parema, revolvrit hoidva verise käega pisaraid pühkida, aga liigutab seda revolvriga kätt niisama oma näo ees. Nuuksatab.
Siis taipab vasaku käe Eva pihalt lahti lasta. Lükkab vasaku käega üle näo. Ja katsub siis vasaku käega rahahunnikut laual. Tõstab rahatähti oma näo juurde. Raha on ehtne, korralik, hea, haisev raha.
Tadeuz laseb rahatähed lauale kukkuda ja võtab vasaku käega oma noku ettevaatlikult Eva seest välja. Samas märkab preservatiivipakki laual. Seisab, mõtleb. Astub otsustavalt Eva juurde ja asub käega vitust oma spermat välja koukima ja kougibki, aga saab samas aru, et see on mõttetu.
Tadeuz istub diivanile ja nutab. Nuttes pühib ta revolvri puhtaks, nuttes peseb ta oma verist kätt vannioas ja nuttes puhastab ta ukselinke. Läheb ja suudleb korra laual kõhutavat Eva laipa õlale.


Kazimir, purjus nagu ikka, teeb Lidale vanas kaevanduses ekskursiooni.
"Lähem, sõidame alla," Kazimir võtab pudelist järgmise lonksu.
"Kuhu alla?"
"Sõidame, ma näidan sulle, kus ma kaevasin ja seintele naiste pilte kraapisin."
"Ma ei julge, Kazja."
"Tule."
Kazimir tõmbab raseda Lida lahtisesse lifti ja nad sõidavad alla. Lift koliseb ja rapub. Aga töötab. Nad jõuavad alla, kus algavad käikuderägastikud. Kaevandus on lagunenud ja räämas ja hämar, seintelt tilgub. Tunnelilagedes põlevad siiski lahjalt hõõguvad pirnid.
"Näed, siin ma kaevasin. Siin töötas su Kazimir."
"Kazja..."
"Möh."
"Ega sa mind siin tappa ei taha?"
"Miks just siin?"
"Olgu. Kui tahad, tapa. Ma ei karda enam, Kazja."
"Istume siin korra, Lidotshka, ma teen ühe suitsu."
Kazimir ja Lida istuvad räpase koridori seina äärde maha. Vett tilgub tilks-tolks neile pähe. Kazimir süütab suitsu. Ta silmist jooksevad pisarad. Lida toetab ennast tema najale.
Tuled kustuvad. Pimedus. Ainult Kazimiri suitsuots hõõgub.
"Kazja, Kazja, ma armastan sind."
"Miks, miks, kurat võtku, mina aru ei saa. Ütle mulle või ma tapan su tõepoolest."
"Ma ei tea, Kazja, ma ei tea."


Bronka ja Tadeuz on ostnud lapsevankri ja veavad seda Bronka kodutee kõrtsu.
Bronkal iiveldab, ta nõjatub seinale ja hoiab käega oma kõhtu. Bronka lõdiseb ja ta naerab ja nutab ja naerab läbisegi, närvilisusest.
"Mis sa nüüd, Bronka. Kõik on ju hästi."
"Hästi?"
Tadeuzi silmis on ka pisarad: "Millal sa sünnitad. Suvel?"
"Ma ei tea, siis, kui aeg kätte jõuab. Sügisel. Või talvel. Sa ütlesid, et meil on raha."
"On."
"Palju raha."
"Palju."
"Kui hea."
Nad lähevad kõrtsu sisse. Kõrtsus mängib lastelaul, midagi Entel-Tenteli taolist. Tadeuz lükkab lapsevankri laua äärde.
Bronka vaatab kõrtsus ringi. Seina ääres vedeleb nälginud ja räpane Mark, kitarrikast kõrval. Ei saagi aru, kas ta magab või on surnud. Igatahes ta käsi hoiab nöörijuppi, mille küljes on nälginud magav peni.
Baarimees on see, kes ennegi, aga ta on üleni halliks läinud. "Mida teile?," küsib baarimees.
"Juua, palun," ütleb Bronka, tal on ikka pisarad silmis: "Palju, palju, palju juua."