Miks eesti mehed ei flirdi enam naistega nagu varem?

Ah et ei flirdi või? Räägitakse nii.

Vastata saan ainult oma vaatepunktist. Ja see vastus on lühike - ei taha.

Aga ajakirjandus (erinevalt kirjandusest) ei armasta liiga lühikesi või liiga pikki vastuseid.

Hea küll, miks siis ei taha, kui varem tahtsid? Tahtsid ikka või?

Nojah, kunagi tundus see olevat vaata, et kõige sisukam tegevus üldse. Aga siis oli aeg, kui sisukat tegevust oligi vähe. 15 aastat tagasi. Nagu polnudki mitte midagi teha.

Aga nüüd ma ei mõtle enam, mis tegevus on sisukas ja mis mitte (paraku ja kahjuks), sest laps tahab süüa ja naine riiet selga. Nii sahmin päevast-päeva.

Nojah, üks viga naiste tagaajamise juures oli see, et eks see oli tore küll, aga läks rutiinseks ka. Sest asja mehhaanika (ma ei mõtlegi siin seksi, aga kõike, mis sellele eelneb ja järgneb, võtku see siis aega pool tundi või pool aastat) on ju väga sarnane, ükskõik millised kaks inimlooma asja kallale asuvad. Kuni selleni, et võid pimedas ja teki all kogemata vale inimese nime kasutada.

Mängid täna üht mängu ja homme ka, tore-tore, ja mängid nii 10 aastat järjest. Siis tahaks justkui rahulikumat elu ja vabanemist sellest meeslooma mängimise rollist. Tahaks teisi rolle ka proovida. Äkki tuleb mõni veel välja?

Ja, lõppude lõppuks. Kahte mängu korraga on raske mängida - näiteks korvapalli ja jalgpalli korraga ühel väljakul. (Kuigi, eks proovijaid ikka on.) Ei saa ju korraga abielus olla ja ringi tõmmata. Ja kui juba mängu alustasid, siis on ju imelik poole mängu pealt minema kõndida ja meeskonnakaaslastele öelda, et ah, mängige nüüd teie edasi, ma lähen joon vahepeal paar õlut.

Nojah, mõni võib ju öelda, et ega mehe tähelepanuavaldused naisterahvale ei pea olema seksuaalset iseloomu. Aga ma ei usu seda. Ükskõik kui pisikesed tähelepanuavaldused need ka on, kui neid ei valgusta seksuaalne sära, siis on midagi vist nihu. Siis tahetakse lihtsalt käekotti pihta panna või raha laenata või emase rinnal nutta ja muresid kurta. Võib ju küsida, et kas kaht inimest ei või ühendada siis näiteks kultuurihuvi. Et vaatavad koos lihtsalt teatrit ja vestlevad kultuurselt filosoofiast või kunstist (mille sees on enamasti ikka nagunii see va seks, otse või varjatult.) Kui nii küsitaks, siis tahaks selges eesti keeles ja kultuurselt vastata: fuck off. Või olen mina rikutud ja on ka teistsuguseid inimesi? Öelge ise? Mulle meeldis raugastunud Charlie Chaplini ülestunnistus, et kui ta elu jooksul mõne uue naisega tutvus, siis ta mõtles tahes tahtmata alati - kas temaga tuleb midagi ja ei tea kuidas see oleks?

Aga ma ei tea, kas need asjad on niiväga üldised. Et eesti mehed enam ei viitsi naisi taga ajada. Vaadake, taga ajada polegi ju vaja. Naised pole luku taga, aga hulguvad vabalt karjamaadel ja linnatänavail. Kui ikka tõesti uut naist (seksi) tahad, siis on justkui kindlad kohad kuhu minna. Kas litsimajja, kui see istub või ööklubisse, kui see istub. Varem ei olnud need asjad nii kanaliseeritud. (Mine tea, ehk olid ka, aga ma olin siis noorem ja ega ma kõiki keni kohti ei teadnud.) Ja siis kõlbas ka suvalises kohvikus serva teha või flirtida töökaaslastega. Aga seal olid need, kes tahtsid ja kes parajasti ei tahtnud (sedasamust) puha segamini ja kulus palju aega ja pudeleid enne kui nende vahel suutsid vahet teha. Nüüd oleks imelik töö juures armastuseasju ajada - töökoht on justkui töö tegemiseks - asjaolu, mis 15 aastat tagasi poleks pähe turgatanudki.

