Miks eesti mehed ei käi lõbumajas?

Ma jätan siin kõrvale selle, et olen abielus ja see seab ju mingid inimlikud piirid, eks ole. Nii et arutlen esialgu puhtteoreetiliselt. Aga samas, et sahvti lisada, räägin ka mõned tõestisündinud lood, mis kamraadidelt minuni on jõudnud.
Kui ajakirjandusest litsi- ja litsimajalugusid lugeda, aimub, et enamasti käivad neis majades turistid. Eestlasi käib vähe. Kui just noored poisid ajavad napsu võttes kuraasi üles ja teevad ühiskülastuse ja siis võib ka juhtuda, et mõnel tekib suurest erutusest erektsioonihäire. Milles asi? Pealiskaudselt järelemõtlemisel tundub, et asi võib olla laiskuses, ihnsuses või arguses. Samas - igasugu eurosporti, mis tahab ka tihti raha, usinust ja julgust, tehakse meil küll.
Ja nüüd ma ütlen, et asi pole laiskuses, ihnsuses või arguses vaid hoopis kultuuripuuduses jakompleksides. Litsimaju ei ole meie kultuuris sees olnud. (Noh on kah, kui sajandialguse lehti lugeda, aga ikkagi näpuotsaga.) Pole nii, et juba antiigist peale oleks vanim amet kogu aeg au sees olnud. Meil on litsimaja ettenatult paha ja paheline ja kui sa sinna lähed oled sa seda ise justkui ka ja sul tuleb sinnaminekuks ületada psühholoogiline tõrge. (Narkotsipanekuga on näiteks asi millegipärast palju lihtsam - see on meie talupojakultuurist nii kaugel, et me ei pea seda isegi paheks.)
Ja veel üks asi. Meil siin Eestis oli palju aastaid nii, et saksa aadlimees võis meie naisi koinida ja me ei saanud sinna midagi teha. Eks sealt jäi miski okas südamesse. Või noh, mis saksa, eks meid on teisedki keppimas käinud. Ja nüüd eesti mees ei tea, kas tagasi teha või parem on seda sitta hingelist pärandust mitte rohkem torkida - läheb teine haisema. Sest kui sa eesti litsi kepid, siis sa teed sedasama mis saksa aadlimees või soome turist, (kelledest tahaks justkui üle olla) ja kui sa vene litsi kepid, siis sa oled justkui samal pulgal, kus vene vallutajast vägistaja.
Eks Eesti litsimaja ole hoopis teine koht kui Jaapani või Prantsuse litsimaja. Hea küll, saan seda öelda puhtteoreetiliselt.
Räägin siis ka midagi, mis ei ole ainult teoreetiline. Elasin Liverpoolis ligi kaks aastat linnaosas, kus türukud ennast tänaval pakkusid. Ja ega Inglismaal polnud see asi vabam või rohkem au sees kui Eestis (litsilöömine on seal ka seadusega keelatud).
Tüdrukud tänaval olid oma välimuse järgi selgesti ja kergesti eristatavad. Nad olid vanemapoolsed ja koledad ja argliku ja tõrjutud olemisega. Tihi maksis 20-25 naela ja äri läks neil vist päris hästi. Esialgu tegid nad mulle ka kogu aeg pakkumisi ("Are you looking for business?") ja nad tegid seda visalt üle aasta. Hiljem vahetasime lihtsalt tervitusi nagu ühekandi inimesed ikka.
Kamraad Juan aga, kes oli Tenerifelt ja ei saanud kepipakkumisest aru, oleks neilt äärepealt peksa saanud. Juan õppis majandust ja vastas küsimusele: "Are you looking for business?", aru saamata, millest jutt käib - "Yes, sure." Hiljem oli tal raske selgeks teha, et ta ei taha litse mõnitada ja nende üle nalja teha.
Liverpooli litse võis tihti näha tänavanurgal politseinikega juttu puhumas. Eks neil olid oma diilid. Politsei hoidis neid mingitpidi ohjas ja võibolla sai litsidelt mingit infot näiteks narkodiilerite kohta. Seega ka Inglismaal oli asi illegaalne ja mehed lähenesid litsidele erilise bravuuriga ja litsid olid häbelikud. See on kuidagi nukker. Ei mingit vabadust ja elurõõmu, mis kepiga võiks kaasas käia.
Ma usun, et maailmas on kohti, kus litsimaja töötajad ja külalsed tunnevad end rõõmsalt ja vabalt. Võibolla on õige koht Ladina-Ameerika või mõned Lõunamere saared. Samas, ega litsimaja pole ju etteantult niisugune või naasugune. On räpaseid ja ilusaid raamatuid ja kinosid ja spordisaale ja küllap on ka litsimaju.
Ma mäletan, Ingmar Bergaman räägib mälestusteraamatus ühest oma helitehnikust, malbest ja soliidsest mehest, kes käis palju aastaid kord nädalas litsimajas ühe ja sellesama litsi juures.
Aga läheme nüüd teoreetilise loba juurest eesti meeste praktilise käitumise juurde. Mul on mõned lood, erinevad lood, aga neist tul.eb välja üks ja seesama käitumismudel. Me oleme kiimalised kiibitsejad, kellel on normaalne himu, aga on ka psüühiline tõrge.
