Luulekool 1

Tere, Juku Kalle. Ma kirjutasin oma arust kobeda teksti, mis on justkui tekstide kirjutamise kool. Kui see sulle meeldib, võiksin tulevikus samas vaimus jätkata ja oma tekste tükkideks lahti võtta ja kilde elust vahele panna. Teiste tekste ma eriti analüüsida ei oska ja ei taha.
peeter

Jupp ilukirjandust. Hauka teist nigu vorsti õlle kõrvale.

Sauteri õpetus sellest, kuidas vabaneda kramplikust kirjaoskusest, et saada kirjanikuks. Kui peaks olema see tahtmine.

Selle teksti, mis kohe varsti all järgneb kirjutasin ma Madridis mingis hotellis öösel ja vindisena. Uni ei tahtnud justkui tulla. Kunagi hammu ma olen mõtelnud, et kirjutaks luuletusi. Ja eks ma proovisin ka. See ei tulnud mul välja. Nüüd mul pole enam seda ambitsiooni. Ma lihtsalt tahan teile näidata, et kirjutada võib igaüks, näiteks öösel ja vindisena, kui ei tule uni. Ja see, mis välja tuleb ei pruugigi olla kõige magedam. Vähemalt iseenda jaoks. Aga kelle teise jaoks ikka kirjutada. Kui te arvate, et kirjutate kellelegi teisele, kui et iseendale, siis olete valel teel ja panete ükskord püstoli meelekohale või joote end põhja. Ärge nii tehke. Ärge püüdke maailma parandada, või eesti rahvast. Maailm ja eesti rahvas ei vaja teie parandamist ja kui nad üldse midagi teist tolku saavad, siis just siis, kui te katsute olla nii hästi teie ise kui suudate. Kõik muu tuleb iseenesest.

Kuidas see Okudzava kirjutaski. "Nashi pisma nje nuzhnõ prirode." Rääkimata siis inimestest, kes ei ole ju looduse parim osa.

Nii, et öelge endale, et pohhui, mis inimesed mõtlevad ja kirjutage lihtsalt iseendale.

Mina kirjutasin öösel hotellis nii: (Stopp veelkord. Mul oli kõhus päeval söödud kalasupp.)

Niisiis ma kirjutasin nii:

Yesterday Spain

Gave me a good fish soup

With the hands of a nice lady

Thank you Spain

For this fish soup

What can I give to Spain?

May be I can go to other countries and talk

About this fish soup

Do you want me to?

I take silence as agreement

This fish soup

has become a part of me

And I have become partly this fish soup

No tõlgime siis pa estonski jazõk ka. Kuigi ega vist eriti pole ju vaja. Sellist eestlast, kes inglist üldse ei tönka vist õieti polegi. Või soomet. Aga mind ennast ajab närvi, kui kuidagi eeldatakse et ma nagunii suudan rääkida näiteks soome keelt, või siin Prantsusmaal, et muid keeli peale prantsuse pole olemaski või pole vaja. Tak, tekst na estonski budjet primerno tak:

Eile Hispaania

ulatas mulle kausi korralikku kalasuppi

ühe kena naise kätega

tänan, Hispaania

selle supi eest

mis sa mulle kokku oled keetnud…

Ei, ei, nii ikka ei lähe. See pöörab luuletuse ju pea peale. Mida ma ilmselt alateadlikult tahtsingi teha. Paneme ikka õigesti:

…tänan, Hispaania

selle supi eest.

Mida mina saaksin Hispaaniale vastu anda?

Ehk saan minna teistesse riikidesse

Ja rääkida

Sellest korralikust hispaania kalasupist

Tahate, et lähen?

Ma võtan vaikimist nõusolekuna

See kalasupp on saanud osaks

Minust

Ja minust on saanud kalasupp

Oleks ju pidanud kirjutama, et "minust on saanud osaliselt kalasupp", aga "minust on saanud kalasupp", kõlab ju palju strongimalt, mis siis, et pole täpne tõlge.

