Kommude käekäigust

Kommude käekäigust.

Mulle tuleb millegipärast meelde, kuidas Ostap Bender küsis kamraadilt, siis kui nad olid ennast maha müünud kui kunstnikud ja pidid joonistama hiiglasliku plakati: "Ma küsin sult nagu kunstnik kunstnikult, kas sa joonistada oskad?"

Võibolla tuli see pähe sellepärast, et sõna "kommunist" sisu on muutunud minu jaoks väga segaseks. Kust ta algselt pärit on, Prantsusmaalt ja Pariisi Kommuunist või? Või inglise sõnast commune - ühine. Samas tuleb mulle meelde, et inglise communion on see kui armulaual vitsutatakse ühiselt kristuse ihu. (Ega kristlus ja kommunism teineteiset kaugel pole, põhivahe on ehk selles, et kui sa kristlasena saad teiste vastu hea olles ja oma laeivapalukest jagades, hiljem taevasse, siis kommunistina peaksid sa seda tegema niisama heast peast. Seega kristlus arvestas kavalalt inimlikku omakasuhuvi, aga kommunism on selle kogemata kahe silma vahel jätnud ja eks me teame, mis mõlemast ajaloo käigus on saanud.)

Üht tarka raamatut lahti lüües saan ma kommunismile veel viis erinevat päritolu. See raamat seostab kommunismi kõige enam inglaste valitud millenniumimõtleja Marxiga.

Hea küll. Ega 17 aasta kommunist Venemaalt ja hilisem kommunist Itaaliast või Kuubalt või Pariisi kommunaar üksteisest eriti aru saada ei taha. Ei, nad võivad teienteisega ju sõbralikult koos õlut juua, seni kuni saab koos kodanlust kiruda, aga kui jutt läheb tulevikuvisioonidele, ideaalsele ühiskonnakorraldusele ja praktilistele tegudele, siis hakkavad ilmselt mausrid paukuma. Kommunistid on kõige rohkem kõrisid läbi lõiganud vist teistel kommunistidel. Seda muidugi humaansetel eesmärkidel ja inimkonna hüvanguks.

Kas mina olen olnud kommunist? Aga teie? Mitte kunagi elus? Ma meenutan siinkohal hea töökaaslase Hendrik Toompere juttu, et kui ta hommikul üles ärkab, siis ta on konservatiiv ja parempoolne või rahulik liberaal, aga kui päev edeneb, võib ta kalduda üha enam vasemale ja kui enne õhtut saab veel paar õlut ära joodud, on ta padukommunist valmis ja läheks kohe rikaste vara (ma ei mäleta, kas iseenda oma ka) vaestele jagama. See selleks. Eks meis kõigis ole igasuguseid hingesoppe, sopasemaid ja puhtamaid.

Et sutikegi mõista, kuidas kommunism seestpoolt vaadates võib paista otsisin üles Koonderakonna sekretäri Jaak Alliku, kes on väga malbe ja inimsõbralik mees, aga mul puuduvad andmed, kui siiras või mängurlik. Jaak Alliku, kes oli Eesti Kommunistliku Partei Viljandi Rajoonikomitee sekretär ja kes täna ennast ilmselt kommunistiks ei pea - ma ei tea, kas siis pidas). Ja kelle isa oli eluaegne kommunist ja vana revolutsionäär Hendrik Allik, kes istus türmis erinevate riikide reetmise eest. Kodanlikus Eestis 15 aastat ja Nõukogude Liidus 5 aastat ja elas 88 aastaseks. Ja kes võttis naiseks kaasvõitleja (ja vangla kaasistuja) Olga Lauristini, kui Olga mees Johannes Laurisitin, kellest tal sündis tütar Marju, oli kas uppunud, või mis tõenäolisem, maha lastud. Keerulised lood.

Hendrik Allik, niipalju kui ma tema tekste olen lugenud, oli erakordselt sümpaatne ja klaari jutuga mees - "aus mängur" võiks ta kohta öelda. Kes Kusi autoriks sobiks kohe raudselt. Mis siis, et põletavalt punane.

Koonderakonna staap ei ole Smolnõi, aga siia pääsemiseks tuleb vajutada kellanuppu ja läbi mikrofoni end esitleda. Ei tea, kas selleks on ka mingi põhjus, mõtisklen.

Istume koos Jaak Allikuga suure, nõupidamiste ümarlaua äärde ja räägime tema isast, kes pandi istuma Nõukogude Eestis, kui Jaak Allik oli 9 aastane, 25+5 aastaks nagu to ajal kombeks (ja amnesteeriti viis aastat hiljem). Suure teatrikogemusega Jaak Allik on väliselt väga rahulik, aga kui ta näpu vahel tuleb ootamatult - prõksti - ta prillide klaas raamist välja, saan aru, et teema puudutab teda vägagi. Jutuajamise jooksul heliseb paaril korral Jaak Alliku telefon ja siis ta läheb alati teise tuppa rääkima. Konspiratiivsus on oluline.

