Luulekool 2

Sauteri õpetus sellest, kuidas vabaneda kirjaoskusest, et saada kirjanikuks. Kui peaks olema see tahtmine.

Kas sellel pealkirjal on teie jaoks mingi sisu või tähendus? Miks tuleb vabaneda kirjaoskusest, et kirjutada kirjandust? Ma katsun seletada. See on ju tegelikult väga lihtne.

Kas olete märganud, et tihtipeale tulevad paremad kirjanikud rämedamate inimeste hulgast. ja nende hulgast, kel pole filoloogiharidust. Miks? Lihtne. Kui sul on oskused, lähed sa krampi. Eriti krampi lähed sa siis, kui oskusi on väga palju, aga tööpraktikat vähe.

Katsus sa siis kirjutama hakata. Sul on raske olla vaba ja orgaaniline. Raske olla sina ise. Kes aga on üleõppinud, tunneb klaviatuuri poole käsi sirutades ainult lõputut jõuetust. Või tunneb, et ah mis nüüd mina, misasja ma ikka kirjutan. Ja see on viga. Sest ta tahab liiga palju. Sest ta on üleõppinud. (See on ka põhjus miks ma ei saanud näitlejaks, kuigi õppisin näitlemist).

Ingliskeelset sõna "to unlearn" eesti keeles olemas ei ole. Kuidas teie selle tõlgiksite. Unustama pole just päris see. Igatahaes vabaneda sellest teadmises, mis on korra selgeks õpitud, on jube raske.

Katsuge unustada oma nime. Ma ei tee nalja, ma mõtlen seda tõsiselt. See on raske, peaaegu võimatu. Nii et vaevalt on võimalik vabaneda kirjaoskusest päriselt, aga ometi on pisut võimalik, reeglite ja aju maadligi litsuva kirjandusajaloo all ennast katsuda vabalt tunda. Selleks tuleb olla pisut isekas, minetamata emapaatiat.

Selleks tuleb mitte muret tunda selle üle, mida teised teie kirjatöödest arvavad. Selleks tuleb mitte hoolida sellest, kas see mida te kirjutate on hea. Ma tean, see on raske, aga see pole päris võimatu.

Ja eelkõige tuleb mõnu tunda kirjutamisprotsessist ja mitte karta vanu tekste ära visata (samas nimme tekstide äraviskamine ja kirglik põletamine on küll asi millest ma lugu ei pea. Oh seda Juhan Liivi kibedust ärapõletatud laulude pärast. Isegi seda, mis alles jäi, ei jaksa koolijütsid läbi uurida. Ega ma ei taha Juhan Liivi keni luuletekste maa pealt hävitada. Ma tahan vaid viidata, et maailm ei hakka teistpidi pöörlema, kui need tekstid juhuslikult kaoksid). Ja sama moodi teie enese omad.

Aga nüüd üleüldise jahu juurest konkreetsete tekstide juurde. Ma võtsin täna netist välja 2 oma teksti. Nad ripuvad aadressil: literaturexpress.org - seal, kus on travel diary. Nagu aru saate, on see kuramuse eurokirjanike rongi reisipäevik. Seal on muide ka rida pilte rippumas. Need 2 teksti tunduvad mulle teistest enda omadest pisut söödavamad. Miks? Sest nad on kirjutatud nii kiiresti, et veiderdamisteks ei jäänud palju aega. Ja nad ei ole kirjutatud mitte mingi oma geniaalse kirjandusliku idee pealt või keelemängu pealt, aga on kirjutatud konkreetse elukogemuse ja mälestuse pealt. Niisiis:

first time in Paris

I was a young man

- just married -

and in Paris

together with my wife.

we ran around

every day

a new museum

because we had bought a museum card

to make museums cheaper.

and the card

made museums look cheaper

because we ran so quickly through them.

I was drinking cheap package wine

desperately

and running desperately

after my wife

who wanted to divorce me already

and stay with Paris.