Nonii. See oli ikka sitt tekst küll, eks ole. Miks? Sellepärast, et see pole kirjutatud iseendale. See on pugejaliku Sauteri pugejalik tekst. Sealt paistab imehästi läbi, et Sauter pidi järgmisel päeval kuskil esinema, kui kirjanik ja otsustas komilfoo teksti teha. Hea küll, see on pisut vabandatav, sest ega ei ole ju ka mõtet minna kuskil Madriidis esinema ja lugeda tõsimeelselt oma tõsimeelset raskepärast ja lolli teksti. Miks? See oleks surm ja igavus. Või ma eksin? Öelge teie. Ja kuidas käituksite teie? Minu nõuanne on, et kirjutage teistele meeldimiseks nii vähe kui võimalik, isegi kui sellest päriselt ei pääse. Ja isegi sellesse viisakusteksti pange sisse paar vimkat, mis teile endale mõnu pakuvad. See hoiab teksti elus. Võtke Viimsi mehest eeskuju. Selles mõttes. Mitte, et ma teda palju lugenud oleks. Aga siiski.

Võtame järgmise teksti. See on pisut parem.

Kuidas see tekst tekkis, räägin ma hiljem. Kõigepealt vaadake, mis tunde ta teis teeb:

I am a prostitute

And I love prostitutes

Although I don't sleep with them

I love them platonically

They look sad

And melancholic

And lonely

Like poets do

They sell love

Like poets do

No!

Like poets try to do

Prostitutes do it better

May-be

Nojah, miks kurat see viimane rida seal on? Täiesti mõttetu. Ehk selleks, et jätta asja kuidagi õhku rippuma. Tegelikult reedab ta lihtsalt seda, et autor Sauter on väga ebakindel tüüp ja ei julge ühegi väite juures endale lõpuni kindlaks jääda.

Ja pa estonski eta budjet:

Tere, mina olen prostituut, kes teie olete?…

Ei, nii see originaalis ka ei olnud. "Olen prostituut" stoofina kõlab minu meelest kohutavalt pateetiliselt ja rõlgelt. Pealegi, jah, ta ei ütle ju midagi. See luuletus on kirjutatud ettekandmiseks ja esimene rida ei mõju nii pateetiliselt ja rõlgelt, kui seda ütleb mees, mina, Sauter. Kuivõrd me teame, et see pole luuletus lugemiseks, aga ettekandmiseks, siis lasta olla praegu nagu ta on:

Olen prostituut

Pean veelkord peatuma. Algul mõtlesin, et ei nimeta neid tekste mitte mingil juhul luuletusteks, sest mul on vist alaväärtuskompleks, et ma ei oska luuletusi kirjutada (ega tegelikult ei oskagi). Samas paljud inimesed, kes ei oska luuletusi kirjutada, kirjutavad luuletusi. Ja ma teen ise ka palju asju, mida ma teha ei oska nagunii. Mis sest sõnast luuletus siis ikka väga häbeneda. Hea küll. Parema meelega ütleks ma siiski, tekst. Kui end unustan, ütlen - luuletus. Uuesti:

Olen prostituut

Ja armastan prostituute

Kuigi

Ma ei maga nendega

Ma armastan neid

Platooniliselt

Nad paistavad kurvad

Ja melanhoolsed

Ja üksildased

Nagu luuletajadki

Nad müüvad armastust

Nagu luuletajad

Ei!

Nagu luuletajad üritavad müüa

Luuletajad on prostitutsioonis amatöörid

Nojah, siin keeras tõlkija autori viimase rea teiseks. Ja vist õigesti tegi. Selle teksti peaaegu võiks leppida. Aga eks ta ikka natuke pateetiliseks kisub. Pateeetika, vastik pateetika on üldse selline asi, mida luulekujulise tekstina on raske vältida. Mõnel moodsal mehel see õnnestub. Mulle tulid praegu silma ette, Hasso Krull ja Kristi Oidekivi. Juhtumisi olen mõningaid nende tekste hiljuti lugenud. Töö pärast vist või kuidas see oli. Mina, kes ma peaaegu mitte kui midagi ei loe.