Sauter: "Varasematest tekstidest tsiteerib Hendrik Allik (HA) kõige rohkem piiblit..."

Jaak Allik: "Ega ta polnud usklik selle sõna tavatähenduses..."

"No eks ta oli ikka ateist..."

"Ei, ta oli usklik, aga ei uskunud kristlust. Aga tema ema oli Halliste kiriku koguduse vanem. Ja väga usklik kristlikus mõttes. Ja kui aasta enne isa surma läks lahti Halliste kiriku taastamine, siis saatis HA sinna ka oma annetuse.

47. aastal, kui vanaema suri, olid tal küll ilmalikud matused, sest isa oli siis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, aga matustel viibis vaimulikus rüüs Halliste kirikuõpetja, kes pidas kõne. Need olid ilmalikud matused kirikuõpetaja aktiivsel osavõtul.

Viimastel aastatel tellis HA raamatukogust välja koraani ja luges."

"Vene keeles siis?"

"Küllap jah. Kuigi ta oskas ka inglise, saksa ja prantsuse keelt. Eesti vanglas õppis ära. Seal polnud suurt muud midagi teha. Aga vene vanglaski oli ta kõrvalkongis Hiina viimane imperaator (nimi?) ja teisel pool Saksa kõrge luurejuht."

"Täna räägitakse, et Lenin oli süfiliitik, terrorist ja mõrvar, aga mida Leninist rääkis kodus HA, kes ütles, et Lenin polnud talle küll isiklik eeskuju, aga Leninilt on tal alati õppida."

"Ma ei mäleta, et me oleksime temaga kõnelenud Leninist. Ma arvan ja usun, et ka HA arvas, et Lenin polnud süfiliitik, terrorist ja mõrvar, aga oli poliitik. Loomulikult ta korraldustest ja vaadetest lähtusid ka mõrvad. Maailmas on vähe riigijuhte, kellele sellist süüdistust ei võiks esitada."

"Lenin oli lugupidamisväärne mees?"

"Kahtlemata."

"HA räägib, et 17. aastal ei tahtnud eesti rahvas tegelikult kodanlikku Eestit, aga tahtis sotsialismi..."

"See on terminite küsimus, need on hilisemad terminid. Mida rahvas tegelikult tahtis, on huvitav teema. Ja mida tahtis see 16 aastane poiss, kes astus siis Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse? Võiks uurida. Aga 22. aasta valimistel said kommunistid ju 10% hääli ja 10 kohta Riigikogusse. Partei, mis täna saaks 10% häältest oleks ju kõva tegija."

"Kui HA oleks täna elus, mis parteimees ta oleks ja mis ta elust arvaks."

"No, de jure oleks ta muidugi Eesti Sotsiaaldemokratliku Töölispartei mees, kuhu täna kuulub ka minu ema - sest nad ei ole harjunud parteisid vahetama. Aga ma arvan, et ta elaks raskelt läbi seda, et lugupeetud Marju Lauristin on juba kaks korda Eesti sotsiaaldemokraatia käkki keeranud. Praegu Eestis sotsiaaldemokraatia puudub, sest Edgar ei julge. Ta kardab, et sõna "sotsialism" välja öelda on veel liiga vara. Ja jumal temaga."

"Sotsiaaldemokraatia kõlab natuke nagu sotsialism ja on nagu Zhiguli auto - eestlasele kohe väga vastukarva, kuigi Zhiguli, kui teda iga päev remontida, kuhugi ikkagi sõidab."

"Sellepärast meil sotsiaaldemokraatia puudubki, et kõik liidrid Savisaarest kuni Marjuni arvavad, et selle sõnaga ei saa sittagi ette võtta. Samal ajal kui Skandinaavias saab väga hästi - Soomest Inglismaani on võimul sotsiaaldemokraadid."

"HA on justkui klaari jutuga aus realist, aga ütleb ka et poliitika on kunst ja mäng. Räägib nagu vastuoluliselt."

"Ma arvan poliitika kohta samamoodi kui tema ja arvatavasti sellepärast ma polegi edukas poliitik."

"Kas kodus Pätsust ka räägiti?"