I ran after her

throwing away

empty wine packages

and buying constantly new ones.

it was 10 years ago.

she's at home now

in Estonia

working hard

to give birth to our third baby

and thinking

what I am doing in Paris

and what Paris is doing with me.

But I run slower

and drink less

than 10 years ago

and think of my first time in Paris

and of my wife

Paris made her beautiful

like fucking makes women beautiful

she was so exited.

don't ask the meaning of this text

or the meaning of Paris.

I don't know it.

I wonder if anybody knows the secrets

of women

and Paris

By the way

it's better to experience

than just to think and write of

women, literature, wine

and Paris

Ma pettusin nüüd kui selle teksti ümber kirjutasin. Lõpp läheb ikka väga läägeks. Ta algab küll mingi üsna ausa ja konkreetsega - ja ma võtsin Pariisis ühe päeva, kui ma hotellitoast ei väljunud, aga passisin päev otsa toas ja kirjutasin Areeni ja KesKusi tekste ja siis ma mõtlesin ka oma naise peale ja sellele kuidas me 10 aastat tagasi koos Pariisis olime. Vaevalt abiellunud ja juba tahtis ta mu maha jätta. Ja kuivõrd ta on kohati väga kindlameelene naine (kindlameelsus vaheldub äärmise heitlikkuse ja pöörasusega), siis ma tõesti ei tea, kuidas mul õnnestus saavutada, et ta siiski ei jätnud mind maha.

Miks ta tahtis maha jätta? Kas ta ei hoolinuud minust enam? Mitte päris nii. Pariisi jõudmine täitis Tiina sellise vabaduseihaluse impulsiga, et abielu ei tundunud talle eanm millegi normaalsena.

Nii, et teksti algusega ma olen päris rahul. Lihtsalt keegi meenutab, kuidas ta oli Pariisis ja jõi. Ja see, et see 10 aastat hiljem meelde tuleb, on juba kõnekas ja võibolla oleks autor sellega võinud piirduda. Aga ei. Kuna autor arvas, et loeb võibolla selle teksti ette kuskil raamatulaadal Pariisis, et see on tema missioon ja ülesanne, siis sundis ta ala- või ületeadvus keeerama teksti selliseks, et saaks lõpetada paari kena fraasiga Pariisi ja prantsuse veini ja naiste aadressil.

Mis rikub tegelikult viisaka teksti ära. Hea küll, tõlgime ta kõigepealt ära. Siis vaatame, mis täpselt nihu läks:

esmakordselt Pariisis

noore mehena

ja äsja abiellununa

koos naisega Pariisis

jooksime päevast päeva ringi

traavisisme muuseumist muuseumisse

sest olime ostnud muuseumide kaardi

et muuseumiskäimine oleks odavam

Ja kaart tegigi muuseumid odavaks

sest me jooksime neist läbi ringi vaatamata

Mina jõin odavat pakiveini

meeletult

ja jälitasin meeleheitlikult oma naist

kes tahtis juba must lahutada

Jätta mind

ja jäädagi Pariisi

Kihutasin ta kannul

loopides oma teele tühje veinipakke

ja ostes jooksu pealt uusi juurde

See oli 10 aastat tagasi

Nüüd on ta kodus

Eestis

ja näeb vaeva

et sünnitada meie kolmandat last

küllap ta mõtleb

mida mina teen ta armsas Pariisis

ja mida teeb minuga Pariis

Aga mina jooksen nüüd aeglasemalt

ja joon vähem

ja mõtlen oma esimesele korrale Pariisis

ja oma naisele

Pariis tegi ta kauniks

nagu nikkumine teeb naise kauniks

ta oli tookord nii erutatud

Ärge küsige

mis tähendab see tekst siin

või Pariis

ma ei tea

Ma kahtlen kas keegi üleüldse tunneb

Pariisi

ja naiste

saladusi

Muide

ma arvan et tähtsam on kogeda

kui et lihtsalt rääkida

naistest, kirjandusest, veinist

Pariisist

Ma ei tea, kas see teistele ka välja paistab. Aga ma tean, et jutt sellest, et naine oleks Pariisis ilusaks muutunud nagu naine muutub ilusaks nikkudes (mis on ju teada triviaalsus) - on jama.