Aga ega kõik normaalsed, keskmiselt rakendatud mehed ainult tööle ja kodule ka ei ela (kuigi, mul on tunne, et enamus seda teevadki, sest ega muu jaoks ei jätku naljalt aega. Nii ei loe minagi viimastel aastatel raamatuid ega käi kinos ega teatris. Kui mul on vaba aega, siis kõige parem, mida ma ette kujutan, on lesida diivanil, õllepudel pihus ja vahtida, kuidas mu lapsed kraaklevad. Midagi paremat justkui ei oskagi ette kujutada.)

Nojah, aga mul on töine kamraad, kes lahendab naisküsimust küll ja just naistele ettepanekuid eriti tegemata. Litsimajas käia talle ei meeldi (ma arvan meil paljudel oleks see raske, eriti kainena, sest litsimajandus on osa kultuurist ja meil on see kultuurikiht õhuke, nii ei oska me end litsimajas rõõmsalt ja hästi tunda - ei pea seda normaalseks. Küllap peab kuluma aega ja avatama veel palju litsimaju ja suletama ja voolama palju spermat sinnasamusesse enne kui eesti mees pilku maha löömata nende väravate vahelt söandab sisse astuda.)

Niisiis - litsimajas mu kamraad ei käi ja ta tunneb, et ööklubide jaoks on ta ka justkui vana - ei tunne ta end sealgi hästi. Siis ta käib niisama kõrtsus ja ütleb, et kui on napsuvõtuhoos, siis ei jää kunagi ilma. Aga ta ei räägi naisi ära, ei (ehk on ta tagasihoidlik inimene). Ta lihtsalt istub ja ootab.

Ja 99% juhtudest ootab ta ära. Naised leiavad ta ise üles - tunnevad ta ära. Ehk on tal tagataskus ka mõni varutelefoninumber, juhuks kui tõesti ei näkka.
0

Aga see kamraad ei armasta vanu tuttavaid sellistel puhkudel üles otsida, sest looduse ja kultuuri ühistegevus tema organismis on loonud olukorra, kus uutel jahimaadel ta jahioda palju krapsakamalt tegusid teeb. (See ongi minu meelest paljude moralistide fiasko, et va loodus meis ei kannata, kui mees moraalil ennast stressida laseb ja ainult ühe naise voodiveerel istub - ja väänab moralistile lõdva noku kaela. Loodus on ju tore asi ja moraal ja kultuur ka - aga nad ei taha hästi kokku sobida; hoopis mõrvavad teineteist kus vähegi saavad.)