"Ma kuulsin kodus juba ammu-ammu, et Konstantin Päts oli nõukogude luurega seotud. Mitte küll vene spioon, kes Eesti maha müüs - kui 39. aastal oleks Pätsu asemel olnud keegi teine, oleks kõik läinud täpselt samamoodi - HA pidas silmas seda, et Päts informeeris nõukogude luuret sellest, mis toimus Euroopas. Kui Päts Euroopa riigipeadega kohtus, informeeris ta ka Moskvat. See oli HA kindel teooria.

Ja Pätsil läks ju väga hästi. Pätsi EI arreteeritud EGA pandud vangilaagrisse (nagu näiteks minu isa). Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel.

Ja aastal 53, see on fakt, saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri: "Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri Konstantin Pätsi pidamisele Eestis." Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest kodanik Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud. Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.

Päts saadeti Jämejala Psühhiaatriahaiglasse ja Kuzmin hakkas kiiresti taotlema tema Venemaale tagasi viimist, sest nägi ette, mis juhtuma hakkas. Inimesed hakkasid Jämejalas käima palverännakutel. Ja paari kuu pärast viidi Päts sinna Kalininisse või Tveri tagasi ja seal ta suri.

Ja teine asi - Eesti kaitsepolitsei ja KGB vahel oli ju suurepärane koostöö - kõik Eesti kommunistid, kes Venemaalt põranda alla Eestisse saadeti, arreteeriti äärmiselt kiiresti ja teiselt poolt, väitis HA, et läänest tulnud luurajad, kes saadeti läbi Eesti Venemaale, võeti seal ka ruttu kinni."

"Kuidas teie kodus atmosfäär oli?"

"Seda pulli meie kodus polnud - seda "double thinkingut" - teiselt poolt ega ka mingeid poliittunde polnud. Aga isa vangist tulles käis meil palju inimesi näpuga katsumas, et kas on ikka see mees. Ma mäletan Debora Vaarandit, Jaan Krossi, Kaarel Irdi, Harald Habermanni - maja oli lahtine ja kui vanad poliitikast rääkisid, ega lapsi ära ei aetud.

Ja kakskümmend viimast aastat kuulas ta igal õhtul venekeelsest BBC-st Goldbergi kommentaare, sealt sain mina ka selle Goldbergi-haiguse külge.

HA pensionipõlv nägi nii välja, et ta kuulas muudkui Ameerika Häält, BBC-d ja ladus pasjanssi - need olid põhitegevused. Ma ei usu, et pasjanss vanglast oli - seal mängiti küll leivast viguritega malet, aga vaevalt, et neil kaardid olid.

HA puhul pole põhiküssa 17. aasta. Kui HA oli Mogri Märdi prototüübi Lopa Märdi karjapoiss kõrvaltalus, siis see Märt oli öelnud: "Poiss, sina oma lõugade eest veel rauad saad." Ju tal mingi klassiviha kurnajate vastu geneetiliselt sees oli.

Probleem on ikka see, miks ta 40. aastal reetis eesti rahva või läks venelastega koos...

Sellest asjast sain mina aru 90-91, kui ma Riigikogu saalis istusin, kus tema oli istunud nendesamade pinkide peal Riigikogu liikmena. Ja vaatan, mis toimub. Ees istub Savisaar - peaminister. See oli aeg, kui me võitlesime aktiivselt Savisaare vastu koos selliste meestega nagu Mart Laar, Kaido Kama, Hillar Hallaste - see oli nn kelamlaste-enamlaste liit. Me nägime reaalselt diktatuuriohtu. Sest ükskõik, mida Savisaar räägib või kus parteis ta on, talle on tähtis isiklik võim.

Isa oli 22 aastane poiss, kui ta valiti Riigikokku. Ja ta võitles seal mingisuguse paksu Pätsiga.

Minu kõrval, nüüd 90. aastal, olid allakolmekümnesed Laar ja Kama. Asi läks väga teravaks. Kui me lossi tulime siis rahvas rebis meid riietest ja karjus- me olime reeturid, julgesime võidelda vabaduse lauliku Savisaarega.

Ma mäletan, kuidas Andres Tarand Toompea fuajees karjus: "Kuidas te julgete Savisaarega võidelda!" Teine samasugune oli Põldroos - Rahvarinde mehed.

Ja mõtlesin mina, et kui nüüd läheks nii, et Savisaar paneb selle Laari ja Kama pokri ja nad istuvad 15 aastat nagu minu isa, kes läks kinni 24. aasta jaanuaris demokraatlikult valitud Riigikogu liikmena - ta mõisteti eluks ajaks vangi - et mis siis saaks. Ma ei õigusta isa, ma räägin psühholoogiliselt. Ma saan täiesti aru sellest vihast, et kui inimesed istuvad 15 elu parimat aastat vangis ja nad lõpuks välja lastakse, lähevad nad ükskõik kelle kuradiga kokku, et Päts ja kompanii ära murda.