Selle luuletuse kirjuta ei mõtle nii palju adressaadile kui eelmise luuletuse kirjutaja. Ehkki ta üritab epateerida ja tembutada, edvistab ja tembutab. Aga kuna ta on hetkeks mõtlema jäänud selle üle, et ta müüb ennast ja kuidas ta ennast müüb, siis tabab teksti kirjutamine teda enne, kui edevus ja esinemisssoov võimust võtavad. Nii et see on minu meelest peaaegu söödav tekst. Või kuidas teile tundus?

Ma räägin teksti tausta või algimpulsi ka ära. Ma tulin välja madriidi vaksalist. Olin oma grupi ära kaotanud. Olin enne napsu võtnud koos teistega ja mõelnud, et ei viitsi enam, et ah mis kurat, lähen parem üksi sinna hotelli ja viskan vinklisse. Aga eksisin justkui sutike ära. Tulin raudteejaamast välja ja seal seisis üks tädi. Ma ei tundnud teda, aga arvasin millegipärast, et ju see on keegi sellest meie pagana grupist. Et, näe, polegi kõik veel ära läinud. Astusin ligi ja rääkisin inglise keeles. Tema vaatab aga mulle otse silma ja räägib midagi viisakalt hispaania keeles. Ma ei oska sõnagi hispaaniat. Tema ei oska sõnagi inglist. Aga me räägime päris pikalt, püüdes oma mõtet keeleoskamatusest hoolimata teiseni viia. Ja pikapeale hakkab mulle koitma, et ei, see tädi ei ole keegi meie grupist, see tädi on prostituut. Ja ta mõtleb, et mida see mees tahab, et kas see mees tahab tihi teha või mis. Ja ta hakkab arvama, et see mees ei tea küll ise ka mis ta tahab või teeb. Mina hakkasin tasapisi aru saama, mis ta mõtles. Ja ma ei tea, kas tema sai aru, et ma aru sain või mis ma mõtlesin. Siis me jätsime väga viisakalt hüvasti. Tema jäi sinna seisma, mina lahkusin teadmata suunas.

Mis selle eelneva jutu mõte on? Ei, ei, ega tal ei peagi mingit mõtet olema, aga hiljem tuli mulle pähe, et tal võib üks mõte olla. Vaadake - me ei saanud sõnadest aru ja võibolla just seetõttu hakkasime teineteisest aru saama, tasapisi. Sõnad aga tihtipeale hoopis takistavad arusaamist. Hea teksti või luuletuse või teksti puhul võiks sõnad olla justkui raam arusaamisele või niit kuhugi. (Väga tore, et on tekst, mis mingi kuradi arusaamiseni või kontaktini ei viigi, vaid lihtsalt tegelevad keelega, mustreerivad keelt - AGA teinekord siiski tahtmatult mingi mõtte, arusaamise, emotsiooni tekitavad).

Minu meelest mõned parimad hetked oma naisega on mul olnud siis, kui pole öeldus sõnagi. Ja lastega ka. (Ma ei mõelnud siin seksi, eks ole.) Ja kui pikkade vaikuste vahel on ehk mõned üksikud sõnad. Aga samamoodi kirjutada on raske, peaaegu võimatu. Proovige. Välja tuleb teesklus. Sest ega tekst ei ole elu, ta isegi ei peegelda elu (hea küll, võibolla pisut kõverpeegeldab). Tekst on tekst. Elu on elu ja tekst on tekst.

Hea küll, on pisut aega surnuks löödud, võib ka mõne väikse kokkuvõtte teha. Mis me siit siis saime:

- nii vähe edevust kui võimalik

- mitte tingimata püüda elu ammendavalt kirjeldada ja teha suuri üldistusi ja võtta elu suhtes seisukohti ja olla tark

- aga elust ära hüpata, lahti hüpata võib küll, see ongi peaaegu ainus võimalus teksti alustada, sest midagi muud peale elu ja maailma (inimeste ja asjade elu) me ju ei tunne kust see viimane maksiim tuli. Vaat kust. Järeldus, mis ma prostituudiga kohtumisest tegin oli üks. Tekst, mis ma tegin sellest ei rääkinud. Ma ei püüdnud oma järeldusest hakata teksti tegema. Ma võtsin olukorra, mille üle olin juurelnud, millega olin mõttes tegelenud ja lasin tal tekitada endale uusi mõtteid.

