Miks ma faking kopitraiterina pean ennast õigustama?

Kopiraiteri ameti üle arutlemisega on nii, et kui see kellegagi jutuks tuleb, siis hakkab kopirater kohe ennast õigustma - et miks ta sellist tööd teeb. Kas siis teine teeb talle etteheiteid või ei tee või teinekord isegi siis, kui räägivad kaks kopiraiterit omavahel.
Miks see nii on? Eks ikka sellepärast, et Eestis arvatakse, et reklaamid on ühed halvad asjad. Ma täpselt ei tea, aga ma arvan, et ka reklaamibüroode tegevdirektorid ja projektijuhid peavad aeg-ajalt ennast õigustama ja seletama, et reklaamid ei ole tingimata halvad asjad.
Ma ei tea, kas reklaamid on head või halvad asjad. Ma arvaksin praegu, et nad võivad olla nii head kui halvad. Nagu ka kõik muud asjad ja olevused siin maailmas.
Kunagi jagas Rein Veidemann oma loengutes (pagan võtaks, mitte ei mäleta, mida ta õigupoolest meile luges. Küllap ta luges iseennnast - ja see on parim mida hea õppejõud tegelikult lugeda saab), nojah, Veidemann oma loengutes heietas hüpoteesi, et Eesti kultuur on olnud kas eneseõigustus või eneseteostus. Et selle järgi saab lahterdada.
(Võimalik, et saab. Samamoodi saaks lahterdada, et milline osa eesti kirjandusest on neegrite ja milline valgete tehtud.)
Siis - Veidemanni rehkenduse järgi on minu meelest rohkem eneseteostused need tööd, millest ei jää midagi alles. Mismoodi? Noh, sest sa tead, et sa teed neid niisama või raha pärast või tegemise enese pärast. Noh, skulptuurid ja romaanid jäävad alles. Näiteks teater, häppening ja kopiraitimine ei jää alles. ja ma arvan, et presidentiksolemine näiteks samamoodi. Või lastekasvatamine. neid võib küll dokumenteerida (ja ma olen õnnelik, et olen näinud filmilindilt näiteks Ants Jõgit), aga ega see pole ikkagi see.
Kopiraitimine on ka nagu keskaegne ikoonimaailmine, et autor jääb anonüümseks ja töö on tihti kollektiivne. See pole tähtis, et - kikerikii - mina tegin. Tähtis on, et tulemus oleks efektiivne. Efektiivne ikoon, mis jumalale meelepärane on. Reklaamide tegemisse panen ma muidugi tunduvalt rohkem energiat kui ajaleheartikli kirjutamisse või proosateksti kirjutamisse. Paraku. Teisiti justkui ei saa.
Ja, muide, kui ma võrdlen kulutatud ajaga, siis on ajakirjandusest ja reklaamist saadud raha enam-vähem tasakaalus (no proosa kirjutamise jätame siit välja, selle eest tuleb teinekord peale maksta - mis on ka aus diil. Lõbumajas ei saa ka lõbu tasuta, kui sa just ise lits pole. Ja eks see litsi lõbu ole vist natuke lahja jobi.)
Ja, eks need Eesti rahad ole kõik nagu nad on. Mis on ka osaliselt põhjus, et raske on teha Eestis kobedat klippi või võimsat fotot. Aga mis ei ole õigustus halva proosa kirjutamisele. Ja kas olete märganud, eesti proosa ei olegi halb. Võtke Kruusvall või Kõiv või Saat. Soome proosa on ka väga hea. Võibolla on se mu patoloogiline kinnisidee, et Eesti ja Soome proosa on head. Aga noh, kellel selle proosaga ikka enam asja, enam pole ju nõukogudeaeg.
Muidugi olen ma kopiraiter raha pärast. Kamoon, mul on neli last. Kunagi ma ütlesin, et ma olen nõus tegema ükskõik mis tööd, mis ei nõua mind ennast. Et ma iseenda tahan endale hoida. Ma ei tea, oli selline luul. Ja siis öeldi, et aga meie tahame just sind ennast. Ja me maksame. Ja ma hakkasin ajaviiteks siis tegema. Hea hulk aastaid tagasi.
Esialgu olin nii usin, et mul tekkis mao ülihappesus. Nüüd ma katsun asja maru rahulikult võtta. Sest mul on veel üks kinnisidee - mõnuga tehtud asju on mõnus ka vastu võtta.
Samamoodi maru rahulikult võtan ma ka ajaleheteksti või proosa kirjutamist. Istun arvuti taha, tõstan näpud klaviatuuri kohale ja ütlen: "Läks!" Ja klahvid hakkavad klõbisema ja tekst tuleb. Need tööd, mida ma ei saa teha iseendana, jätan ma nüüd katki. Sest need on vaev ja viletsus. Nii et mu suhtumine on teinud justkui mingi pöörde.