Ja kui Savisaar oleks sellesama Laari ja Kama 15 aastaks istuma pannud ja siis nad välja lasknud. Ja ikka oleks olnud see Savisaare molu seal ees, oleks nad samuti läinud kelle kuradiga - venelase, sakslase, ameeriklase, aafriklasega kokku, et talle ära teha. Saad sa aru, mis ma räägin? Siis ma sain isast aru. Aga sa ei olegi küsinud, mis ta usk siis ikkagi oli"

"Mis ta usk siis ikkagi oli?"

"Ma mäletan, et Marju ka nurises ta kallal, et võitlesid, mis sa võitlesid, aga vaata, mis sellest kõigest saanud on?!

HA parreeris absoluutse külmaverelisusega: "Vaata, mis toimud Prantsusmaal 60 aastat pärast 1789. aasta revolutsiooni. Kaks korda taastati monarhia ja mis kuradi asjad kõik - ja mis praegu on?"

Ta uskus siiralt marksistlikku ajalookäsitlusse, et inimkond liigub kollektivismi ja sotsialismi suunas, noh võrdsuse suunas ja rahvuserinevuste kaotamise suunas.

Kogu seda sitta ja sigadust, mis ümberringi toimus, selgitas ta ajaloorataste kummalise käiguga ja tagasilöökidega. Et: "Ma olen võidelnud õige asja eest, selle asja nimel on tehtud palju sigadusi, see ei tähenda midagi, suund on õige. 300 aasta pärast oleme kohal."

Jaak Allik vaatab mulle sügavalt silma: "Ja kes paneb praegu käe tulle, et tal õigus ei olnud?!"

Jaak Allik pugistab mõnuga naerda. Dramaatilise puändi mängis ta tõesti hästi välja.

Meil on Jaak Allikuga tekkinud tõeliselt druzhnõi atmosfäär. Istume nagu kaks vana kommunisti punanurgas.

"Vaata, mul seda usku küll päris ei ole," võtab Jaak Allik pisut tagasi, "Põhitõed on kommunismis õiged, hämmastavalt sarnased varakristlusega. Asi, millel lahendust ei ole, on see, et inimene on nõus töötama ainult isikliku kasumi nimel -ja nii kukub kogu see kommunismuse asi kokku. Seal puudub asi, mis tegutsema paneb.

HA oli suur realist ja pragmaatik, aga kuskil teadvuses pidi tal ikka olema suur idealistlik või utoopiline auk."

"On kiusatus öelda, et ta jäi oma noorpõlve ja vangipõlve kinni..."

"Eks ta oli ikka tõsiusklik. Kogu elu ei võtnud ta mingeid hüvesid - ta oli ikkagi minister ja peaminister, aga ega ei spekuleerinud kasukatega. Meie pere kasvas tõelises kommunismi vaimus. Hea küll pühade ajal tõi valitsuse puhvetist viinereid, mida poest siis ei saanud. Aga mitte rohkem."

Lõpuks võtan ma ette ühe kirjakoha Ene Hioni raamatust HA üle: Vaino Väljas räägib oma kohtumisest Hendrik Allikuga üsna enne HA surma: "Siis kadus huumorisäde vana Alliku silmist. Ta esitas otse küsimuse oma poja Jaagu kohta: "Kas minu poisist tuleb parteitöötaja?" Küsis seda, kuigi noor Allik on tuntud kui üks erksamaid ja ettevõtlikumaid rajoonikomitee sekretäre! See näitab kui nõudlik oli Allik. Nõudlik iseenda ja oma lihase poja vastu."

Jaak Allik: "Vaata, selle jutuajamise kontekst on väga keeruline. Ja ma arvan, et mõiste "parteitöötaja" võis olla Väljase ja HA jaoks mõnevõrra erineva tähendusega. Mina julgen väita - nüüd ma solvan sellega väga Väljast - et "parteitöötaja" oli HA jaoks negatiivne mõiste. Ja kui ta TÕESTI nii küsis - ma ei tahaks Väljase sõnu panna kahtluse alla - siis, HA teadis, et partei oli lagunemas ja võis küsida seda Väljase käest hirmuga.

1971, kui ma olin 25 ja lõpetasin ülikoooli, küsisin oma isa HA käest: "Kuule, ma peaks nüüd midagi tegema - kas astuda parteisse või võtta naine?"

Ja isa ütles: "No kui sa kuidagi ei saa tegemata jätta, siis võta naine."

Jaak Allik naerab ja on selle meenutusega pagana rahul. Ma jään nüüd kirjutades mõtlema, et mis ta siis tookord tegi. Kas kuulas oma isa, vana kommunisti nõuannet?