Nii, et kui tunnete, et armaste Juhanit, siis ärge alustage oma teksti lausega: Juhan ma armastan sind. Vaid kirjutage tasapisi: juhan…sinu nina…kasvab välja…sinu sabast…ja minu sabast…ja nabast…nii vabast

Siis hakkab minema. Nii lihtne see ongi.

Ma võin teile üsna suure kindlusega lubada, et ükski õppejõud või professionaalne kirjandusteoreetik minu õlletoateooriaid ei kinnita. Nii, et otsustage, missugune elu on teie oma - õlletubade elu või koolitubade elu, kus on rohkem elu. Ja valige ise oma teooriad.

Vabandage, ikkagi libisesin pateetikasse ja võltsi retoorikasse ja hakkasin rääkima õõnsaid sõnu, mis peale on valed. Tegin seda lihtsalt sellepärast, et tahtsin märkide arvu täis saada. Tuttav leedu luuletaja ütles, et üks kuulus leedu tõlkija, kes kahmas nõukogude ajal endale kõik parimad tõlkepalad, tegi tõlkides leedukeelseid ridu ikka ja alati rohkem kui originaalis. Maksti ju ridade pealt. Seal on küll see aga, et leedu keeles tulebki tekst paratamatult pikem kui mõnes muus euroopa keeles, sest neil on need pikad sõnalõpud.

Nüüd on mu märgid täis. Mis te arvate, kas ma ise ka? Õige.

Näete - iga tekst ei pea olema luule, iga tekst ei pea olema luule. Ja iga luule ei pea olema proosa ja iga proosa ei pea olema luule. Ja iga proosa ei ole proosa. Ja iga luule ei ole. Aga mis ta siis on? Seda öelge mulle teie.