Muide, hiljuti olime mingil lavastajate ja dramaturgide seminaril Lõuna-Eestis (ma ei tea, kellena mina olin, sest ma pole ei lavastaja ega dramaturg; võibolla olin siis iseendana. Ülbe, eks ole.) Ja seal selgus, et paljud kohalolijatest on kopiraiterid. Noh, Saarepera, Hussar, Kivirähk (tema jättis nüüd maha), mina. Ja siis läks muidugi jälle see "miks kopiraiter?" ja kopiraiterite eneseõigustamisjutt lahti. Sellisel puhul mõtlen ma alati, et mina enam nii ei räägi, ei õigusta ennast. Aga siis räägin jälle. Nagu ka täna.
Jah, kui mul õnnestuks oma proosat sama hästi müüa nagu müüb endine kopiraiter Hanif Kureishi ("Äärelinnade buda" ja muu kirjutaja, eks ole.), ega ma siis vist ei viitsiks enam reklaamibüroos tooli soendamas käia. Aga seda vist ei juhtu.
Lehitsesin viimast "Eesti Ekspressi". Millegipärast ei olnud minu artiklit sisse pandud. Mõtlesin, miks? Välja ei mõelnud midagi. Ja siis märkasin, et Ekspressis oli kolm minu kirjutatud reklaami. Ja mõtlesin, et vaevalt küll keegi peale minu seda teab või tajub. Pole keegi tulnud ütlema, et reklaam oli Sauteri stiilis nagu proosa kohta räägitakse.
Nii et kopiraiter on anonüümne nagu keskaegne ikoonimaalija. See, et näiteks Andrei Rubljovi ikoonid olid äratuntavad ja popid, oli vist juba midagi muud. Hea ikoonimaalija oli ikka anonüümne eikeegi. Või ma eksin?
Siiski - üks kord oli, et tuttav tundis kolmesõnalise slõugani järele ära, et oli minu kirjutatud - ja mul oli jube hea tunne. (See oli see Milla piima slõugan "Millast sa mõtled?" või oli ta hoopis "Millale sa mõtled?")
Kunagi ütels mulle Liverpoolis Bill Harpe: "Kui Shakespeare täna elaks, kirjutaks ta seepe. Sest tema tükid olidki tehtud nii, et nad läheks inimestele maksimaalselt peale."
Ma pean väga lugu, et Evald Hermaküla põhimõtteliselt ei tee reklaame, aga teeb seepe. See on tema valik. Samas ma näen, kuidas Andrus Vaarik (kellest ma ei pea raasugi vähem lugu) läheb kuizzshõusse, et promoda küsimustele vastamise vahel oma uut tööd. Ja teeb seda hästi. Ja on autdoorplakati peal, et promoda oma uut telesaadet. Ja teeb seda elegantselt ja nii, et inimlikult jääb hea tunne.
See on tõesti praegu Eestis justkui veelahe. Et sa pead seisukoha võtma. Nagu oleks alanud sõda ja sa peaksid otsustama, kas see on hea sõda ja sa lähed lased selle poole püssidest teise poole mehei või teise poole püssidest selle poole mehi. Või lähed hoopis metsa.
See, et kui sulle tehakse reklaamitööpakkumine, et kas sa lähed kaasa või ütled. Või kui soovitakse intervjuud.
Mul oli ka aastaid ebamugav Kultuurkapitalilt raha võtta (mitu korda öeldi - Peeter, miks sa avaldust ei kirjuta, raha ei taha või? Viina sa ju jood ja raha Kulkale sisse tood.) Aga nüüd võtan. Samas näen mõnuga, et Kõiv ja Kross ei kirjuta avaldust raha saamiseks ja Kulka annab neile ikkagi.
Ma võiksin oletada, et kui Artur Alliksaar täna veel elaks, oleks ta ilmselt kopiraiterina tööle võetud. Isegi kui ta algul pisut tõrguks. Sest raske on vaese inimesena ära öelda rahast, mida pakutakse selle eest, et sa oled sina ise ja mängid oma mõtete ja sõnadega nagu sa nagunii mängid.
Siin polnud nüüd raasugi räägitud sellest, et päevast päeva sõnade ja mõtetega mängides aitan ma teile (ja iseendale) maha müüa seepe ja shampoone. Jah. Raske kohe selle üle lõpuni mõelda. Aga mida ma müün teile siis, kui ma kirjutan ajalehes või räägin lavalt sõnu, sõnu, sõnu? Mitte midagi?