Paksusest ja seksist.

Tegi armas "Anne" mulle ettepaneku kirjutada paksude inimeste seksimisest. Kohe meenus, et kui ma ühele "Anne" toimetajale pähkleid pakkusin, siis ta ütles hoogsa "ei" - sest pähklid tegevat paksuks. Minu silmale see toimetaja paks ei olnud, aga enese jaoks ta vist siis oli? Tjah, miks ta tahab, et ma paksude inimeste seksist kirjutaksin?

See paksuseasi tekitab üldse segaseid tundeid. Ma tunnen, et ma ise olen paks (ma kaalun umbes ... jumal hoidku, ma avastan, et ma ei teagi, kui palju ma kaalun - see on vist hea märk, ilmselt pole ma oma paksuse pärast just üleliia mures. Vist olen üle 80.). Oma paksuse pärast muretsevad justkui kõige rohkem need, kes on igavesed kiitsakad (ma mõtlen naisi). Tähendab, paksus ei ole tänapäeval midagi absoluutset, aga ta on pigem inimese sisetunne (mitte kilogrammid).

Paksus ja kõhnumisvajadus on meedias ülesklopitud mõisted, mille mõned inimesed on alla neelanud ja selle allaneelamise tõttu ostavad nad nüüd treeningmasinaid ja kõhnumisplaastreid ja muud neile suunatud tavaari ja kasutavad neid asju ja vaatavad kurbusega peeglist oma rasvavoltides kõhtu, mis kõigest hoolimata kahaneda ei taha. Nii minagi teiste hulgas. Paksus näib olevat rohkem moe ja kultuuriküsimus. Teatava leevendusega olen hiljuti lugenud artikleid, mis räägivad dieetide ja muu kõhnumise nimel enesepiinamise kahjulikkusest. Ja Mati Undi (kes ei ole väga kiitsakas) rahustavat juttu, et paks mees avaldab paremat muljet kui kõrend, ta sisendab kindlust ja rahu. Rahu, ainult rahu, eks ole.

Ma ütleksin, et kaasaegne stressi tekitav töömoolok on venitanud mõnedele inimestele rasvavööd ümber, aga sellest pole talle veel küll. Ta tahab ka, et inimesed selle vöö mahasikutamise pärast pidevalt piinleksid ja selle pärast häbeneksid.

Et stress teeb paksuks? Just! Kõige paksem olen ma oma elus olnud nõukogude sõjaväes - pildilt vaadates tundub, et pilotka mahtus vaevu pähe. Ma arvan, et mitte ainult sellepärast, et lobi koosnes suures osas lödisevast rasvast. Mul oli stress.

Ma tõusin öösel üles, ei teadnud mida teha, ja selleks, et lihtsalt midagigi teha ja mitte niisama passida, hiilisin kööki ja praadisin saia. Mõtted ja mured seiskusid. Vitsutasin, mõttevabanägu peas, terve koorma saiu järelpannu sisse.

Ja nüüd hüppan hoobilt seksi juurde. Selle pooleteise aasta jooksul sõjaväes mul oma nokut naisterahva juurde viia ei õnnestunud. Ja ega ma väga ei üritanudki. Ikka sellesama stressi pärast.

Nii et paksusel ja seksil on minu jaoks seeläbi seos. Stress teeb paksuks ja stress viib seksi meelest. Nii olen ma juttu puhunud ka oma hea kamraadiga, kes kaalub ehk sadapaarkümmend kilo. Ta teeb palju tööd. Ja on edukas. Aga seksi kohta ütleb ta: "Äh, mis see on, üks ähkimine ja nühkimine."

See seisukoht tegi mind algul kuidagi nukraks, sest ma olen seksi enamasti üsna tähtsaks pidanud. Et kui inimene ikka rõõmsalt seksib, siis on ta omadega tasakaalus. Aga nüüd olen ma kamraadi hoiakut rohkem respekteerima hakanud. Selline elu on tema valik. Ta tahab nii. Ju on tal siis nii parem, kui teisiti. Igasugune eripärane käitumine on OK, kui ta ei ole vägivaldne teiste suhtes. Ja veel on üks salamõte - et võibolla kamraad tegelikult luiskas mulle või kuidagi õigustas endale oma suurt ja stressitekitavat töötegemist, mis ta nii läbi tõmbab, et õhtul voodini veeredes tahaks ainult magada.