	<--tagasi
	Luulekool 1 Tere, Juku Kalle. Ma kirjutasin oma arust kobeda teksti, mis on justkui tekstide kirjutamise kool. Kui see sulle meeldib, võiksin tulevikus samas vaimus jätkata ja oma tekste tükkideks lahti võtta ja kilde elust vahele panna. Teiste tekste ma eriti analüüsida ei oska ja ei taha. peeter Jupp ilukirjandust. Hauka teist nigu vorsti õlle kõrvale. Sauteri õpetus sellest, kuidas vabaneda kramplikust kirjaoskusest, et saada kirjanikuks. Kui peaks olema see tahtmine. Selle teksti, mis kohe varsti all järgneb kirjutasin ma Madridis mingis hotellis öösel ja vindisena. Uni ei tahtnud justkui tulla. Kunagi hammu ma olen mõtelnud, et kirjutaks luuletusi. Ja eks ma proovisin ka. See ei tulnud mul välja. Nüüd mul pole enam seda ambitsiooni. Ma lihtsalt tahan teile näidata, et kirjutada võib igaüks, näiteks öösel ja vindisena, kui ei tule uni. Ja see, mis välja tuleb ei pruugigi olla kõige magedam. Vähemalt iseenda jaoks. Aga kelle teise jaoks ikka kirjutada. Kui te arvate, et kirjutate kellelegi teisele, kui et iseendale, siis olete valel teel ja panete ükskord püstoli meelekohale või joote end põhja. Ärge nii tehke. Ärge püüdke maailma parandada, või eesti rahvast. Maailm ja eesti rahvas ei vaja teie parandamist ja kui nad üldse midagi teist tolku saavad, siis just siis, kui te katsute olla nii hästi teie ise kui suudate. Kõik muu tuleb iseenesest. Kuidas see Okudzava kirjutaski. "Nashi pisma nje nuzhnõ prirode." Rääkimata siis inimestest, kes ei ole ju looduse parim osa. Nii, et öelge endale, et pohhui, mis inimesed mõtlevad ja kirjutage lihtsalt iseendale. Mina kirjutasin öösel hotellis nii: (Stopp veelkord. Mul oli kõhus päeval söödud kalasupp.) Niisiis ma kirjutasin nii: Yesterday Spain Gave me a good fish soup With the hands of a nice lady Thank you Spain For this fish soup What can I give to Spain? May be I can go to other countries and talk About this fish soup Do you want me to? I take silence as agreement This fish soup has become a part of me And I have become partly this fish soup No tõlgime siis pa estonski jazõk ka. Kuigi ega vist eriti pole ju vaja. Sellist eestlast, kes inglist üldse ei tönka vist õieti polegi. Või soomet. Aga mind ennast ajab närvi, kui kuidagi eeldatakse et ma nagunii suudan rääkida näiteks soome keelt, või siin Prantsusmaal, et muid keeli peale prantsuse pole olemaski või pole vaja. Tak, tekst na estonski budjet primerno tak: Eile Hispaania ulatas mulle kausi korralikku kalasuppi ühe kena naise kätega tänan, Hispaania selle supi eest mis sa mulle kokku oled keetnud… Ei, ei, nii ikka ei lähe. See pöörab luuletuse ju pea peale. Mida ma ilmselt alateadlikult tahtsingi teha. Paneme ikka õigesti: …tänan, Hispaania selle supi eest. Mida mina saaksin Hispaaniale vastu anda? Ehk saan minna teistesse riikidesse Ja rääkida Sellest korralikust hispaania kalasupist Tahate, et lähen? Ma võtan vaikimist nõusolekuna See kalasupp on saanud osaks Minust Ja minust on saanud kalasupp Oleks ju pidanud kirjutama, et "minust on saanud osaliselt kalasupp", aga "minust on saanud kalasupp", kõlab ju palju strongimalt, mis siis, et pole täpne tõlge. Nonii. See oli ikka sitt tekst küll, eks ole. Miks? Sellepärast, et see pole kirjutatud iseendale. See on pugejaliku Sauteri pugejalik tekst. Sealt paistab imehästi läbi, et Sauter pidi järgmisel päeval kuskil esinema, kui kirjanik ja otsustas komilfoo teksti teha. Hea küll, see on pisut vabandatav, sest ega ei ole ju ka mõtet minna kuskil Madriidis esinema ja lugeda tõsimeelselt oma tõsimeelset raskepärast ja lolli teksti. Miks? See oleks surm ja igavus. Või ma eksin? Öelge teie. Ja kuidas käituksite teie? Minu nõuanne on, et kirjutage