	<--tagasi
	Miks eesti mehed ei flirdi enam naistega nagu varem? Ah et ei flirdi või? Räägitakse nii. Vastata saan ainult oma vaatepunktist. Ja see vastus on lühike - ei taha. Aga ajakirjandus (erinevalt kirjandusest) ei armasta liiga lühikesi või liiga pikki vastuseid. Hea küll, miks siis ei taha, kui varem tahtsid? Tahtsid ikka või? Nojah, kunagi tundus see olevat vaata, et kõige sisukam tegevus üldse. Aga siis oli aeg, kui sisukat tegevust oligi vähe. 15 aastat tagasi. Nagu polnudki mitte midagi teha. Aga nüüd ma ei mõtle enam, mis tegevus on sisukas ja mis mitte (paraku ja kahjuks), sest laps tahab süüa ja naine riiet selga. Nii sahmin päevast-päeva. Nojah, üks viga naiste tagaajamise juures oli see, et eks see oli tore küll, aga läks rutiinseks ka. Sest asja mehhaanika (ma ei mõtlegi siin seksi, aga kõike, mis sellele eelneb ja järgneb, võtku see siis aega pool tundi või pool aastat) on ju väga sarnane, ükskõik millised kaks inimlooma asja kallale asuvad. Kuni selleni, et võid pimedas ja teki all kogemata vale inimese nime kasutada. Mängid täna üht mängu ja homme ka, tore-tore, ja mängid nii 10 aastat järjest. Siis tahaks justkui rahulikumat elu ja vabanemist sellest meeslooma mängimise rollist. Tahaks teisi rolle ka proovida. Äkki tuleb mõni veel välja? Ja, lõppude lõppuks. Kahte mängu korraga on raske mängida - näiteks korvapalli ja jalgpalli korraga ühel väljakul. (Kuigi, eks proovijaid ikka on.) Ei saa ju korraga abielus olla ja ringi tõmmata. Ja kui juba mängu alustasid, siis on ju imelik poole mängu pealt minema kõndida ja meeskonnakaaslastele öelda, et ah, mängige nüüd teie edasi, ma lähen joon vahepeal paar õlut. Nojah, mõni võib ju öelda, et ega mehe tähelepanuavaldused naisterahvale ei pea olema seksuaalset iseloomu. Aga ma ei usu seda. Ükskõik kui pisikesed tähelepanuavaldused need ka on, kui neid ei valgusta seksuaalne sära, siis on midagi vist nihu. Siis tahetakse lihtsalt käekotti pihta panna või raha laenata või emase rinnal nutta ja muresid kurta. Võib ju küsida, et kas kaht inimest ei või ühendada siis näiteks kultuurihuvi. Et vaatavad koos lihtsalt teatrit ja vestlevad kultuurselt filosoofiast või kunstist (mille sees on enamasti ikka nagunii see va seks, otse või varjatult.) Kui nii küsitaks, siis tahaks selges eesti keeles ja kultuurselt vastata: fuck off. Või olen mina rikutud ja on ka teistsuguseid inimesi? Öelge ise? Mulle meeldis raugastunud Charlie Chaplini ülestunnistus, et kui ta elu jooksul mõne uue naisega tutvus, siis ta mõtles tahes tahtmata alati - kas temaga tuleb midagi ja ei tea kuidas see oleks? Aga ma ei tea, kas need asjad on niiväga üldised. Et eesti mehed enam ei viitsi naisi taga ajada. Vaadake, taga ajada polegi ju vaja. Naised pole luku taga, aga hulguvad vabalt karjamaadel ja linnatänavail. Kui ikka tõesti uut naist (seksi) tahad, siis on justkui kindlad kohad kuhu minna. Kas litsimajja, kui see istub või ööklubisse, kui see istub. Varem ei olnud need asjad nii kanaliseeritud. (Mine tea, ehk olid ka, aga ma olin siis noorem ja ega ma kõiki keni kohti ei teadnud.) Ja siis kõlbas ka suvalises kohvikus serva teha või flirtida töökaaslastega. Aga seal olid need, kes tahtsid ja kes parajasti ei tahtnud (sedasamust) puha segamini ja kulus palju aega ja pudeleid enne kui nende vahel suutsid vahet teha. Nüüd oleks imelik töö juures armastuseasju ajada - töökoht on justkui töö tegemiseks - asjaolu, mis 15 aastat tagasi poleks pähe turgatanudki. Aga ega kõik normaalsed, keskmiselt rakendatud mehed ainult tööle ja kodule ka ei ela (kuigi, mul on tunne, et enamus seda teevadki, sest ega muu jaoks ei jätku naljalt aega. Nii ei loe minagi viimastel aastatel raamatuid ega käi kinos ega teatris. Kui mul on vaba aega, siis kõige parem, mida ma ette kujutan, on lesida diivanil, õllepudel pihus ja vahtida, kuidas mu lapsed kraaklevad. Midagi paremat justkui ei oskagi ette kujutada.) Nojah, aga mul on töine kamraad, kes lahendab naisküsimust küll ja just naistele ettepanekuid eriti tegemata. Litsimajas käia talle ei meeldi (ma arvan meil paljudel oleks see raske, eriti kainena, sest litsimajandus on osa kultuurist ja meil on see kultuurikiht õhuke, nii ei oska me end litsimajas rõõmsalt ja hästi tunda - ei pea seda normaalseks. Küllap peab kuluma aega ja avatama veel palju litsimaju ja suletama ja voolama palju spermat sinnasamusesse enne kui eesti mees pilku maha löömata nende väravate vahelt söandab sisse astuda.) Niisiis - litsimajas mu kamraad ei käi ja ta tunneb, et ööklubide jaoks on ta ka justkui vana - ei tunne ta end sealgi hästi. Siis ta käib niisama kõrtsus ja ütleb, et kui on napsuvõtuhoos, siis ei jää kunagi ilma. Aga ta ei räägi naisi ära, ei (ehk on ta tagasihoidlik inimene). Ta lihtsalt istub ja ootab. Ja 99% juhtudest ootab ta ära. Naised leiavad ta ise üles - tunnevad ta ära. Ehk on tal tagataskus ka mõni varutelefoninumber, juhuks kui tõesti ei näkka. 0 Aga see kamraad ei armasta vanu tuttavaid sellistel puhkudel üles otsida, sest looduse ja kultuuri ühistegevus tema organismis on loonud olukorra, kus uutel jahimaadel ta jahioda palju krapsakamalt tegusid teeb. (See ongi minu meelest paljude moralistide fiasko, et va loodus meis ei kannata, kui mees moraalil ennast stressida laseb ja ainult ühe naise voodiveerel istub - ja väänab moralistile lõdva noku kaela. Loodus on ju tore asi ja moraal ja kultuur ka - aga nad ei taha hästi kokku sobida; hoopis mõrvavad teineteist kus vähegi saavad.)