Kuidas naisi ära rääkida?

Feministid tõstavad pead ja mõned neist räägivad, et naistele pole mehi üldse vaja. Piisab vibraatorist ja/või sõbrannast. On ka preilisid, kes kutsuvad üles seksist üldse loobuma. Muidugi see feminism on aastatega kuidagi hapuks hakanud minema nagu mingi tuline jäätis, mida keegi pole lähedalt nuusutanudki, aga ometi on ta paljudel hammaste vahel. Minu teistehulgas.
Kõiksugu vähemuste kaitse on karm ideoloogia. Igas ameerika hamburgeriputkaski peab tööl pidama ühejalgset homoseksuaalist neegrit (uups, mida ma nüüd küll ütlesin!), et lambad oleks söönud, hundid terved ja kvoodid täidetud.
Aga äärmused sünnitavad äärmusi ja meesshovinistid tõstavad omakorda upsakalt päid ja muid kehaosi.
Sealsamas inimloomaaias nimega Ameerika jagatakse ka edukatele meestele koolitust, kuidas naisi enale voodisse rääkida. Ja sedasama arutab ajakiri GQ. Ja teab justkui vastuski. Mees peab olema sarmikas, atraktiivne ja huumorimeelne. See kõlab natuke küll nii, et komm peab olema magus ja sool soolane.
Jäin mõttesse, miks mul pole kunagi päehegi tulnud juurelda selle üle, kuidas naisi ära rääkida. Ja kujutate ette, välja mõtlesin. (Samaoodi nagu mu tuttav Piret mõtles välja, miks Mona Lisa naeratab. Ta nägi täpselt sedama naeratust oma mehe näol, kui too oli autoeksami sooritanud. Seega - tõenoliselt sai Mona Lisa just läbi autoeksamilt.) Samoodi kui Mona Lisa saladuse lahendanud Piret, tõstsin ma näpu ja hüüdsin ohoo! Naiste ärarääkimine üleüldse pole mind huvitanud sellepärast, et ma olen tahtnud ära rääkida seda või teist konkreetset inimest või naist, aga mitte naisi üleüldse.
Selle koha pealt võib mehed rahulikult kaheks jagada. Ühed on valmis minema välja lantima ja "mõne naise ära rääkima". Teistel tuleb ärarääkimine pähe siis, kui silmapiirile on kerkinud ligitõmbav naine. Need teised on muidugi anomaalia meeste hulgas ja selges vähemuses ja ma pean tunnistama, et kuulun nende hulka. Võimalik, et need on naiselikud mehed. Mehed, kellele on enne voodissepugemist vaja naisega mingit psüühilist sidet. Mehed, kes ei tea, mida tähendab - naisega on kergem magada, kui teda eesnime pidi kutsuda. Muidugi, ühed pole paremad kui teised. Aga see teine sort naljalt lõbumajja ei lähe või kui lähebki siis nutab prostituudi rindade vahe märjaks ja midagi muud märjaks ei teegi. Võimalik, et naistegi hulgas on sellised kaks sorti olemas, aga sortide omavahelised proportsioonid on vastupidised.
Isasel on ju vaja karata võimalikult palju emaseid ja emasel kinni hoida ühte lastetoitjat isast. Et liik kestaks. Ja inimesel on vaja sellepärast veel ka häbeneda.
Spermapankur doktor Sõritsalt nõuavad eesti naised kõige rohkem meeterüheksakümnese sinisilmse grusiini sugurakke. Sellele mõeldes peaksin ma kurvalt saba jalge vahele tõmbama, aga vaat ei tõmba! Spermapangas on selline grusiin küll kõige konverteeritavam mees, aga kas minu kodu kõrval õllesaalis ka? Vean kihla, et ei ole.
Vean kihla, et välimusest ja viisakusest on olulisem karismaatilisus. Üks heatk, ma vaatan sõnastikust järele, mida see tähendab. Nii, sõnaraamat ütleb: karisma - veetlus, sarm, lummus; geniaalsus; relig. jumala and. Tjah, ja mis ma ise selle karismaga mõtlesin? Noh teate küll, selline säde ja vunk tuleb meile kõigile teinekord sisse. Ja naistele tihti siis, kui nad tajuvad, et nad kellelegi meeldivad (mis viib kurvalt selle ebaõigluseni, et keda juba vaadatakse, sesda hakatakse veel rohkem vaatama, sest ta särab rohkem - nagu piiblis, et kus on sinna antakse ja kus pole, võetakse seegi ära.)
Ja meestele? Kas meestel läheb karismakott lahti siis, kui mõni naine meeldib? Ei, inimesed on erinevad. Ja erinevad ka erinevatel eluperioodidel. Kui ma lapsepõlve peale tagasi mõtlen, siis minu meelest küll mitte. Siis oli just võibolla vesi suus ja jalad takus. Mingi vunk tuli siis täiesti ilmaasjata sisse. Mingi tunne, et olen vaba mees. See oli ehk naiste ärarääkimise eeldus, mille ma jätsin kasutamata. Sest ma ei omandanud seda kiskja haaret, et voonakesed oleksid kohe kaela longu lasknud. Kahjuks või õnneks. Miks õnneks? Võimalik, et ma räägin siin, et viinamarjad on hapud, aga eriti edukad ärarääkidjad jäävad teinekord pärast kuuekümnendat keppi kuidagi üksikuks ja kibestunuks.
Mingil hetkel mulle tundus, sada aastat tagasi, et naiste pidev väljavahetamine on kuidagi tüütu. Sest armastuseasjade mehhaanika on nii psüühiliselt kui füüsiliselt kuradi ühesugune ja korduv.
Nüüd ma olen aastaid kontorirott ja mingist karismast pole muidugi haisugi. Ja minusuguseid on pool linna täis ja mingeid naisi sellised rotid muidugi ära ei räägi. Ja mul ei ole kahju, et ma selline olen, mitte saamata jäänud naiste pärast, aga sellepärast, et vahel tuleb igatsus selle endise mina järele. Selle vabama mina järele. Teisipidi, mäletan küll, et vabadust ja pidetust oli sama raske taluda kui tänast vanglat.
Oh, olen jälle lõputult issendast vahutanud. Mõtleks korraks, missugused on need mu tuttavad, kes tänaseni edukalt naisi ära räägivad? On neil midagi ühist? On jah. Eks nad taha ära rääkida. Aga välja nad seda ei näita. Nad tõmbavad ainult näpuga ja naised tulevad alandlikult nagu tapaloomad. Nende meeste suur ülbus ja hoolimatus naiste suhtes on nagu lombakal laadakaklejal lord Byronil või eemaletõukava näoga räpasel joodikul Rasputinil. Kes haukasid naisi vasakult ja paremalt nagu pull aasal lilleõisi. Nad on intensiivsed ja tugevad isiksused. Ja neis on saladust. Mis pole teeseldud salapära.