teistele meeldimiseks nii vähe kui võimalik, isegi kui sellest päriselt ei pääse. Ja isegi sellesse viisakusteksti pange sisse paar vimkat, mis teile endale mõnu pakuvad. See hoiab teksti elus. Võtke Viimsi mehest eeskuju. Selles mõttes. Mitte, et ma teda palju lugenud oleks. Aga siiski. Võtame järgmise teksti. See on pisut parem. Kuidas see tekst tekkis, räägin ma hiljem. Kõigepealt vaadake, mis tunde ta teis teeb: I am a prostitute And I love prostitutes Although I don't sleep with them I love them platonically They look sad And melancholic And lonely Like poets do They sell love Like poets do No! Like poets try to do Prostitutes do it better May-be Nojah, miks kurat see viimane rida seal on? Täiesti mõttetu. Ehk selleks, et jätta asja kuidagi õhku rippuma. Tegelikult reedab ta lihtsalt seda, et autor Sauter on väga ebakindel tüüp ja ei julge ühegi väite juures endale lõpuni kindlaks jääda. Ja pa estonski eta budjet: Tere, mina olen prostituut, kes teie olete?… Ei, nii see originaalis ka ei olnud. "Olen prostituut" stoofina kõlab minu meelest kohutavalt pateetiliselt ja rõlgelt. Pealegi, jah, ta ei ütle ju midagi. See luuletus on kirjutatud ettekandmiseks ja esimene rida ei mõju nii pateetiliselt ja rõlgelt, kui seda ütleb mees, mina, Sauter. Kuivõrd me teame, et see pole luuletus lugemiseks, aga ettekandmiseks, siis lasta olla praegu nagu ta on: Olen prostituut Pean veelkord peatuma. Algul mõtlesin, et ei nimeta neid tekste mitte mingil juhul luuletusteks, sest mul on vist alaväärtuskompleks, et ma ei oska luuletusi kirjutada (ega tegelikult ei oskagi). Samas paljud inimesed, kes ei oska luuletusi kirjutada, kirjutavad luuletusi. Ja ma teen ise ka palju asju, mida ma teha ei oska nagunii. Mis sest sõnast luuletus siis ikka väga häbeneda. Hea küll. Parema meelega ütleks ma siiski, tekst. Kui end unustan, ütlen - luuletus. Uuesti: Olen prostituut Ja armastan prostituute Kuigi Ma ei maga nendega Ma armastan neid Platooniliselt Nad paistavad kurvad Ja melanhoolsed Ja üksildased Nagu luuletajadki Nad müüvad armastust Nagu luuletajad Ei! Nagu luuletajad üritavad müüa Luuletajad on prostitutsioonis amatöörid Nojah, siin keeras tõlkija autori viimase rea teiseks. Ja vist õigesti tegi. Selle teksti peaaegu võiks leppida. Aga eks ta ikka natuke pateetiliseks kisub. Pateeetika, vastik pateetika on üldse selline asi, mida luulekujulise tekstina on raske vältida. Mõnel moodsal mehel see õnnestub. Mulle tulid praegu silma ette, Hasso Krull ja Kristi Oidekivi. Juhtumisi olen mõningaid nende tekste hiljuti lugenud. Töö pärast vist või kuidas see oli. Mina, kes ma peaaegu mitte kui midagi ei loe. Selle luuletuse kirjuta ei mõtle nii palju adressaadile kui eelmise luuletuse kirjutaja. Ehkki ta üritab epateerida ja tembutada, edvistab ja tembutab. Aga kuna ta on hetkeks mõtlema jäänud selle üle, et ta müüb ennast ja kuidas ta ennast müüb, siis tabab teksti kirjutamine teda enne, kui edevus ja esinemisssoov võimust võtavad. Nii et see on minu meelest peaaegu söödav tekst. Või kuidas teile tundus? Ma räägin teksti tausta või algimpulsi ka ära. Ma tulin välja madriidi vaksalist. Olin oma grupi ära kaotanud. Olin enne napsu võtnud koos teistega ja mõelnud, et ei viitsi enam, et ah mis kurat, lähen parem üksi sinna hotelli ja viskan vinklisse. Aga eksisin justkui sutike ära. Tulin raudteejaamast välja ja seal seisis üks tädi. Ma ei tundnud teda, aga arvasin millegipärast, et ju see on keegi sellest meie pagana grupist. Et, näe, polegi kõik veel ära läinud. Astusin ligi ja rääkisin inglise keeles. Tema vaatab aga mulle otse silma ja räägib midagi viisakalt hispaania keeles. Ma ei oska sõnagi hispaaniat. Tema ei oska sõnagi