Bohh dai tebje stshastje v zhisni.

Tulin Kloogarannas lõõtsutades ja higistades rongi peale ja avastasin, et mul on ainult viis krooni.
Kui ma kodust välja jooksin, siis naine küsis, kas mul rongiraha on? Pilet Tallinna maksab 12 krooni.
"Mul on nii kiire, et ma ei viitsi vaadata," ütlesin ma. Tegelikult ma olin kindel, et mul on taskus 12 krooni.
Aga mul oli ainult 5. Läksin rongi ja otsisin piletimüüjad üles: "Mul on ainult viis krooni, aga ma pean Tallinna sõitma. Tööle minema."
"Sellisel kellaajal ei lähe enam ükski õige inimene tööle." Oli keskpäevane aeg.
"Aga ma polegi õige inimene."
Eks seda oli näha ka mu räpasest välimusest. Piletimüüjad, sellised armsad vanaprouad, hakkasid muhelema:"Otsige siis taskust peenraha, kuue krooni eest müüme me teile pensionäripileti. Viie krooni eest ei saa midagi, sellist piletit ei olegi olemas."
Ma olen 39 aastane. Oleksin pensionäripiletiga sõitnud küll, aga mul polnud peenraha.
"Vaadake, ma panin need püksid jalga, mille taskus pole peenraha. Peenraha jäi teiste pükste taskusse."
"Miks te siis need püksid jalga panite, oi-oi-oi."
"Naine andis."
"Aga raha naine ei andnud?"
"Oleks andnud, kui ma oleks osanud küsida."
"Hea naise olete leidnud. Mis need mehed peavad tegema, kellele naine ka ei anna?"
"Jah, ega see õige naise leidmine pole lihtne töö," praalisin mina, "Mõni ei saa seda terve elu jooksul selgeks, muudkui harjutab ja harjutab."
Prouad muudkui muhelesid, aga olid ka murelikud: "Keilast tulevad kontrollid kindlasti peale. Nad sõitsid enne meiega koos Keilani."
"Mis nad siis teevad, need kontrollid?"
"Trahvi teevad. Teile. Ja meile ka."
"Ai-ai-ai. Kui suur see trahv on?"
"Viissada viiskümmend krooni. Ja kui teil dokumente kaasas pole…"
"Mul on dokumendid kaasas. Miks need trahvid nii suured peavad olema. Võiks ikka inimlikud olla…"
Rong pani uksed kinni. Ega piletimüüjaporuad mind välja polnud tahtnud visatagi. Aga nüüd nad ohkasid. Olin justkui nende vastutusel.
Sõitsin siis Keilani, süda põksus valjusti nagu ikka ilma piletita sõites ja läksin aralt Keilas maha. Kurat kontrolle ei paistnud küll kuskilt rongi ronimas.
Võtsin pangaautomaadist raha, ostsin õlut ja istusin perrooniserva järgmist rongi ootama, õlu pihus.
Tuli vene parm. Mõtelesin juba ette, kas annan talle paar krooni.
"Po russkii gavarish?"
"Gavarju."
"Dai tritsat sentov?"
"Tritsat sentov?" Selline summa ei mahtunud mulle kuidagi pähe. Kas kolmkümmend senti on siis raha? Aga tuleb välja, et võib olla küll.
"Da. Pohmelitsa nje hvatajet."
Andsin kolmkümmend senti ja ta läks ja pööras ringi: "Dai boh tebje tshastje v zhisni." Mul oli tunne, et ma olin temalt palju rohkem saanud kui tema minult. Väga hea tunne. Kujuta ette, selline parm jalutab ringi ja jagab inimestele head tunnet. Ma kohe tundsin, et soov tuli tal südamest. Võibola oli tal endal elus õnne napilt olnud? Aga võibolla ka palju. ega siis parm ja prükkar ei pea tingimata õnnetu olema. Ma isegi arvan, et nende hulgas võib olla õnnelikke rohkem kui pankurite või - minugipärast copywriterite hulgas. Mina olen üks selline copywriter, mõõdukalt õnnelik ja vahel pisut õnnetu.
Ma olen elanud vaeste varjupaigas - Liverpoolis - ja näinud, et hulguste hulgas on õnnelikke selle küll.
Me vajame rohkem kodutute varjupaiku ja supikööke ja võibolla isegi kohti, kus soovijatele jagatakse tasuta viina ja narkootikume. See oleks humaanne ja lõppkokkuvõttes meile kõigile turvalisem ja odavam. Shveitsis on kohti, kus saab mitte ainult tasuta süstla, aga ka tasuta heroiini ja vaikse koha, kus ennast süstida. Küllap nad on seal aru saanud, et nii on kõigile odavam ja turvalisem. Ma ausalt öeldes ei usu, eriti, et seda tehakse suurest inimsõbralikkusest narkarite vastu, pigem ikka selleks, et korralikul kodanikul oleks turvalisem.
Muide, mind hoiatati, et narkoturiste sinna ei lasta ligi, vaid ainult oma jopesid, kelle augulised käsivarred juba tuttavad. Et Sauter, ei õnnestu sul Shvitsi hiilida nina tasuta heroiini järele pikal. Hea küll - tegelikult on mu huvi platoonilisemat laadi, ma pole kordagi heroiini pannud. Mind pisut segab, et see on kuidagi illegaalne Eestis. Ma ei saa küll aru miks. See on umbes nagu kristluse järgi on enesetapp kuritegu. Et olen omadega toss ja tapan ennast ära ja siis pean tundma veel, et olen patune ja kurjategija. Issand jumal, mina sellest küll aru ei saa.
Sest ühiskonnas on palju inimesi, kes eelistavad ühiskondlikku elu justkui kõrvalt vaadata - kunstnikud, kirjanikud, prükkarid - kõrvalt vaadates paistab mõni asi justkui paremini.
Alternatiiv oleks need inimesed maha lasta. Seda me ei söanda. Siis me jälestame neid ja tegelikult maksame nende elu ikkagi kinni. Äkki võiks neid armastada. Siis oleks nendega ka lihtsam hakkama saada.