No nii. Seega on paksus suhteline. Paks võib olla inimene kes kaalub 60 kilo või 80 kilo või 100 kilo või 120 kilo. Eks need ole muidugi nantuke erinevad paksused. Aga selles, mis määrab inimese sisetunde ja tegutsemise, pole kilogrammid kõige tähtsamad.

Aga mis puutub "tõeliselt" paksudesse - no võtame piiriks näiteks 100m kilo, siis ma ei usu, et nende seks põhimõtteliselt teiste omast erineks. See pole määrav. Küllap on nende hulgas samapalju otsekoheseid seksijaid, kes seda ainult papa-mamma kombel siivsalt, pimedas ja teki alla ja kõige elementaarsema nõksuga teevad, ku kõhnade hulgas. Ja siis igasugu lustimängude mängijaid, kuni friikluse ja kaunite või vähemkaunite perverssusteni välja.

Ega siis paksus pole määrav. Hea küll, kui keha kuju ei võimalda otse uksest sisse astuda, siis tuleb astuda külg ees, aga mis see siis niiväga muudab. Oma elu paksematele ja kõhnematele faasidele tagasi mõeldes, ei mäleta ma küll, et oleksin rasvavöö erinevuse tõttu kuidagi teisiti seksinud.

Hea küll, et paksust peast on natuke piinlik kõhtu paljaks võtta, kui pole veel selle inimesega harjunud. Aga, kurat võtaks, ju ta aimas mu väljaveninud magu juba siis, kui mul riided seljas olid ja kui ta minuga tuli, siis tuli sellest hoolimata. Mis siin ikka põdeda! Tjah, paraku vist paljud paksud siiski põevad, kõik paksusega seonduv on hell koht. See on nukker. Ameerikas te kohtate küll rõõmsameelseid rasvarulle, kes mõttevabal ilmel viit hamburgerit korraga õgivad ja ei tunne mingit muret (mis omakorda teeb pisut nukraks, aga ainult pisut). Meil on jälle vastupidi. Vitsutad hamburgerit küll, aga silmis läigib piinlikkus.

Muidugi üks teema on, et tõsiselt paksudel meestel kipub noku olema pisem. Nii mäletan ma neist aegadest, kui isaga koos igal laupäeval riigisaunas käisin. Aga nagu tähendas üks mu koolivend, pole oluline see, kui pikk ta on vaid kui pikalt ta välja käib ja kui hästi tegutseb. Pikkade nokudega mehi kummitab tihti jälle see, et ei seisa hästi. Või nagu teine kamraad ütles - meeldivam on, kui kõditatakse heinakõrrega kui et palgiga. Nojah, ma ei tea, kui palju nende jutus oli eneseõigustust või ma ei tea, mida.

Oma nappide elukogemuste põhjal tundub mulle küll, et reegleid ei ole. Naisterahvastel on see asi ju ka pisut erinev. Nii, et asi on pigem sobivuses. Ja ega vist Kaubamajas ka esimese proovimisega oma ja õiget mantlit ei leia. Muidugi juhtub, et leiab, mis siis viga, oleks ainult oskust ja tarkust see oma siis kohe ära tunda ja ära võtta. Enamasti küll inimene ei usu ja ei usalda, kui tal midagi head pihus on. Ei, ta peab veel viis sobimatut mantlit ka selga tõmbama, et siis lõpuks sobiva juurde tagasi tulla.

Lühikest nokude koha pealt meenub ühe New-Yorgi kurtisaani ja lõbumajapidaja Xaviera Hollanderi autobiograafia "The Happy Hooker". Ta kirjeldab seal õhtupoolikut jaapani häraasmehega, kellega olla olnud igati OK: Hommikul avastas aga Xaviera, et mehel polnud nokut ollagi. Mees kasutanud õhtul abivahenditm (kuulsat ja kummalist), mis olnud nii hea, et professionaalne Xaviera ei jaganud midagi ära.