Ta võis Pariisist endast väljas küll olla, aga ega see ei tähenda, et ta oleks olnud pidevalt seksuaalselt erutatud. Pigem vastupidi. Ta muutus hoopis külmaks ja eemalolevaks ja ei tahtnud minust mitte midagi teada.

Tal oli peapööritus vabadusetundest, mitte seksuaalsusest.

Nii et see on luuletuses täiesti vale ja labane püüd Pariislastele meeldida öeldes, et paljas Pariisi nägemine teeb naisel jalgevahe märjaks. Ja edasi läheb asi veel hullemaks.

Öeldakse, et keegi ei tea Pariisi, naiste ja ma ei tea mille tähendusi ja saladusi (issand, kui nõme ja labane). Püütakse neid kuidagi võrrelda - no ma ei tea küll milleks. See on labasus, millega ilmselt kirjanduses on niigi korduvalt maha saadud.

Ja no vaadake, millega luuletus lõpeb. Keegi väidab, et Pariisi on olulisem kogeda, kui temast rääkida ja kirjutada.

Ja ometi seesama keegi istub päev otsa lukustatud hotellitoas ja ei koge Pariisi, aga meenutab oma lapsepõlve.

Ma tõesti ei tea. Aga nii on nende tekstidega tihtipeale, et alustad päris ilusti, aga siis hakkad ikka edvistama ja püüad ilusaid sõnu teha. Sellele on raske vastu hakata. Ja ega kirjanik sellepärast endale kuuli pähe lasta ka ei saa. Et ei oska kirjutada nii nagu tahaks. Peab vist püüdma ja lõputult püüdma. Ma mõtlen praegu, kas mõni vana kirjanik nagu näiteks Jaan Kross on enda kirjutatuga otse ja otsekoheselt rahul. Võibolla ongi. Ja ma ei kadesta teda selle koha pealt. Samas võibolla mõni, kes on hiljem endale otsa peale teinud, on teinud seda osaliselt sellepärast, et pole oma tekstidega rahul olnud. Pole mul kahju ega kade kummastki, kui tsiteerida ühe rämeda terose rämedat algust.

Ma kirjutan siia lõppu veel ühe teksti, mis on nii halb, et ma ei taha teda õigupoolest isegi kommenteerida. See pretendeerib tähendusrikkusele, aga on lihtsalt mage sõnadeloopimine. Ärge nii küll kirjutage:

fuck the meaning

do I mean it?

yes, i'm in it

fucking meanings

in the daytime

in the night

hope to get a newborn child

meaningless

and meaning more to me

than all the world

don't play with meanings

it's not fun

play with children

play with me

Siin on ju täpselt sama jama kui eelmises tekstis. Teks soovitab mitte mängida tähendusrikkusega, aga mängida lastega, aga ise teeb täpselt seda, mida ei soovita - mängitseb tähendusrikkusega või õigupoolest lihtsalt sõnaga tähendus.

Olgu siis eesti keeles ka, mis siis, et piinlikkusttekitaval nõme:

perse präänik

mis see tähendab?

türa, tähendus käigu tuti alla

ma käin seal ise iga päev

ja öö

ja loodan varsti saada tite

kel pole ühtki tähendust

ja kes täehdab mulle rohkem

kui terve ilm

mis sa mängid tähendustega, onaneerid

see on jama

mängi lapsega

mängi minuga

Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen?

Hea tekst on see, mida tähendusrikkaks peavad teised, mitte autor ise. Tekst mille tähendusrikkus tekib ja kasvab aja jooksul. Ma millegipärast ei usu, et Kafka oleks oma tekste väga tähedusrikkaks pidanud. Ja õigupoolest ongi need ju lihtsad ja otsekohesed lookesed.