inglist. Aga me räägime päris pikalt, püüdes oma mõtet keeleoskamatusest hoolimata teiseni viia. Ja pikapeale hakkab mulle koitma, et ei, see tädi ei ole keegi meie grupist, see tädi on prostituut. Ja ta mõtleb, et mida see mees tahab, et kas see mees tahab tihi teha või mis. Ja ta hakkab arvama, et see mees ei tea küll ise ka mis ta tahab või teeb. Mina hakkasin tasapisi aru saama, mis ta mõtles. Ja ma ei tea, kas tema sai aru, et ma aru sain või mis ma mõtlesin. Siis me jätsime väga viisakalt hüvasti. Tema jäi sinna seisma, mina lahkusin teadmata suunas. Mis selle eelneva jutu mõte on? Ei, ei, ega tal ei peagi mingit mõtet olema, aga hiljem tuli mulle pähe, et tal võib üks mõte olla. Vaadake - me ei saanud sõnadest aru ja võibolla just seetõttu hakkasime teineteisest aru saama, tasapisi. Sõnad aga tihtipeale hoopis takistavad arusaamist. Hea teksti või luuletuse või teksti puhul võiks sõnad olla justkui raam arusaamisele või niit kuhugi. (Väga tore, et on tekst, mis mingi kuradi arusaamiseni või kontaktini ei viigi, vaid lihtsalt tegelevad keelega, mustreerivad keelt - AGA teinekord siiski tahtmatult mingi mõtte, arusaamise, emotsiooni tekitavad). Minu meelest mõned parimad hetked oma naisega on mul olnud siis, kui pole öeldus sõnagi. Ja lastega ka. (Ma ei mõelnud siin seksi, eks ole.) Ja kui pikkade vaikuste vahel on ehk mõned üksikud sõnad. Aga samamoodi kirjutada on raske, peaaegu võimatu. Proovige. Välja tuleb teesklus. Sest ega tekst ei ole elu, ta isegi ei peegelda elu (hea küll, võibolla pisut kõverpeegeldab). Tekst on tekst. Elu on elu ja tekst on tekst. Hea küll, on pisut aega surnuks löödud, võib ka mõne väikse kokkuvõtte teha. Mis me siit siis saime: - nii vähe edevust kui võimalik - mitte tingimata püüda elu ammendavalt kirjeldada ja teha suuri üldistusi ja võtta elu suhtes seisukohti ja olla tark - aga elust ära hüpata, lahti hüpata võib küll, see ongi peaaegu ainus võimalus teksti alustada, sest midagi muud peale elu ja maailma (inimeste ja asjade elu) me ju ei tunne kust see viimane maksiim tuli. Vaat kust. Järeldus, mis ma prostituudiga kohtumisest tegin oli üks. Tekst, mis ma tegin sellest ei rääkinud. Ma ei püüdnud oma järeldusest hakata teksti tegema. Ma võtsin olukorra, mille üle olin juurelnud, millega olin mõttes tegelenud ja lasin tal tekitada endale uusi mõtteid. Nii, et kui tunnete, et armaste Juhanit, siis ärge alustage oma teksti lausega: Juhan ma armastan sind. Vaid kirjutage tasapisi: juhan…sinu nina…kasvab välja…sinu sabast…ja minu sabast…ja nabast…nii vabast Siis hakkab minema. Nii lihtne see ongi. Ma võin teile üsna suure kindlusega lubada, et ükski õppejõud või professionaalne kirjandusteoreetik minu õlletoateooriaid ei kinnita. Nii, et otsustage, missugune elu on teie oma - õlletubade elu või koolitubade elu, kus on rohkem elu. Ja valige ise oma teooriad. Vabandage, ikkagi libisesin pateetikasse ja võltsi retoorikasse ja hakkasin rääkima õõnsaid sõnu, mis peale on valed. Tegin seda lihtsalt sellepärast, et tahtsin märkide arvu täis saada. Tuttav leedu luuletaja ütles, et üks kuulus leedu tõlkija, kes kahmas nõukogude ajal endale kõik parimad tõlkepalad, tegi tõlkides leedukeelseid ridu ikka ja alati rohkem kui originaalis. Maksti ju ridade pealt. Seal on küll see aga, et leedu keeles tulebki tekst paratamatult pikem kui mõnes muus euroopa keeles, sest neil on need pikad sõnalõpud. Nüüd on mu märgid täis. Mis te arvate, kas ma ise ka? Õige. Näete - iga tekst ei pea olema luule, iga tekst ei pea olema luule. Ja iga luule ei pea olema proosa ja iga proosa ei pea olema luule. Ja iga proosa ei ole proosa. Ja iga luule ei ole. Aga mis ta siis on? Seda öelge mulle teie.