Järgnevad lood on konkreetsete meeste, Eesti kultuuriinimeste poolt räägitud, aga ma pole edasirääkimiseks luba küsinud, seega ei ütle ma inimeste nimesid, aga kasutan fiktiivseid nimetähti (et rääkijad omavahel segi ei läheks). Niisiis teatri- ja kirjandusinimestega üheskoos napsu võttes ja elust lugusid rääkides, tegin etteapaneku, et igaüks räägiks oma isikliku loo litsimajakülastusest. Ma arvasin, et kellelgi pole suurt midagi rääkida. Ja minu üllatuseks tuli välja, et igaühel oli oma lugu.
AA läks napsuvõtujalutuskäigul koos oma töökaaslasega (kes on mitteesti päritolu) Lilysse. Et peab ikka ära proovima ja põnev ju, et kuidas asjad käivad. No see mitteesti päritolu mees ei mõelnud pikalt. Napsas tüdruku ja läks asja ajama. AA ei tahtnud. Ta jäi istuma ja kohvi jooma. Talle käidi pinda. Et mis sa, poiss ikka põed - tegelikult sa ju tahad, oleme sinusuguseid siin näinud küll ja küll, võta tüdruk ja käi ära. Aga AA tundis, et vaat, ükski tüdruk kohe ei meeldi ka. Ja keerutas ja keerutas. Temaga tehti ikka ja uuesti juttu. Lõpuks ütles ta, et armsad inimesed, mina olen hoopis selle inimese armuke, kes praegu teie tüdrukuga koos sedasamust teeb, olen homoseksuaal ja praegu armukade ja jumalast endast väljas. AA on on hea näitleja ja tal õnnestus litsimaja personal ära veenda ja ta jäeti edasi rahus kohvi jooma.
BB oli juba paar aastat tagasi koos Sõpradega Saaremaal aega veetmas. Öösel otsustati kutsuda litsid. Taksojuhilt sai teada õiged numbrid. Siis aga selgus, et üks tüdruk tahab saada 500 krooni korra pealt. Poisid lugesid rahad üle ja arvutasid, kui palju kulub tüdrukute peale ja kui palju on veel vaja jookide jaoks. Ja otsustasid - nu nahui - liiga kallis lõbu - ja jätsid tüdrukud tellimata.
CC libastus Tallinnas Vabaduse platsil ja kukkus porilompi. Mantel kõik sopane. Kõige lähem koht oli Lily. Läks siis ja haris Lily kempsus mantli puhtaks. Tüdruid pakuti, aga ta ei teinud välja.
DD töötas raadios. Neil oli ärgas ja eesrindlik raadiojaam ja otsustati teha litsidega kohtumisest otsesaade. Türukud tulid stuudiosse ja võtsid peed paljaks. Kommentaarid läksid otse eetrisse. Siis tuli aga stuudiosse järgmise saate esineja - ühe spordiala liidu esimees. Vaatas klaasi tagant stuudios toimuvat ja ei osanud ära imestada. DD ise seal stuudios tüdrukutega keppi ei tenud (kuigi seda oleks saanud tasuta), aga hiljem mindi koos tüdrukutega edasi aega veetma ja siis ta tegi küll.
EE oli aga reklaamitöö peal ja nende hea klient otsustas neile tõsiselt välja teha. Mindi litsimajja (kuskil Tallinna äärelinnas), joodi ja söödi südamest. Kõik oli ette kinni makstud. Võta keda või mida tahad. Nikkumist lükati ja lükati edasi ja joodi ja söödi nii pikalt ja korralikult, et keppida justkui enam ei jaksanudki. EE kukkus ära ja jäi lihtsalt magama - tüdruk oli kõrval, seda küll, aga midagi ei juhtunud.
Nii, mis on siis nende lugude ühisnimetaja? Mindi või taheti, aga ära ei tehtud midagi. Ja mul polnud tookord küll ühtki lugu rääkida, aga ma arvan, et kui oleks olnud, siis olnuks seelugu väga sarnane. Viondise bravuuriga läehd ehk kohale küll, aga siis jääd nukraks ja tüdrukuga tuppa minna ei taha.
Ja eks veelgi rohkem ole meie hulgas neid, kes tahavad küll, aga ei söanda kohalegi minna või tüdrukut tellida.
Sellised me eesti mehed oleme - litsimaja tekitab meis erinevatel põhjustel psüühilise barjääri. Kui sellest barjäärist jaksab veel kuidagi üle karata, siis on sellestki kargamisest toss nii väljas, et rohkem ei karga kedagi.
Meie kultuur ja ajalugu ja kollektiivne alateadvus on sellised ja läheb veel palju aastaid, enne kui me seksuaalvähemustega muretult kõrvuti baaripukkidel istume ja kui me Euroopa Litsimajja vabalt ja loomulikult sisse astume.
Mina ei oska öelda, kas ma tahan sinna või ei. Justkui ei. Aga tahaks, et mitte psüühilise tõrke või kompleksi tõttu.