Kui autor oma tekstist hakkab liiga palju arvama, on väga tõenäoline, et tekst on sitt või on nii ülekirjutatud, aga süütu lugeja ei saa enam mitte midagi aru.

	<--tagasi
	Luulekool 2 Sauteri õpetus sellest, kuidas vabaneda kirjaoskusest, et saada kirjanikuks. Kui peaks olema see tahtmine. Kas sellel pealkirjal on teie jaoks mingi sisu või tähendus? Miks tuleb vabaneda kirjaoskusest, et kirjutada kirjandust? Ma katsun seletada. See on ju tegelikult väga lihtne. Kas olete märganud, et tihtipeale tulevad paremad kirjanikud rämedamate inimeste hulgast. ja nende hulgast, kel pole filoloogiharidust. Miks? Lihtne. Kui sul on oskused, lähed sa krampi. Eriti krampi lähed sa siis, kui oskusi on väga palju, aga tööpraktikat vähe. Katsus sa siis kirjutama hakata. Sul on raske olla vaba ja orgaaniline. Raske olla sina ise. Kes aga on üleõppinud, tunneb klaviatuuri poole käsi sirutades ainult lõputut jõuetust. Või tunneb, et ah mis nüüd mina, misasja ma ikka kirjutan. Ja see on viga. Sest ta tahab liiga palju. Sest ta on üleõppinud. (See on ka põhjus miks ma ei saanud näitlejaks, kuigi õppisin näitlemist). Ingliskeelset sõna "to unlearn" eesti keeles olemas ei ole. Kuidas teie selle tõlgiksite. Unustama pole just päris see. Igatahaes vabaneda sellest teadmises, mis on korra selgeks õpitud, on jube raske. Katsuge unustada oma nime. Ma ei tee nalja, ma mõtlen seda tõsiselt. See on raske, peaaegu võimatu. Nii et vaevalt on võimalik vabaneda kirjaoskusest päriselt, aga ometi on pisut võimalik, reeglite ja aju maadligi litsuva kirjandusajaloo all ennast katsuda vabalt tunda. Selleks tuleb olla pisut isekas, minetamata emapaatiat. Selleks tuleb mitte muret tunda selle üle, mida teised teie kirjatöödest arvavad. Selleks tuleb mitte hoolida sellest, kas see mida te kirjutate on hea. Ma tean, see on raske, aga see pole päris võimatu. Ja eelkõige tuleb mõnu tunda kirjutamisprotsessist ja mitte karta vanu tekste ära visata (samas nimme tekstide äraviskamine ja kirglik põletamine on küll asi millest ma lugu ei pea. Oh seda Juhan Liivi kibedust ärapõletatud laulude pärast. Isegi seda, mis alles jäi, ei jaksa koolijütsid läbi uurida. Ega ma ei taha Juhan Liivi keni luuletekste maa pealt hävitada. Ma tahan vaid viidata, et maailm ei hakka teistpidi pöörlema, kui need tekstid juhuslikult kaoksid). Ja sama moodi teie enese omad. Aga nüüd üleüldise jahu juurest konkreetsete tekstide juurde. Ma võtsin täna netist välja 2 oma teksti. Nad ripuvad aadressil: literaturexpress.org - seal, kus on travel diary. Nagu aru saate, on see kuramuse eurokirjanike rongi reisipäevik. Seal on muide ka rida pilte rippumas. Need 2 teksti tunduvad mulle teistest enda omadest pisut söödavamad. Miks? Sest nad on kirjutatud nii kiiresti, et veiderdamisteks ei jäänud palju aega. Ja nad ei ole kirjutatud mitte mingi oma geniaalse kirjandusliku idee pealt või keelemängu pealt, aga on kirjutatud konkreetse elukogemuse ja mälestuse pealt. Niisiis: first time in Paris I was a young man - just married - and in Paris together with my wife. we ran around every day a new museum because we had bought a museum card to make museums cheaper. and the card made museums look cheaper because we ran so quickly through them. I was drinking cheap package wine desperately and running desperately