Vaat nende abivahenditega on vist nii, et me julge ja ei oska neid kasutada. Kuigi poes vist üht teist on. (Soomlane näiteks julgetvat osta ja kasutada (ja ostab meiegi poed odavatest nokutugevdajatest tühjaks), rääkis mulle androloog Punab). Ja mul on tunne, et sinna pole midagi teha. Ma ei ole ise mingite vigurite kasutamise vastu, aga keskkond ja kultuur pressivad peale.

Kui ma sekspoodi sisse asuksin ja sealt midagi kotti pistaksin, ma kardan, et tunneksin siis end pisut friigina. Nii et katsun lihtinimese kombel toime tulla (mulle mõjub tõtt öelda ebaloomulikuna isegi täiesti aktsepteeritud preservatiiv - see pole ikkagi see, mis päris, aga eks ta ole parem kui mitte midagi). Vahel muidugi ongi tunne, et kas kõik või mitte midagi. Ei taha mingit poolikut asja.

Aga seda, et paksud inimesed on jubedad ja ebaloomulikud ja out, tuleks murda. Peakls olema paksude moedemomonstratsioone, pakse inimesi peaks kasutama reklaampiltidel jne. Vahel võibolla on paksus haiglaslik ja südant koormav, aga vahel võibolla loomulik. Mõni põrsas on ka paks, aga rõõmus sellest hoolimata. Nii ütlen ma vahel endalegi, et ma olen lihtsalt sellise paksu kondiga ja mis siis.

Igatahes võiks paksus olla voodis väiksem mure kui krussis närvid või hüpersuperegotsentrism või ma ei tea mis psüühilised hädad. Ja pole nii tähtis, missuguse pöiasirutusega 120 kilone dzhentelmen seda asja teeb. Ja vaevalt, et ta midagi enneolematut teebki, kui just friik pole. Ehkki, eks oleks sedagi huvitav täpsemalt teada ja lukuaugust piiluda. Või poleks või?