	<--tagasi
	Kommude käekäigust. Mulle tuleb millegipärast meelde, kuidas Ostap Bender küsis kamraadilt, siis kui nad olid ennast maha müünud kui kunstnikud ja pidid joonistama hiiglasliku plakati: "Ma küsin sult nagu kunstnik kunstnikult, kas sa joonistada oskad?" Võibolla tuli see pähe sellepärast, et sõna "kommunist" sisu on muutunud minu jaoks väga segaseks. Kust ta algselt pärit on, Prantsusmaalt ja Pariisi Kommuunist või? Või inglise sõnast commune - ühine. Samas tuleb mulle meelde, et inglise communion on see kui armulaual vitsutatakse ühiselt kristuse ihu. (Ega kristlus ja kommunism teineteiset kaugel pole, põhivahe on ehk selles, et kui sa kristlasena saad teiste vastu hea olles ja oma laeivapalukest jagades, hiljem taevasse, siis kommunistina peaksid sa seda tegema niisama heast peast. Seega kristlus arvestas kavalalt inimlikku omakasuhuvi, aga kommunism on selle kogemata kahe silma vahel jätnud ja eks me teame, mis mõlemast ajaloo käigus on saanud.) Üht tarka raamatut lahti lüües saan ma kommunismile veel viis erinevat päritolu. See raamat seostab kommunismi kõige enam inglaste valitud millenniumimõtleja Marxiga. Hea küll. Ega 17 aasta kommunist Venemaalt ja hilisem kommunist Itaaliast või Kuubalt või Pariisi kommunaar üksteisest eriti aru saada ei taha. Ei, nad võivad teienteisega ju sõbralikult koos õlut juua, seni kuni saab koos kodanlust kiruda, aga kui jutt läheb tulevikuvisioonidele, ideaalsele ühiskonnakorraldusele ja praktilistele tegudele, siis hakkavad ilmselt mausrid paukuma. Kommunistid on kõige rohkem kõrisid läbi lõiganud vist teistel kommunistidel. Seda muidugi humaansetel eesmärkidel ja inimkonna hüvanguks. Kas mina olen olnud kommunist? Aga teie? Mitte kunagi elus? Ma meenutan siinkohal hea töökaaslase Hendrik Toompere juttu, et kui ta hommikul üles ärkab, siis ta on konservatiiv ja parempoolne või rahulik liberaal, aga kui päev edeneb, võib ta kalduda üha enam vasemale ja kui enne õhtut saab veel paar õlut ära joodud, on ta padukommunist valmis ja läheks kohe rikaste vara (ma ei mäleta, kas iseenda oma ka) vaestele jagama. See selleks. Eks meis kõigis ole igasuguseid hingesoppe, sopasemaid ja puhtamaid. Et sutikegi mõista, kuidas kommunism seestpoolt vaadates võib paista otsisin üles Koonderakonna sekretäri Jaak Alliku, kes on väga malbe ja inimsõbralik mees, aga mul puuduvad andmed, kui siiras või mängurlik. Jaak Alliku, kes oli Eesti Kommunistliku Partei Viljandi Rajoonikomitee sekretär ja kes täna ennast ilmselt kommunistiks ei pea - ma ei tea, kas siis pidas). Ja kelle isa oli eluaegne kommunist ja vana revolutsionäär Hendrik Allik, kes istus türmis erinevate riikide reetmise eest. Kodanlikus Eestis 15 aastat ja Nõukogude Liidus 5 aastat ja elas 88 aastaseks. Ja kes võttis naiseks kaasvõitleja (ja vangla kaasistuja) Olga Lauristini, kui Olga mees Johannes Laurisitin, kellest tal sündis tütar Marju, oli kas uppunud, või mis tõenäolisem, maha lastud. Keerulised lood. Hendrik Allik, niipalju kui ma tema tekste olen lugenud, oli erakordselt sümpaatne ja klaari jutuga mees - "aus mängur" võiks ta kohta öelda. Kes Kusi autoriks sobiks kohe raudselt. Mis siis, et põletavalt punane. Koonderakonna staap ei ole Smolnõi, aga siia pääsemiseks tuleb vajutada kellanuppu ja läbi mikrofoni end esitleda. Ei tea, kas selleks on ka mingi põhjus, mõtisklen. Istume koos Jaak Allikuga suure, nõupidamiste ümarlaua äärde ja räägime tema isast, kes pandi istuma Nõukogude Eestis, kui Jaak Allik oli 9 aastane, 25+5 aastaks nagu to ajal kombeks (ja amnesteeriti viis aastat hiljem). Suure teatrikogemusega Jaak Allik on väliselt väga rahulik, aga kui ta näpu vahel tuleb ootamatult - prõksti - ta prillide klaas raamist välja, saan aru, et teema puudutab teda vägagi. Jutuajamise jooksul heliseb paaril korral Jaak Alliku telefon ja siis ta läheb alati teise tuppa rääkima. Konspiratiivsus on oluline. Sauter: "Varasematest tekstidest tsiteerib Hendrik Allik (HA) kõige rohkem piiblit..." Jaak Allik: "Ega ta polnud usklik selle sõna tavatähenduses..." "No eks ta oli ikka ateist..." "Ei, ta oli usklik, aga ei uskunud kristlust. Aga tema ema oli Halliste kiriku koguduse vanem. Ja väga usklik kristlikus mõttes. Ja kui aasta enne isa surma läks lahti Halliste kiriku taastamine, siis saatis HA sinna ka oma annetuse. 47. aastal, kui vanaema suri, olid tal küll ilmalikud matused, sest isa oli siis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, aga matustel viibis vaimulikus rüüs Halliste kirikuõpetja, kes pidas kõne. Need olid ilmalikud matused kirikuõpetaja aktiivsel osavõtul. Viimastel aastatel tellis HA raamatukogust välja koraani ja luges." "Vene keeles siis?" "Küllap jah. Kuigi ta oskas ka inglise, saksa ja prantsuse keelt. Eesti vanglas õppis ära. Seal polnud suurt muud midagi teha. Aga vene vanglaski oli ta kõrvalkongis Hiina viimane imperaator (nimi?) ja teisel pool Saksa kõrge luurejuht." "Täna räägitakse, et Lenin oli süfiliitik, terrorist ja mõrvar, aga mida Leninist rääkis kodus HA, kes ütles, et Lenin polnud talle küll isiklik eeskuju, aga Leninilt on tal alati õppida." "Ma ei mäleta, et me oleksime temaga kõnelenud Leninist. Ma arvan ja usun, et ka HA arvas, et Lenin polnud süfiliitik, terrorist ja mõrvar, aga oli poliitik. Loomulikult ta korraldustest ja vaadetest lähtusid ka mõrvad. Maailmas on vähe riigijuhte, kellele sellist süüdistust ei võiks esitada." "Lenin oli lugupidamisväärne mees?" "Kahtlemata." "HA räägib, et 17. aastal ei tahtnud eesti rahvas tegelikult kodanlikku Eestit, aga tahtis sotsialismi..." "See on terminite küsimus, need on hilisemad terminid. Mida rahvas tegelikult tahtis, on huvitav teema. Ja mida tahtis see 16 aastane poiss, kes astus siis Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse? Võiks uurida. Aga 22. aasta valimistel said kommunistid ju 10% hääli ja 10 kohta Riigikogusse. Partei, mis täna saaks 10% häältest oleks ju kõva tegija." "Kui HA oleks täna elus, mis parteimees ta oleks ja mis ta elust arvaks." "No, de jure oleks ta muidugi Eesti Sotsiaaldemokratliku Töölispartei mees, kuhu täna kuulub ka minu ema - sest nad ei ole harjunud parteisid vahetama. Aga ma arvan, et ta elaks raskelt läbi seda, et lugupeetud Marju Lauristin on juba kaks korda Eesti sotsiaaldemokraatia käkki keeranud. Praegu Eestis sotsiaaldemokraatia puudub, sest Edgar ei julge. Ta kardab, et sõna "sotsialism" välja öelda on veel liiga vara. Ja jumal temaga." "Sotsiaaldemokraatia kõlab natuke nagu sotsialism ja on nagu Zhiguli auto - eestlasele kohe väga vastukarva, kuigi Zhiguli, kui teda iga päev remontida, kuhugi ikkagi sõidab." "Sellepärast meil sotsiaaldemokraatia puudubki, et kõik liidrid Savisaarest kuni Marjuni arvavad, et selle sõnaga ei saa sittagi ette võtta. Samal ajal kui Skandinaavias saab väga hästi - Soomest Inglismaani on võimul sotsiaaldemokraadid." "HA on justkui klaari jutuga aus realist, aga ütleb ka et poliitika on kunst ja mäng. Räägib nagu vastuoluliselt." "Ma arvan poliitika kohta samamoodi kui tema ja arvatavasti sellepärast ma polegi edukas poliitik." "Kas kodus Pätsust ka räägiti?" "Ma kuulsin kodus juba ammu-ammu, et Konstantin Päts oli nõukogude luurega seotud. Mitte küll vene spioon, kes Eesti maha müüs - kui 39. aastal oleks Pätsu asemel olnud keegi teine, oleks kõik läinud täpselt samamoodi - HA pidas silmas seda, et Päts informeeris nõukogude luuret sellest, mis toimus Euroopas. Kui Päts Euroopa riigipeadega kohtus, informeeris ta ka Moskvat. See oli HA kindel teooria. Ja Pätsil läks ju väga hästi. Pätsi EI arreteeritud EGA pandud vangilaagrisse (nagu näiteks minu isa). Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel. Ja aastal 53, see on fakt, saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri: "Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri Konstantin Pätsi pidamisele Eestis." Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest kodanik Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud. Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi. Päts saadeti Jämejala Psühhiaatriahaiglasse ja Kuzmin hakkas kiiresti taotlema tema Venemaale tagasi viimist, sest nägi ette, mis juhtuma hakkas. Inimesed hakkasid Jämejalas käima palverännakutel. Ja paari kuu pärast viidi Päts sinna Kalininisse või Tveri tagasi ja seal ta suri. Ja teine asi - Eesti kaitsepolitsei ja KGB vahel oli ju suurepärane koostöö - kõik Eesti kommunistid, kes Venemaalt põranda alla Eestisse saadeti, arreteeriti äärmiselt kiiresti ja teiselt poolt, väitis HA, et läänest tulnud luurajad, kes saadeti läbi Eesti Venemaale, võeti seal ka ruttu kinni." "Kuidas teie kodus atmosfäär oli?" "Seda pulli meie kodus polnud - seda "double thinkingut" - teiselt poolt ega ka mingeid poliittunde polnud. Aga isa vangist tulles käis meil palju inimesi näpuga katsumas, et kas on ikka see mees. Ma mäletan Debora Vaarandit, Jaan Krossi, Kaarel Irdi, Harald Habermanni - maja oli lahtine ja kui vanad poliitikast rääkisid, ega lapsi ära ei aetud. Ja kakskümmend viimast aastat kuulas ta igal õhtul venekeelsest BBC-st Goldbergi kommentaare, sealt sain mina ka selle Goldbergi-haiguse külge. HA pensionipõlv nägi nii välja, et ta kuulas muudkui Ameerika Häält, BBC-d ja ladus pasjanssi - need olid põhitegevused. Ma ei usu, et pasjanss vanglast oli - seal mängiti küll leivast viguritega malet, aga vaevalt, et neil kaardid olid. HA puhul pole põhiküssa 17. aasta. Kui HA oli Mogri Märdi prototüübi Lopa Märdi karjapoiss kõrvaltalus, siis see Märt oli öelnud: "Poiss, sina oma lõugade eest veel rauad saad." Ju tal mingi klassiviha kurnajate vastu geneetiliselt sees oli. Probleem on ikka see, miks ta 40. aastal reetis eesti rahva või läks venelastega koos... Sellest asjast sain mina aru 90-91, kui ma Riigikogu saalis istusin, kus tema oli istunud nendesamade pinkide peal Riigikogu liikmena. Ja vaatan, mis toimub. Ees istub Savisaar - peaminister. See oli aeg, kui me võitlesime aktiivselt Savisaare vastu koos selliste meestega nagu Mart Laar, Kaido Kama, Hillar Hallaste - see oli nn kelamlaste-enamlaste liit. Me nägime reaalselt diktatuuriohtu. Sest ükskõik, mida Savisaar räägib või kus parteis ta on, talle on tähtis isiklik võim. Isa oli 22 aastane poiss, kui ta valiti Riigikokku. Ja ta võitles seal mingisuguse paksu Pätsiga. Minu kõrval, nüüd 90. aastal, olid allakolmekümnesed Laar ja Kama. Asi läks väga teravaks. Kui me lossi tulime siis rahvas rebis meid riietest ja karjus- me olime reeturid, julgesime võidelda vabaduse lauliku Savisaarega. Ma mäletan, kuidas Andres Tarand Toompea fuajees karjus: "Kuidas te julgete Savisaarega võidelda!" Teine samasugune oli Põldroos - Rahvarinde mehed. Ja mõtlesin mina, et kui nüüd läheks nii, et Savisaar paneb selle Laari ja Kama pokri ja nad istuvad 15 aastat nagu minu isa, kes läks kinni 24. aasta jaanuaris demokraatlikult valitud Riigikogu liikmena - ta mõisteti eluks ajaks vangi - et mis siis saaks. Ma ei õigusta isa, ma räägin psühholoogiliselt. Ma saan täiesti aru sellest vihast, et