after my wife who wanted to divorce me already and stay with Paris. I ran after her throwing away empty wine packages and buying constantly new ones. it was 10 years ago. she's at home now in Estonia working hard to give birth to our third baby and thinking what I am doing in Paris and what Paris is doing with me. But I run slower and drink less than 10 years ago and think of my first time in Paris and of my wife Paris made her beautiful like fucking makes women beautiful she was so exited. don't ask the meaning of this text or the meaning of Paris. I don't know it. I wonder if anybody knows the secrets of women and Paris By the way it's better to experience than just to think and write of women, literature, wine and Paris Ma pettusin nüüd kui selle teksti ümber kirjutasin. Lõpp läheb ikka väga läägeks. Ta algab küll mingi üsna ausa ja konkreetsega - ja ma võtsin Pariisis ühe päeva, kui ma hotellitoast ei väljunud, aga passisin päev otsa toas ja kirjutasin Areeni ja KesKusi tekste ja siis ma mõtlesin ka oma naise peale ja sellele kuidas me 10 aastat tagasi koos Pariisis olime. Vaevalt abiellunud ja juba tahtis ta mu maha jätta. Ja kuivõrd ta on kohati väga kindlameelene naine (kindlameelsus vaheldub äärmise heitlikkuse ja pöörasusega), siis ma tõesti ei tea, kuidas mul õnnestus saavutada, et ta siiski ei jätnud mind maha. Miks ta tahtis maha jätta? Kas ta ei hoolinuud minust enam? Mitte päris nii. Pariisi jõudmine täitis Tiina sellise vabaduseihaluse impulsiga, et abielu ei tundunud talle eanm millegi normaalsena. Nii, et teksti algusega ma olen päris rahul. Lihtsalt keegi meenutab, kuidas ta oli Pariisis ja jõi. Ja see, et see 10 aastat hiljem meelde tuleb, on juba kõnekas ja võibolla oleks autor sellega võinud piirduda. Aga ei. Kuna autor arvas, et loeb võibolla selle teksti ette kuskil raamatulaadal Pariisis, et see on tema missioon ja ülesanne, siis sundis ta ala- või ületeadvus keeerama teksti selliseks, et saaks lõpetada paari kena fraasiga Pariisi ja prantsuse veini ja naiste aadressil. Mis rikub tegelikult viisaka teksti ära. Hea küll, tõlgime ta kõigepealt ära. Siis vaatame, mis täpselt nihu läks: esmakordselt Pariisis noore mehena ja äsja abiellununa koos naisega Pariisis jooksime päevast päeva ringi traavisisme muuseumist muuseumisse sest olime ostnud muuseumide kaardi et muuseumiskäimine oleks odavam Ja kaart tegigi muuseumid odavaks sest me jooksime neist läbi ringi vaatamata Mina jõin odavat pakiveini meeletult ja jälitasin meeleheitlikult oma naist kes tahtis juba must lahutada Jätta mind ja jäädagi Pariisi Kihutasin ta kannul loopides oma teele tühje veinipakke ja ostes jooksu pealt uusi juurde See oli 10 aastat tagasi Nüüd on ta kodus Eestis ja näeb vaeva et sünnitada meie kolmandat last küllap ta mõtleb mida mina teen ta armsas Pariisis ja mida teeb minuga Pariis Aga mina jooksen nüüd aeglasemalt ja joon vähem ja mõtlen oma esimesele korrale Pariisis ja oma naisele Pariis tegi ta kauniks nagu nikkumine teeb naise kauniks ta oli tookord nii erutatud Ärge küsige mis tähendab see tekst siin või Pariis ma ei tea Ma kahtlen kas keegi üleüldse tunneb Pariisi ja naiste saladusi Muide ma arvan et tähtsam on kogeda kui et lihtsalt rääkida naistest, kirjandusest, veinist Pariisist Ma ei tea, kas see teistele ka välja