	<--tagasi
	Paksusest ja seksist. Tegi armas "Anne" mulle ettepaneku kirjutada paksude inimeste seksimisest. Kohe meenus, et kui ma ühele "Anne" toimetajale pähkleid pakkusin, siis ta ütles hoogsa "ei" - sest pähklid tegevat paksuks. Minu silmale see toimetaja paks ei olnud, aga enese jaoks ta vist siis oli? Tjah, miks ta tahab, et ma paksude inimeste seksist kirjutaksin? See paksuseasi tekitab üldse segaseid tundeid. Ma tunnen, et ma ise olen paks (ma kaalun umbes ... jumal hoidku, ma avastan, et ma ei teagi, kui palju ma kaalun - see on vist hea märk, ilmselt pole ma oma paksuse pärast just üleliia mures. Vist olen üle 80.). Oma paksuse pärast muretsevad justkui kõige rohkem need, kes on igavesed kiitsakad (ma mõtlen naisi). Tähendab, paksus ei ole tänapäeval midagi absoluutset, aga ta on pigem inimese sisetunne (mitte kilogrammid). Paksus ja kõhnumisvajadus on meedias ülesklopitud mõisted, mille mõned inimesed on alla neelanud ja selle allaneelamise tõttu ostavad nad nüüd treeningmasinaid ja kõhnumisplaastreid ja muud neile suunatud tavaari ja kasutavad neid asju ja vaatavad kurbusega peeglist oma rasvavoltides kõhtu, mis kõigest hoolimata kahaneda ei taha. Nii minagi teiste hulgas. Paksus näib olevat rohkem moe ja kultuuriküsimus. Teatava leevendusega olen hiljuti lugenud artikleid, mis räägivad dieetide ja muu kõhnumise nimel enesepiinamise kahjulikkusest. Ja Mati Undi (kes ei ole väga kiitsakas) rahustavat juttu, et paks mees avaldab paremat muljet kui kõrend, ta sisendab kindlust ja rahu. Rahu, ainult rahu, eks ole. Ma ütleksin, et kaasaegne stressi tekitav töömoolok on venitanud mõnedele inimestele rasvavööd ümber, aga sellest pole talle veel küll. Ta tahab ka, et inimesed selle vöö mahasikutamise pärast pidevalt piinleksid ja selle pärast häbeneksid. Et stress teeb paksuks? Just! Kõige paksem olen ma oma elus olnud nõukogude sõjaväes - pildilt vaadates tundub, et pilotka mahtus vaevu pähe. Ma arvan, et mitte ainult sellepärast, et lobi koosnes suures osas lödisevast rasvast. Mul oli stress. Ma tõusin öösel üles, ei teadnud mida teha, ja selleks, et lihtsalt midagigi teha ja mitte niisama passida, hiilisin kööki ja praadisin saia. Mõtted ja mured seiskusid. Vitsutasin, mõttevabanägu peas, terve koorma saiu järelpannu sisse. Ja nüüd hüppan hoobilt seksi juurde. Selle pooleteise aasta jooksul sõjaväes mul oma nokut naisterahva juurde viia ei õnnestunud. Ja ega ma väga ei üritanudki. Ikka sellesama stressi pärast. Nii et paksusel ja seksil on minu jaoks seeläbi seos. Stress teeb paksuks ja stress viib seksi meelest. Nii olen ma juttu puhunud ka oma hea kamraadiga, kes kaalub ehk sadapaarkümmend kilo. Ta teeb palju tööd. Ja on edukas. Aga seksi kohta ütleb ta: "Äh, mis see on, üks ähkimine ja nühkimine." See seisukoht tegi mind algul kuidagi nukraks, sest ma olen seksi enamasti üsna tähtsaks pidanud. Et kui inimene ikka rõõmsalt seksib, siis on ta omadega tasakaalus. Aga nüüd olen ma kamraadi hoiakut rohkem respekteerima hakanud. Selline elu on tema valik. Ta tahab nii. Ju on tal siis nii parem, kui teisiti. Igasugune eripärane käitumine on OK, kui ta ei ole vägivaldne teiste suhtes. Ja veel on üks salamõte - et võibolla kamraad tegelikult luiskas mulle või kuidagi õigustas endale oma suurt ja stressitekitavat töötegemist, mis ta nii läbi tõmbab, et õhtul voodini veeredes tahaks ainult magada. No nii. Seega on paksus suhteline. Paks võib olla inimene kes kaalub 60 kilo või 80 kilo või 100 kilo või 120 kilo. Eks need ole muidugi nantuke erinevad paksused. Aga selles, mis määrab inimese sisetunde ja tegutsemise, pole kilogrammid kõige tähtsamad. Aga mis puutub "tõeliselt" paksudesse - no võtame piiriks näiteks 100m kilo, siis ma ei usu, et nende seks põhimõtteliselt teiste omast erineks. See pole määrav. Küllap on nende hulgas samapalju otsekoheseid seksijaid, kes seda ainult papa-mamma kombel siivsalt, pimedas ja teki alla ja kõige elementaarsema nõksuga teevad, ku kõhnade hulgas. Ja siis igasugu