kui inimesed istuvad 15 elu parimat aastat vangis ja nad lõpuks välja lastakse, lähevad nad ükskõik kelle kuradiga kokku, et Päts ja kompanii ära murda. Ja kui Savisaar oleks sellesama Laari ja Kama 15 aastaks istuma pannud ja siis nad välja lasknud. Ja ikka oleks olnud see Savisaare molu seal ees, oleks nad samuti läinud kelle kuradiga - venelase, sakslase, ameeriklase, aafriklasega kokku, et talle ära teha. Saad sa aru, mis ma räägin? Siis ma sain isast aru. Aga sa ei olegi küsinud, mis ta usk siis ikkagi oli" "Mis ta usk siis ikkagi oli?" "Ma mäletan, et Marju ka nurises ta kallal, et võitlesid, mis sa võitlesid, aga vaata, mis sellest kõigest saanud on?! HA parreeris absoluutse külmaverelisusega: "Vaata, mis toimud Prantsusmaal 60 aastat pärast 1789. aasta revolutsiooni. Kaks korda taastati monarhia ja mis kuradi asjad kõik - ja mis praegu on?" Ta uskus siiralt marksistlikku ajalookäsitlusse, et inimkond liigub kollektivismi ja sotsialismi suunas, noh võrdsuse suunas ja rahvuserinevuste kaotamise suunas. Kogu seda sitta ja sigadust, mis ümberringi toimus, selgitas ta ajaloorataste kummalise käiguga ja tagasilöökidega. Et: "Ma olen võidelnud õige asja eest, selle asja nimel on tehtud palju sigadusi, see ei tähenda midagi, suund on õige. 300 aasta pärast oleme kohal." Jaak Allik vaatab mulle sügavalt silma: "Ja kes paneb praegu käe tulle, et tal õigus ei olnud?!" Jaak Allik pugistab mõnuga naerda. Dramaatilise puändi mängis ta tõesti hästi välja. Meil on Jaak Allikuga tekkinud tõeliselt druzhnõi atmosfäär. Istume nagu kaks vana kommunisti punanurgas. "Vaata, mul seda usku küll päris ei ole," võtab Jaak Allik pisut tagasi, "Põhitõed on kommunismis õiged, hämmastavalt sarnased varakristlusega. Asi, millel lahendust ei ole, on see, et inimene on nõus töötama ainult isikliku kasumi nimel -ja nii kukub kogu see kommunismuse asi kokku. Seal puudub asi, mis tegutsema paneb. HA oli suur realist ja pragmaatik, aga kuskil teadvuses pidi tal ikka olema suur idealistlik või utoopiline auk." "On kiusatus öelda, et ta jäi oma noorpõlve ja vangipõlve kinni..." "Eks ta oli ikka tõsiusklik. Kogu elu ei võtnud ta mingeid hüvesid - ta oli ikkagi minister ja peaminister, aga ega ei spekuleerinud kasukatega. Meie pere kasvas tõelises kommunismi vaimus. Hea küll pühade ajal tõi valitsuse puhvetist viinereid, mida poest siis ei saanud. Aga mitte rohkem." Lõpuks võtan ma ette ühe kirjakoha Ene Hioni raamatust HA üle: Vaino Väljas räägib oma kohtumisest Hendrik Allikuga üsna enne HA surma: "Siis kadus huumorisäde vana Alliku silmist. Ta esitas otse küsimuse oma poja Jaagu kohta: "Kas minu poisist tuleb parteitöötaja?" Küsis seda, kuigi noor Allik on tuntud kui üks erksamaid ja ettevõtlikumaid rajoonikomitee sekretäre! See näitab kui nõudlik oli Allik. Nõudlik iseenda ja oma lihase poja vastu." Jaak Allik: "Vaata, selle jutuajamise kontekst on väga keeruline. Ja ma arvan, et mõiste "parteitöötaja" võis olla Väljase ja HA jaoks mõnevõrra erineva tähendusega. Mina julgen väita - nüüd ma solvan sellega väga Väljast - et "parteitöötaja" oli HA jaoks negatiivne mõiste. Ja kui ta TÕESTI nii küsis - ma ei tahaks Väljase sõnu panna kahtluse alla - siis, HA teadis, et partei oli lagunemas ja võis küsida seda Väljase käest hirmuga. 1971, kui ma olin 25 ja lõpetasin ülikoooli, küsisin oma isa HA käest: "Kuule, ma peaks nüüd midagi tegema - kas astuda parteisse või võtta naine?" Ja isa ütles: "No kui sa kuidagi ei saa tegemata jätta, siis võta naine." Jaak Allik naerab ja on selle meenutusega pagana rahul. Ma jään nüüd kirjutades mõtlema, et mis ta siis tookord tegi. Kas kuulas oma isa, vana kommunisti nõuannet?