paistab. Aga ma tean, et jutt sellest, et naine oleks Pariisis ilusaks muutunud nagu naine muutub ilusaks nikkudes (mis on ju teada triviaalsus) - on jama. Ta võis Pariisist endast väljas küll olla, aga ega see ei tähenda, et ta oleks olnud pidevalt seksuaalselt erutatud. Pigem vastupidi. Ta muutus hoopis külmaks ja eemalolevaks ja ei tahtnud minust mitte midagi teada. Tal oli peapööritus vabadusetundest, mitte seksuaalsusest. Nii et see on luuletuses täiesti vale ja labane püüd Pariislastele meeldida öeldes, et paljas Pariisi nägemine teeb naisel jalgevahe märjaks. Ja edasi läheb asi veel hullemaks. Öeldakse, et keegi ei tea Pariisi, naiste ja ma ei tea mille tähendusi ja saladusi (issand, kui nõme ja labane). Püütakse neid kuidagi võrrelda - no ma ei tea küll milleks. See on labasus, millega ilmselt kirjanduses on niigi korduvalt maha saadud. Ja no vaadake, millega luuletus lõpeb. Keegi väidab, et Pariisi on olulisem kogeda, kui temast rääkida ja kirjutada. Ja ometi seesama keegi istub päev otsa lukustatud hotellitoas ja ei koge Pariisi, aga meenutab oma lapsepõlve. Ma tõesti ei tea. Aga nii on nende tekstidega tihtipeale, et alustad päris ilusti, aga siis hakkad ikka edvistama ja püüad ilusaid sõnu teha. Sellele on raske vastu hakata. Ja ega kirjanik sellepärast endale kuuli pähe lasta ka ei saa. Et ei oska kirjutada nii nagu tahaks. Peab vist püüdma ja lõputult püüdma. Ma mõtlen praegu, kas mõni vana kirjanik nagu näiteks Jaan Kross on enda kirjutatuga otse ja otsekoheselt rahul. Võibolla ongi. Ja ma ei kadesta teda selle koha pealt. Samas võibolla mõni, kes on hiljem endale otsa peale teinud, on teinud seda osaliselt sellepärast, et pole oma tekstidega rahul olnud. Pole mul kahju ega kade kummastki, kui tsiteerida ühe rämeda terose rämedat algust. Ma kirjutan siia lõppu veel ühe teksti, mis on nii halb, et ma ei taha teda õigupoolest isegi kommenteerida. See pretendeerib tähendusrikkusele, aga on lihtsalt mage sõnadeloopimine. Ärge nii küll kirjutage: fuck the meaning do I mean it? yes, i'm in it fucking meanings in the daytime in the night hope to get a newborn child meaningless and meaning more to me than all the world don't play with meanings it's not fun play with children play with me Siin on ju täpselt sama jama kui eelmises tekstis. Teks soovitab mitte mängida tähendusrikkusega, aga mängida lastega, aga ise teeb täpselt seda, mida ei soovita - mängitseb tähendusrikkusega või õigupoolest lihtsalt sõnaga tähendus. Olgu siis eesti keeles ka, mis siis, et piinlikkusttekitaval nõme: perse präänik mis see tähendab? türa, tähendus käigu tuti alla ma käin seal ise iga päev ja öö ja loodan varsti saada tite kel pole ühtki tähendust ja kes täehdab mulle rohkem kui terve ilm mis sa mängid tähendustega, onaneerid see on jama mängi lapsega mängi minuga Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen? Hea tekst on see, mida tähendusrikkaks peavad teised, mitte autor ise. Tekst mille tähendusrikkus tekib ja kasvab aja jooksul. Ma millegipärast ei usu, et Kafka oleks oma tekste väga tähedusrikkaks pidanud. Ja õigupoolest ongi need ju lihtsad ja otsekohesed lookesed. Kui autor oma tekstist hakkab liiga palju arvama, on väga tõenäoline, et tekst on sitt või on nii ülekirjutatud, aga süütu lugeja ei saa enam mitte midagi aru.