lustimängude mängijaid, kuni friikluse ja kaunite või vähemkaunite perverssusteni välja. Ega siis paksus pole määrav. Hea küll, kui keha kuju ei võimalda otse uksest sisse astuda, siis tuleb astuda külg ees, aga mis see siis niiväga muudab. Oma elu paksematele ja kõhnematele faasidele tagasi mõeldes, ei mäleta ma küll, et oleksin rasvavöö erinevuse tõttu kuidagi teisiti seksinud. Hea küll, et paksust peast on natuke piinlik kõhtu paljaks võtta, kui pole veel selle inimesega harjunud. Aga, kurat võtaks, ju ta aimas mu väljaveninud magu juba siis, kui mul riided seljas olid ja kui ta minuga tuli, siis tuli sellest hoolimata. Mis siin ikka põdeda! Tjah, paraku vist paljud paksud siiski põevad, kõik paksusega seonduv on hell koht. See on nukker. Ameerikas te kohtate küll rõõmsameelseid rasvarulle, kes mõttevabal ilmel viit hamburgerit korraga õgivad ja ei tunne mingit muret (mis omakorda teeb pisut nukraks, aga ainult pisut). Meil on jälle vastupidi. Vitsutad hamburgerit küll, aga silmis läigib piinlikkus. Muidugi üks teema on, et tõsiselt paksudel meestel kipub noku olema pisem. Nii mäletan ma neist aegadest, kui isaga koos igal laupäeval riigisaunas käisin. Aga nagu tähendas üks mu koolivend, pole oluline see, kui pikk ta on vaid kui pikalt ta välja käib ja kui hästi tegutseb. Pikkade nokudega mehi kummitab tihti jälle see, et ei seisa hästi. Või nagu teine kamraad ütles - meeldivam on, kui kõditatakse heinakõrrega kui et palgiga. Nojah, ma ei tea, kui palju nende jutus oli eneseõigustust või ma ei tea, mida. Oma nappide elukogemuste põhjal tundub mulle küll, et reegleid ei ole. Naisterahvastel on see asi ju ka pisut erinev. Nii, et asi on pigem sobivuses. Ja ega vist Kaubamajas ka esimese proovimisega oma ja õiget mantlit ei leia. Muidugi juhtub, et leiab, mis siis viga, oleks ainult oskust ja tarkust see oma siis kohe ära tunda ja ära võtta. Enamasti küll inimene ei usu ja ei usalda, kui tal midagi head pihus on. Ei, ta peab veel viis sobimatut mantlit ka selga tõmbama, et siis lõpuks sobiva juurde tagasi tulla. Lühikest nokude koha pealt meenub ühe New-Yorgi kurtisaani ja lõbumajapidaja Xaviera Hollanderi autobiograafia "The Happy Hooker". Ta kirjeldab seal õhtupoolikut jaapani häraasmehega, kellega olla olnud igati OK: Hommikul avastas aga Xaviera, et mehel polnud nokut ollagi. Mees kasutanud õhtul abivahenditm (kuulsat ja kummalist), mis olnud nii hea, et professionaalne Xaviera ei jaganud midagi ära. Vaat nende abivahenditega on vist nii, et me julge ja ei oska neid kasutada. Kuigi poes vist üht teist on. (Soomlane näiteks julgetvat osta ja kasutada (ja ostab meiegi poed odavatest nokutugevdajatest tühjaks), rääkis mulle androloog Punab). Ja mul on tunne, et sinna pole midagi teha. Ma ei ole ise mingite vigurite kasutamise vastu, aga keskkond ja kultuur pressivad peale. Kui ma sekspoodi sisse asuksin ja sealt midagi kotti pistaksin, ma kardan, et tunneksin siis end pisut friigina. Nii et katsun lihtinimese kombel toime tulla (mulle mõjub tõtt öelda ebaloomulikuna isegi täiesti aktsepteeritud preservatiiv - see pole ikkagi see, mis päris, aga eks ta ole parem kui mitte midagi). Vahel muidugi ongi tunne, et kas kõik või mitte midagi. Ei taha mingit poolikut asja. Aga seda, et paksud inimesed on jubedad ja ebaloomulikud ja out, tuleks murda. Peakls olema paksude moedemomonstratsioone, pakse inimesi peaks kasutama reklaampiltidel jne. Vahel võibolla on paksus haiglaslik ja südant koormav, aga vahel võibolla loomulik. Mõni põrsas on ka paks, aga rõõmus sellest hoolimata. Nii ütlen ma vahel endalegi, et ma olen lihtsalt sellise paksu kondiga ja mis siis. Igatahes võiks paksus olla voodis väiksem mure kui krussis närvid või hüpersuperegotsentrism või ma ei tea mis psüühilised hädad. Ja pole nii tähtis, missuguse pöiasirutusega 120 kilone dzhentelmen seda asja teeb. Ja vaevalt, et ta midagi enneolematut teebki, kui just friik pole. Ehkki, eks oleks sedagi huvitav täpsemalt teada ja lukuaugust piiluda. Või poleks või?